Eva-Liisa Hiinas: Saja kaheteistkümnes nädal ehk salajased issameied, lumesadu ja 4000+

Hotelli juurest sõitma hakates oli meie põhiliseks abimeheks linnakaart, mille külge oli joonistatud tee linnast välja, nool näitamas Karakorami peale. Kuna olime auto saanud tühja paagiga, siis oli meie esmane mure otsida bensukas, mille ka suhteliselt kergelt leidsime. Lasime kohe juurde jooksvatel kollakuubedel paagi täis panna ja ise varusime veel snäkke tee peale kaasa. Hiina kolkalinnas on sõitmine lihtne - laiad teed ja suhteliselt vähe liiklust. Peamiseks mureks oli pidevalt see, et kas oleme ikka õigel teel (ja kas preili Agnes on ikka tervise juures). Seepärast tegime ka paar kontrollpeatust politseinike juures, kes siis meile rahustavalt käega viipasid.

Läbi kõrbe sõites hakkasid viimaks kuskilt kaugusest paistma ähmased jooned pilvepiiril. Ja mida lähemalt jõudsime, seda ohhoom vaade avanes. Mäed on alati müstilised, majesteetlikud ja ligitõmbavad, vähemalt minu jaoks. Selline avaruse ja tühjuse tunne, mis eriti Hiinas elades taga nutad. Ja siin olid need mäed kirjud: pruunid, kollased, punased, valged, kõik üksteise tagant paistmas.

See siis ongi see kunagi kurikuulus Karakoram, maailma kõrgeim asfalteeritud rahvusvaheline tee, link Hiina ja Pakistani vahel, mis tipneb Khunjerabi piiriületuspunktiga 4700 m kõrgusel. Khunjerab on ka tee kõige kõrgem punkt, kuid vaatevälja jääb hunnik tippe eesotsas K2-ga, mis asub küll Pakistani poolel ja meile kätte ei paistnud. Khunjerab tähendab tõlkes muide "vereorg". Kunagi oli see tee Siiditee osa ning teeröövlitele ideaalne karavanide varitsuspaik. Kakskümmend aastat ja ligi tuhat surma võttis selle tee ehitamine nö rahvusvaheliseks kiirteeks, valmis sai ta 1979. Rahvusvaheline kiirtee on muidugi jälle suhteline: kui Hiina pool on tee päris korraliku asfaldi all ning sõitu segavad vaid lumi, vihm, üleujutused, varingud, loomad, kontrollpostid ning hullumeelselt sõitvad bussid ja rekkad, siis Pakistani poolel pidi asi ikka tunduvalt kehvem olema. Aga kuna ise pole kogenud, siis las räägivad need, kes on käinud. Piiriületus ise on avatud vaid maist kuni oktoobrini, sõltuvalt ilmastikuoludest muidugi. Ausalt öeldes ei taha neid mai- ja oktoobrikuiseid ilma- ja sõiduolusid omal nahal proovida, kuna ka juunis, kui meie seal olime, sadas lund. Seda küll vaid Karakuli järve ääres 3600 m kõrgusel, mis oli meie esimene pikem peatuspaik. See järv on kuulus oma peegelduse poolest ja miks ka mitte - temas peegelduvad ilusa ilma korral 3 üle 7000 m kõrgust mäge. Meil ilmaga nii ei vedanud, nagu kirjutasin, sadas veidi lund ning oli pilvine. Vahetevahel vilksas ühe või teise mäe tipp ka pilvest välja, aga üsna lühikeseks ajaks. Häid pilte seal ei saanudki. Küll aga saime maksta soolase vaatamisväärsuse hinna nagu ikka Hiinas. Täpselt ei mäletagi, oli ta nüüd 50 RMB näkku või rohkem, aga igatahes midagi üüratut. Selle raha eest sai siis auto järve kaldale parkida ja ise järve ääres jalutada. Loomulikult oli pikk rivi müügimehi platsis, kes müütas kive, kes looma selga istumist. Meie ei olnud huvitatud. Ühesõnaga, tulevastele reisipõlvedele soovitan järve pigem tee äärest vaadata ja mitte lõksu langeda. Eriti kuna see koht on üpris tavaline (ja õnneks ka sellel teel viimane) turistibussipeatuskoht.

Karakuli järv oma kuulsa peegeldusega. Foto: internet
Sealt edasi läks meie rõõmuks tee (või õigemini see, mis tee pealt kõrvale jäi) lahedamaks, edasi kulges Karakoram vaid ülesmäge. Täpset kõrgust ei tea, aga arvan, et terve selle ronimise peale pidime üle 4000 ikka ära käima.

Kuna olime loomulikult lugenud ja rääkinud kõrgusehaigusest, siis hakkasime paaniliselt sümptomeid otsima. Mina lootsin, et sarnaselt eelmisele aastale, kus 3000 peal ööbisime, ei hakka mul pea valutama. Korraks jõudis vist keegi peavalu mainida, aga mingil hetkel läks see ka ilmselt meelest.

Hoopis teine probleem hakkas kummitama, bensuprobleem. Sellise sõidustiiliga tiksus seier silmnähtavalt E poole. Hakkasime juba pabistama, et kas seal üleval mägedes üldse bensiini on... Rahulikumaks tegi meid vaid teadmine, et kui rahvusvaheline bussiliin seda teed mööda sõidab, siis ei tee ta seda mitte kondiauruga. Lõpuks jõudsime välja Tashkurgani, tee peal pidasime juba iga küla selleks piirilinnaks (tegelik piir asub küll paarkümmend km edasi, aga kõik piiriületuspaberid peab just nimelt seal korda ajama), aga külamehed juhatasid meid muudkui edasi.

Muide, ega piiri lähistele iga hiinlane sõita ei saagi. Hiinlastele on nimelt vaja eriluba, sest kontrollpunktid koos relvastatud valvuritega on kahes-kolmes kohas. Ka meie pidime oma passid seal esitama, aga õnneks mingeid muid pabereid ei tahetud. Korra vaid otsiti auto läbi, et ega me äkki mõnd hiinlast üle piiri ei taha smugeldada.

Lõpuks jõudsime Tashkurgani ja bensujaamani. Järjekord oli juba ees ja selgus, et benssu pole veel. Auto oli nimelt tulemata. Ahah, no võtsime siis oma kohad sisse ja ootasime koos teistega. Kolm valget naist oma autoga said loomulikult kõrgendatud tähelepanu osaliseks ja nii tüüris üks kuraasikam külamees meiega juttu tegema. Küsis siis Triinu käest, et kas tal juhiload on. On, vastas Triinu.
-Aga kas hiina omad?
-Ikka hiina omad.
-Näita!
Triinu lõi siis oma juhiload letti (diplomaadid, va õnnelikud, ei pea eksamit tegema) ja onu tunnistas, ongi! Triinu juhilubadel seisab muide nimi Ardo Hansson Taitai (mis tähendab Ardo Hanssoni abikaasa) :)

Aga varsti tuli ka paagiauto ja kollased tunked teenindasid meid viisakalt ära. Edasi polnud muud, kui Tashkurgani avastama.

Kraani maakonna inimesed tähistavad külalisi kõigist suundadest

Tashkurganis olles sai taaskord aru, et pingeline olukord kuskil keeb. Või keetsid selle pingeliseks hiinlased ise. Enamik rahvast olid muidugi vähemusrahvused: kirgiisid, tadžikid jt. Kuna tegu oli ikkagi piirialaga, siis oli politsei igal pool platsis. Nägime ühte pundart inimesi, keda politsei hakkas kiiruga laiali ajama. Kui tahtsin teha ühest pisikesest garaažide ees seisvast poisist pilti, ilmus järsku kuskilt mundrimees ja keelas ära. Ju olid politseigaraažid.

Valvel ja pildistada võib vaid salaja
Ja tõenäoliselt õnnestus meil selles linnas saada ka esimene liiklustrahv. Nägin vaid, kuidas ristmikul käis sähvatus. Ilmselt ületasime lubatud kiirust. Hiljem mainisin seda ka töökaaslase sõbrale, kes auto orgunnis, aga tema ütles, et ärgu me selle pärast muretsegu. Tõenäoliselt see trahv ei jõudnudki adressaadini, kuna tegemist ju riigi autoga.

Ööbimine oli kohustuslik, seega vaagisime variante. Variant nr 1 oli minna ühte paljudest hotellidest. Kuna aga enamik hiina provintsilinnade hotelle on kõledad, külmad ja mustad, siis pakkusin omalt poolt välja variandi nr 2. See oli siis ööbimine mõne kohaliku juures jurtas. Tee peale oli neid jurtasid jäänud üksjagu, seega olime kindlad, et ka kuskil läheduses neid avastame. Kui hotellist küsisime, siis ütlesid naised, et oo jaa, jurtasid on palju. Aga kui positsioneerimiseks läks, siis nõuti 40 RMB. Nöörimine! Õnneks olin tädide jutust aru saanud, et kuskil 2 km raadiuses need jurtad on ja mis oli meie uljale kiiruseületajast autole see 2 km? Leidsime rohumaalt jurtad ja kivil istuva kirgiisi vanamehe käest küsisime, et kas öömaja saab. Einoh, miks ei saa, saab ikka. Kutsus ühe muldvana tädikese, kes meid ühest sarvilisest väravast sisse talutas. Jurta see ei olnud, aga tuba, kuhu meid paigutati, oli kena ja kirju vähemusrahvuse padjatuba.

Meie majaperenaine
Ja kohe kattis ka lauake end mulle tuttava jakipiimajogurtiga ning tõenäoliselt juba kuid kausikeses kivistunud präänikutega. Korraks jõudsin ka mõelda, et niimoodi see vanamees oma kuldsed hambad saigi.. Pererahvas üritas meiega juttu ka teha, aga meie hiina keel ei saanud nende hiina keelega järje peale ja sinna see asi jäigi. Noorperenaine üritas veel suure naeratuse saatel oma tikitud rahvuslikku peakatet maha parseldada, aga hind oli liiga soolane ja meie huvi liiga leige. Aga seevastu kasseerisid nad meilt suhteliselt suure summa raha ööbimise eest (meie oma viga, et eelnevalt kokku ei leppinud), kokku maksime 300 RMB ööbimise, kausis pesemise ja tähtede all pissimise eest.