Üheksakümnes nädal ehk uut aastat ja puhkust alga!

Homsest olen oma elu esimesel Hiina puhkusel. Pole ka imestada, pea pool aastat olen saanud juba tööl käia ja väike vaheaeg kulub igati ära. Ausalt öeldes venitasingi viimased päevad tööl kummi, kuidagi tüdinud olek oli ja tööd hakkas ka väheks jääma. Kui palju teha on, siis loomulikult selliste asjade peale ei mõtle. Aga sellel nädalal hakkasid inimese juba vaikselt ära kaduma: kes läks puhkusele, kes üldse minema. Jah, neid oli ka ja tõenäoliselt saab suuremad kaotused alles peale uue aasta puhkust üle lugeda. No loodame, et üle 5% ei ole.

Homme tuulutan veel veidi linna peal ringi. Ka pass koos viisaga on vaja kätte saada. Triinu käis täna Tai saatkonnas küsimas, et äkki saaks kätte, aga tuli välja, et konsul oli koosolekul ja tema ruumi uks lukus ja passid ukse taga. Vinskit oleks vaja.. või siis kõva jalalöögiga venda. Igatahes riputati meie soovid knopkaga konsuli uksele ja lubati, et homme on meie passid valmis. Eks näis.. Õnneks läheb lend alles õhtul ja seega saame veel seal kahekesi lärmi lüüa, kui tarvis peaks minema.

Töö juures tegime täna piduliku söömaaja. Alguses arvasin, et ülemus käristab välja (ja esitab arve siis, nagu ikka, Enicsi grupile, ning nimetab ürituse tiimbildinguks), aga vot seekord mitte. Hoopis silmateipijast töökaaslane tegi välja, ta oli just silmapaistva töö eest aastapreemiat saanud. Mina muidugi hakkasin kohe õiglust jalule seadma. No mis värk on, et inimene saab natuke raha juurde ja kohe on kotkad saagi kallal. Ja täiesti häbematult tullakse juurde ja öeldakse, et sa said preemiat, nüüd lähme restot puistama. Ja mitte keegi ei pane seda pahaks ega arva, et imelik on. Välja arvatud mina muidugi. Ühesõnaga, töökaaslasele jäi peale väljakäristamisi alles vaid saapaosturaha. No mai tea. Ise küll preemiat saada siis ei taha. Või siis teeks Euroopa kombel, kulutaks enda peale.

Meil oli tegelikult veel enne pühasid plaan ka minu juures väike oleng teha, aga kuna osa inimesi olid tõbised, siis lükkus asi edasi. Aga igatahes saab see üritus olema täiesti eestipärane: kartulisalat ja küpsisetort. Ei mingit riisi, ei mingeid sihvkasid. Eelmine kord ma juba kuulsin märkust, et kuidas ühe sihvka söömine mul nii kaua aega võtab. Vot oleks pidanud lapsepõlves venkudelt õppima. Huvitav, kumb rahvus on sihvkasöömises käbedam?

Söömine söömiseks, aga ühes asjas on hiinlased küll igal juhul alla igasugust arvestust. Huumorimeeles nimelt. Hiinlasele nalja rääkida on sama, mis koerale tähti õpetada. Aru ei saa kumbki. Hiinlaste endi naljad on tahtmatud. Nagu see cross country skiing. Väga naljakas, aga inimene ise ei saanud tükk aega aru, mida ma naeran. Paar korda olen üritanud mõnda nalja töökaaslastele edasi saata. Vot siis olen jälginud kõrvalistujate nägusid, et kuidas nad reageerivad. Mitte midagi. Vaatavad, loevad mitu korda ja siis tulevad küsima (kui tulevad), et mida ma mõtlesin. Näiteks selle pildi kohta küsis üks töökaaslane, aga kuidas siis peab hoidma??
How to correctly hold on in a moving train?
No, no... the older guy by the door