Täna sisustasin oma aja Jarek Jõepera fotoblogiga. Kuna oli uimane tööpaev (ärgake, Euroopa!), siis sain terve blogi ara vaadatud. Pilte vaadates ärge unustage allkirju lugemast. Annab juurde poole, kui mitte rohkem.
Kohe tuli selline suur-suur Eesti igatsus südamesse, et kui ülemus oleks läheduses olnud, oleksin vist suulise lahkumisavalduse esitanud, pileti juulist aprilli üheotsapiletiks ümber vormistanud ja aidaa. Eile õhtul küsis ka õde, et mis varustust on kanuumatkal Soomaale vaja. See on täpselt see aastaaeg, kui ka minu käed aeg ajalt õhku haaravad, lootes, et paar aere pihku jääb. Südamekloppimine ja vappekülm on möödanik ning kes see ikka vana asja mäletab, kuid mõnus adrenaliin ning karge vee ja õhu lõhn kraabivad kuskil ajusopis. Võhandule!
Mul on ka suvel kindel plaan proovida väikest viisi rohkem looduspildistamist. Lööks oma vanale punasele öösel-varahommikul hääled sisse, Elva lähistel on ilusaid kohti küllaga. Aega peaks jätkuma, kavatsen üle kuu aja eestis veeta. Kahjuks need kõige-kõigemad ajad jäävad kevadesse ja sügisesse, kuid siis mind veel/enam pole. Eestis 8. juuli-21. august.
Enne seda aga lõpuspurt Hiinas. Kui ühel eriti nigelal talveõhtul järjekordses ummikus istudes tuli meil korraga Kauriga tahtmine siit minema saada, siis nüüd, kui Pekingi pilvelõhkujate vahel praeb juba suvi, kipub seljakott ise selga. Ei saa aru, kuidas Kaurile sellised asjad ei istu. Mul on nii, et mida vanemaks saan, seda rohkem rändama kisub. Kevad ON kohe selline minekuaeg. Kunagi üks sõber ütles, et temale meeldib septembri alguses Tartu Ülikooli raamatukogu juures istuda ja vaadata, kuidas linn (kooli)minejatega täitub. Ja tunda isegi väikest nukrust, et temal enam pole kuhugi minna. Õnneks matkamine on selline asi, et alati on kuhugi minna. Ja minu puhul on nii, et mida sopasem, seda parem, mida metsikum, seda mõnusam. Aga plaanidest lähemalt siis, kui k6ik selge.
Enne, kui minust rändlind saab, peab aga üle elama raske nädala töö juures. Järgmised hinnaläbirääkimised on ukse ees, toimuvad mai alguses Pekingis. Siis on siia oodata suuremat karja skandinaavlasi, nimetagem neid nii seekord, ma tean, et soomlased ka kangesti Skandinaaviasse kuuluda tahavad. Mul on harjumuseks saanud neid siin natuke tögada. Töökaaslase Juuso näite varal olen välja selgitanud, kuidas soomlased üldse siia ilma said. Minu teooria on selline, et nad arenesid tsirkuses karudest ning keel on ka eesti keele pealt maha vuhitud, kuigi kehvavõitu kombel.
Külalistest rääkides ei saa mainimata jätta, et üleüldse on Pekingis kolm ärireisivööndit. Esimene on kevadel. Just siis, kui põhja suvi siin veel talvitub, aga põhja talv veel põhjas kingapaelu seob. Kui see aeg saab mööda, siis jääb kahtlaselt vaikseks, aga ega ei olegi mõtet Pekingisse saunatama tulla, kui omal kodus kasevihad leos. Edasi september. Minu meelest parim aeg Pekingis. Õhu lööb enamasti klaariks, õhtud on soojad, aga päeval enam nii ei kõrveta. Ja viimane rännuaeg on enne jõule, teadagi miks.
No comments:
Post a Comment