Kuuekümne üheksas nädal ehk kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Nagu arvata oligi, sai Laisk-Liisu Virk-Evast võitu ja blogi jäi päris mitmel nädalal täiendamata. Nüüd aga on Eesti suvi (mis oli muide imeilus, kui tagantjärgi vaadata, ja põrgupalav, kui momendis mõelda) kahjuks läbi ja Hiina suvi alanud. Jajaa, siin vahelduvad siiski veel vihmaperioodid kuumusega, st et need eksisteerivad koos. Eile näiteks oli 32 kraadi sooja ja tuli padukat, seoses millega oli kõik see rahvas oma kärud kuuri alt välja ajanud ja teed umbes. Töölt kojusõit võttis aega 45 minutit. Pärast läksime veel Kauriga välja sööma ja pidime hiljem veel vettima, kuna taksosid polnud saada ja rikšasse keeldus Kaur istumast.

Nii et jah, rahvas, minust on saanud proletariaat: ma käin Hiinas palgatööl. Täna just kuulsin, kui keegi oli hiinlasest ülemus-kupja juures vaibal ja lasi ennast sõimata. Mul on siiani veel hästi läinud, pole millegagi viltu pannud. Aga samas, millega annab üldse vildu panna, kui harjutamiseks on käes programmi testversioon. Tervelt kaks päeva olen saanud testida.

Astusin ka ametiühingu liikmeks. Hiinas ei ole see muidugi midagi erilist, üle 200 miljoni inimese kuuluvad ühte või teise a/ü-sse. Maksad oma 10 kuaid kuus ja saad selle eest kingitusi, spordipäevi ja reise. Kaur sai näiteks eelmisel aastal suure riisikeetja, mis on isegi eesti paljulapselistele peredele liiga suur, rääkimata siis hiina ühelapselisest.

Mis siis veel? Sain omale ka hiina nime. Või õigemini, see oli mul juba algusest peale tööloas olemas (ilma selleta ei saagi tööluba), aga ma polnud asja lähemalt uurinud. Niisiis, minu nimi on 艾娃, pinyinis on see ai wa. Tähendust otseselt ei ole, lihtsalt kõlab hästi hiinlaste meelest.

Töökaaslased on kõik hästi sõbralikud ja uudishimulikud. Muidugi, see võib ka ainult fassaad olla. Kunagi ei tea, kusagil võib üks omakasu mängus olla. Üldine tähelepanek on aga, et hiinlased on väga vaiksed ja tagasihoidlikud töölised. Ei lärmata, ei vaielda vastu, ei kirjutata kaebekirju juhtkonna pihta. Samas jälle, kui jamaks läheb, siis on põhjused nelja tuule poole jalga lasta tagataskust võtta.

Enne tööle asumist pidin käima tervisekontrollis. See on siin kohustuslik. Ega ma täpselt ei teagi, mida nad kõike kontrollivad, aga protseduurid olid järgnevad:
1. Vererõhu mõõtmine. 100/60, vist tundus korras olevat.
2. Veenivere võtmine. Sinikat ei jäänud, järelikult korras.
3. Röntgen. Kapiuksed tehti lahti ja mind lasti välja, järelikult korras.
4. Pissiproov. Vot see oli kõige väljakutsuvam ala. Kust mina pidin teadma, et neil seda ka vaja läheb. Igatahes oli mul põis tühi mis tühi. Naeratasin kitlis õele totakalt ja laiutasin käsi, et "mei you". Ütlesin, siis, et istun ja ootan siin, kuni häda tuleb. Õnneks oli neil joogivesi ka majas. Kulistasin oma poolteist liitrit kõrist alla ja sain nii pool tundi hiljem oma sõrmkübaratäie kätte. Ehk läks asja ette.