Töösse olen ka ennast nüüd juba päris hästi sisse söönud. Üks kuu ja asjad on enam-vähem kõik üle antud. Natuke esineb siiski keeleprobleemi ehk siis mõned tarnijad, kes küll täiesti rahuldavalt inglise keeles kirju kirjutavad, ei oska inglist rääkida siiski teps mitte. Isegi chinglishit alati mitte. Ja osa majasiseseid telefonikõnesid mulle lõpeb ka kinnise tooniga, ilma suurema jututa. Nojah, teevadki elu lihtsamaks.
Tööl olen mina vist küll ainuke, kes ei lürbi vahetpidamata teed juua. Teistel kõigil on ikka suured kopsikud teega pidevalt ees, mina aga käin salamisi altkorruse masinast kakaod võtmas. Ja võileib vaheldub kamaga. Hommikusöögina siis. Muidu on söögiga selline lugu, et lõunaks on hiinakas. Mis siit ikka muud tahta. Õnneks on lõuna tehases kõigile tasuta. Ja ausalt öeldes, ega halvem küll pole kui Elva tehase tasuline söökla. Vahepeal on mingid kummalised ollused mõne toidu sees, aga need jätan siis lihtsalt võtmata. Sööklas on muide hea jälgida, kuidas hiinlased pulki hoiavad. Pean ennast pulganduses juba suhteliselt osavaks, aga minu haare on küll täiesti väljamaalase oma. Hiinlased ise üldiselt nii ei hoia, kuigi ega mingit ühest reeglit, kuidas peaks, küll pole.
Tänasest on meil nädala jagu puhkust, juhhuu. Meie kuhugi kaugemale ei reisi, see on plaanis veebruaris, aga väikese preeriamatka tahaks ikka ette võtta. Niisiis ongi plaan selline, et paari päeva pärast stardime meie ja kaks soomlast (töökaaslane ja tema naine) põhja poole. 500 km sõitu ja loodetavasti jõuame sihtkohta pärale. Läheme tööautoga (milleks on 7-kohaline Honda), mille kohta meid aga hoiatati, et see võib vabalt kuskile kinni jääda. Ühesõnaga, kui nädala pärast uut kirjet pole, siis oleme tõenäoliselt mõnda kohalikku jurtasse sisse kolinud ja elatame ennast karjatamisega.
Lõpetuseks üks ülimenukas vinjett otse tööelust (neile, kes FB-s pole):
No comments:
Post a Comment