Kaheksakümne viies nädal ehk ülevaatlik aastalõpueri pildis

Niisiis, jälle üks aasta Hiinas oldud. Toon teieni selle aasta aasta kokkuvõtte erinevatelt elualadelt.

Töö. Masu ehk jinrong weiji on läbi saamas.
Äri ja pangandus. Uued pangad avavad rahvale oma uksi. Või siis katuseid. Või seinu.
Toit. Jagub.
Sport. Hiina rahvussport ÜHEL JALAL VERI PÄHE!
Kunst. Kuulub turistile.
Krimi.
Tarbija24. Uudisilutoote esitlus.
Elu24. Meie mees massidesse!
HEAD UUT AASTAT! Oh õllepuu..

PS! Leidke mind selle nädala Eesti Ekspressist!

Kaheksakümne kolmas ja kaheksakümne neljas nädal ehk niisama

Vahepeal on ajast veidi puudu tulnud, tööl on kiire ja kodus ka. Töine kiirus saab nüüd küll homsega loodetavasti läbi, kuna terve Euroopa kaob kaheks-kolmeks nädalaks pildilt, aga kodus ei muutu küll midagi. Ikka kiire, peohooaeg ju.

Mul oli küll plaanis kogu jõul töötada, aga personaliosakonnast lekkis info, et mul on sel aastal saada tervelt 4 puhkusepäeva ja et need tuleks sel aastal välja võtta. Viimases hädas võib veel veebruari lõpuni venitada. Hiinas on nimelt see seadus, et puhkust uude aastasse üldiselt kantida ei saa, kui välja ei võta, siis peab ettevõte rahas välja maksma. Enics seda loomulikult teha ei taha. Nii ma siis võtangi reede, jõululaupäeva vabaks ja lähen endale linna peale kingitust otsima. Algne plaan oli meil küll Kauriga kahekesi minna, aga seesama personaliosakond, kes nii lahkelt mind puhkusele sundis, ei lase Kauri mitte. See tähendab, et temal pole sel aastal enam midagi saada. Muidugi võiks ta ju vabalt kasutada laoban'i võimu ja lihtsalt tööluusi teha, aga nii patustele tegudele teda veel ei sunni. Mis tuletab meelde, et täna koju sõites tuli jutuks, et keegi siin kõrgel kohal töötav välismaalane oli öelnud, et tema võtaks altkäemaksu vastu küll, kui keegi nii palju pakuks, et saaks pensile minna. Siiani on lihtsalt liiga vähe pakutud, et vastu võtta. Ja sellega seoses tuli omakorda meelde fakt, mis peaks vähemalt töökaaslastele Elvast huvi pakkuma. Nimelt oli siin oma hea mitu aastat tagasi ettevõtetes tavaks, et sisseostjatele palka ei makstudki. Inimesed võeti tööle ilma töötasuta (ma ei kujuta küll ette, kuidas seda vormistati, sunnitöö või vabatahtliku tööna??), kuna teati, et nad teevad endale nagunii töö kõrvat piisavalt raha. Küll vahendades, küll altkäemaksu võttes. Kõik teadsid, et see nii toimib ja kõik olid rahul, nii ettevõte kui ka töötajad. Vot nii. Siinkohal tunnistan ausalt üles, et ka mulle on head-paremat (kui nii saab üldse öelda) pakutud, täna näiteks sain ühe termose (siiani parim saak, seda meil Hiinas veel polegi), aga olen saanud ka mõningaid kinkekaarte. Aga ei midagi sellist, mille kõrvalt annaks lahedalt pensile minna. Nii et arenguruumi on.

Kui muu maailm puhkab nüüd, siis meil on kuu aja pärast meri põlvini. Läheme nimelt Taisse Phuketisse puhkama. Kui mõtlete, et miks selline valik, siis sellepärast, et see on ainuke soe koht väljaspool Hiinat, kuhu läheb otselend Pekingist, kus ajavahe on minimaalne ja lend ei kesta üle 6 tunni. Hiinlastest muidugi ka seetõttu pääsu pole.

Kui tööst edasi rääkida, siis peaks ka mainima, et olen paar korda üritanud ka töökaaslatega hiina keeles rääkida, aga millegipärast lõpevad need katsed alati naerunägudega. Ja miks mitte, kui selle asemel, et öelda, "ma mäletan" ütlen mina, et "ma olen kanaliharoog". No kes kurram neid toone iga kord mäletab! Teinekord lähevad lihtsamadki asjad viltu. Ükskord turul tahtsin teada, et kus teed müüakse. Venitasin mis ma venitasin seda cha'd ülespoole, kui lõpuks inglise keele peale üle läksin, ütles müüja pardiprääksu kombel, et ah cha'd otsid...

Kaheksakümne teine nädal ehk pildis ainult Kaspar (ja natuke ka mina)

Vaatasin, et polegi kaua olnud ühte teemat, kus tegelaseks üks vahva kuju. Nii et seekordne kirjutis puudutab Hiinat küll ühe küljega, aga põhitegelaseks pole see mitte.

Kaspar saab nüüd kohe-kohe kolmeseks ja loomulikult järjest asjalikumaks muutub. Üks päev ütles näiteks Kaurile, et sa oled lühike. Õigemini polekski enam saanud öelda :) Jonnihooge ka enam pole, mõnikord veel üritab miskit läbi suruda, aga ilma suurema eduta.
ÜRO päev koolis, Kasparil seljas Muumi tehtud kostüüm

Nädalavahetusel toimus lasteaia jõulupidu. Selleks oli renditud meie lähedal asuva viietärnihotelli ballisaal. Väga peen.
Kaspari sõbranna Adison oli ka kohal. Kui Kasparit nägi, siis ütles talle: "Look at my dress!" Kaspar ei osanud selle peale ei A-d ega O-d öelda, aga rõõmus oli küll. Ega iga päev ei näe sõbrantsi roosa baleriinikleidiga.

Suutsin Kaspari isegi lavale saada (kõik grupid pidid esinema), aga seal olles ei teinud ta piuksugi ja peaaegu unustas oma tamburiini ka taguda. Minu arvates oli juba raske laul valitud, selline kiire diskojõululaul. Nii et põhiline laul tuli lindilt originaalesituses ja paar julget krääksu tuli ka mikrofonist. Aga see polnud muidugi üldse oluline. Oluline oli see, et su laps oli seal lava peal ja et kõik see sada lapsevanemat olid lava ees pildistamas. Hoolimata sellest, et kool oli kõigile kirja saatnud, et kohal on fotograaf, kes lastest pilte teeb ja et ise ei ole vaja lava lähedale ronida. Hiinlased eesotsas ja teised (k.a meie) järel, ronis fännklubi lava juurde rokkima ja näppu viskama.

Kaspari kasvatajad, lemmikuks on tädi Mirjana (paremal)
Pärast jagas jõuluvana kinke ka. See nägi küll rohkem sedamoodi välja, et pooled lapsed tiriti vägisi kättpidi jõuluvana juurde või pandi lausa karjuv laps jõuluvana sülle, et saaks selle pildi kiirelt kätte. Mina Kasparit nii palju ei traumeerinud, istusime koos jõuluvana kõrval. Aga ega ta ka just vaimustuses polnud. Ainult kingilubadusega suutsin ta sinna meelitada.
Tagasihoidlikult ja lühidalt ka teistest eestlastest. Tundub, et suuremat sorti idamaaränne on pihta hakanud, uusi eestlasi tuleb järjest juurde, enamik küll kuni aastaks, aga asi seegi. Laupäeval oli Hannese ja Riina juures jõulu- ja ühtlasi ka hüvastijätupidu. Hannes ja Riina nimelt lahkuvad Pekingist, Hannes läheb uuele uhhuuduurile, algusega Iraanist ja lõpuga kuskil Aafrikas, Riina kolistab samal ajal mööda Aasiamaid ringi. Kahju küll, nende juures olid alati kõige mõnusamad peod. Aga samas jäi õhku ka väike vihje, et küll nad varsti tagasi on.

Ja ei saa mitte vaiki olla, et peol sai minu küpsetatud leib just esimesena otsa ning et see pidavat pika puuga parem olema kui meie presidendiproua oma. Kesse koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise.


Jou, CCTV raps

Kaheksakümne esimene nädal ehk tõusule vastu

Üks mure jälle vähem - sel aastal vähemalt kolima ei pea hakkama. Otseselt üllatusena ei tulnud paar nädalat tagasi see, et omanik tahab rendihinda tõsta, aga tegelikult lootsin siiski, et ta seda ei tee.

Esimesed häirekellad hakkasid tööle juba siis, kui sain kirja meie vanas korteris elavalt noorpaarilt, kes andsid teada, et nende korteri omanik tahab tõsta hinda 20%. Kui järg lõpuks meieni jõudis, siis saime ka läbi agendi sõnumi, et kuu üürile pannakse poolteist tuhat otsa. Mina, vana mulk, sellega loomulikult leppida ei tahtnud, ning läksin üksipäini hinnatõusu vastu sõtta. Üksi seetõttu, et Kaur arvas, et oleks targem ära maksta. Et muidu äkki jääme sellestki ilma. Tänan, ei, ennem surm, mujal võib sellega leppida, Hiinas küll mitte, siin püüavad kõik välismaalastelt nii palju raha välja pumbata, kui aga torust tuleb. Heaks näiteks täna loetud Pekingi välismaalaste foorumi postitus, kus inimene oli hädas prussakatega. Telliti kohale prussakate väljaajaja (vist midagi sellist nagu vaimude väljaajaja), kes seisis keset kööki, vilistas prussakate väljaajamisvilet ja kasseeris selle eest 260 raha.

Niisiis, esimese asjana andsin agendile teada, et me ei ole mitte mingil tingimusel nõus. Selle väitega võitsime 500 raha kuus. Teise asjana helistasin veel kolmele agendile, kes kõik töötavad erinevate kinnisvarabüroode heaks. Kõigepealt palusin neil näidata samas hinnaklassis kortereid Central Park'is (ehk siis meie praeguses compound'is). Kahjuks ei tulnud ühtegi pakkumist mitte üheltki agendilt, seega palusin ühel neist näidata kortereid meie kõrval asuvas compound'is, mis on vanem ja odavam. Käisin ühte ka vaatamas, aga see oli juba kaugelt vaadates nii jube, et mul kadus kohe igasugune isu kuhugi selle korteri lähedusse kolida. Kahjuks polnud mul tookord fotokat kaasas, nii et illustreerivad pildid jäävad olemata, aga kui liftist väljudes avaneb sinu ees leopardimustriline välisuks, siis võib arvata, et ega sisemusestki midagi paremat loota pole. See oli ühesõnaga kõige jubedam korter, mida ma üldse kunagi oma ihusilmaga näinud olen. Lisaks reklaamiti seda kui kolme magamistoaga korterit, kuid lähemalt vaadates oli üks magamistuba muundunud garderoobiks.. No kuidas saab ilma aknata 2 x 2 m2 ruumi kutsuda magamistoaks? Kui korteri omanikku poleks kohal olnud, oleksin agendi läbi sõimanud minu aja raiskamise eest. Olin espetsiaalselt öelnud, et tahan ainult kolme magamistoaga ning läänelikult möbleeritud korterit. Mitte mingit haaremikorterit, kus lühtrid laest rippumas, nii et ainult roomates mahub alt läbi.

Kuna aeg hakkas otsa saama ja meil jäi veel kuu aega lepingu lõppemiseni, võtsin uuesti praeguse agendiga ühendust ja ütlesin, või õigemini valetasin inetult, et oleme ühe hea korteri leidnud selles teises compound'is, ja et kuna uuel omanikul on väljaüürimisega kiire, siis tahaksime praeguse korteri omaniku lõplikku vastust paari päeva jooksul. See aitas, meie rendihind jäi samaks. Jäime ilma küll ühest terviseklubi liikmekaardist, aga see on suhteliselt väike kaotus.

Hiinas kaubeldes ongi nii, et peab oskama valetada täiesti emotsioonitult ja silmagi pilgutamata. Ühesõnaga nii nagu hiinlased ise teda teevad. Heaks näiteks ja õppetunniks soovitan lugeda Paul Midler'i raamatut "Poorly Made In China". Ning kui teil on äriplaane Hiina suhtes, siis peab see raamat kuuluma kohustusliku kirjanduse alla. Täiesti uskumatu(lt hea) ja ometi elust enesest.

Kaheksakümnes nädal ehk millest massid vaikivad

Mul oli küll plaanis hoopis millestki muust kirjutada, kuid olulised ja Hiinat puudutavad uudised ennekõike.

Täna varahommikul algas kahe Korea piiril jälle vaenutegevus ja nüüd juba tunduvalt agressiivsem ja avalikum kui misiganes kokkupõrge eelnevatel aastatel. Lugesin sellest Postimehest tööpäeva lõpus ja loomulikult huvitas mind, kuidas hiinlased sellesse suhtuvad. Tegemist ju kahe naaberriigiga. Mind üllatas hiinlaste ükskõiksus. "Ahah" võiks tõlkida eesti keelde ühe töökaaslase vastuse. Peale mida võttis sahtlist välja karbi pähklitega, pakkus neid mulle ning hakkas juhendama, kust neid kõige odavamalt soetada.

Tulin koju, vaatasin CNNi, loomulikult oli Korea kriis põhiuudiseks. Tegin arvuti lahti, China Daily kirjutab sündmusest põgusalt, kuid esileheuudiseks seda just nimetada ei saa. Postimehes on jätkuvalt rohkem sellekohaseid nupukesi.

Mis toimub? Kas hiinlasi ei huvita, mis mujal toimub? Isegi mitte lähiriikides? Või puudub neil lihtsalt info ja sellest see ükskõiksus? Tõenäoliselt sealt asi alguse saabki. Isegi China Daily's, (mis on suunatud välismaalastele, kuid siiski tsenseeritud) on oluliste sündmuste kajastamist nii vähe ja selle asemel kirjutatakse hoopis sellest, et nüüd on mõnel pool Hiinas ka võimalik mobiilioperaatorit vahetada, jättes numbri samaks. Kohalikes hiinakeelsetes ajalehtedes räägitakse Koreast tõenäoliselt veelgi vähem. Ja kui kusagilt sellekohast infot saada pole ning ainukesed infoliigutajad on väljamaalased (kellelt tulev info võib mõistagi lääne poole kallutatud olla), siis mis siis tahta?

Samasuguse vastuvõtu leidis ka minu püüd teha enda jaoks veidi selgitustööd selle aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo kohta. Üritasin teada saada, mida hiinlased temast üldse teavad ja arvavad. Nagu arvata võite, läks minu üritus suurvett vedama. Kuigi rääkisin töökaaslasega, kellest lootsin, et kui ta midagigi teab, siis julgeb ta sellest ka rääkida, tundus mulle, et teema oli talle täiesti võõras. Algatuseks küsisin, et kas ta teab, et selle preemia sai sel aastal hiinlane. Ta ütles, et jah, vist kuulis kuskilt, et keegi vana munk oli saanud. Seda kuuldust ei osanud ma kuidagi kommenteerida.

Ainuke hiinlane, kes sellest midagi teadis, oli meie hiina keele õpetaja. Kui küsisin, mis kanaleid mööda see info temani jõudis, siis vastas ta, et loomulikult tema õpilaste kaudu. Nii et järeldame sellest, et välismaalased üritavad siin Hiina riigi alustalasid kõigutada. Aga üldiselt jäi tema ka suhteliselt ükskõikseks, lootsin ise küll ükskõik kas siis positiivset või negatiivset reakstiooni. Hakkan üha enam mõtlema, et hiinlased peavad niivõrd palju oma olmeprobleemide peale mõtlema ja tööd tegema, et muudeks mõteteks neil enam aega ei jäägi.

Poliitikast ei räägita loomulikult, või kui, siis ainult oma kõige lähedasemate pereliikmetega. Sõpradega kindlasti mitte. Võibolla selle tõttu ei õnnestunud minul ka kellestki mingeid erilisi emotsioone välja võluda. Kardeti, et olen lambanahas hunt.

Tegelikult on üks põhjus kindlasti ka selles, et Hiina on nii kuramuse suur. Eestlasel ei saagi olema ettekujutust nii suurest kodumaast. Ma ei tea, kuidas eelneval põlvkonnal küll täpsemalt oli, aga mina NSVLi küll kodumaaks ei pidanud, ikka Eestit. Hiinlased on küll oma suure kodumaa üle uhked (sellest oli ka juttu siin), aga tegelikult neid vist väga ei huvita, mis teises otsas toimub.

Ja pealegi on nad ju maailma vägevaim riik (vähemalt omast arust, ja võibolla polegi see vale). USA-ga peab küll võistlema, aga Venemaa on juba kaugele selja taha jäetud. See tähendab ka ühtlasi seda, et sellises riigis on turvaline elada. Tuline õigus, mina isiklikult pole ennast veel kusagil nii turvaliselt tundnud (kui just liikluses toimuv välja jätta).

Kiirreportaaž ka meie pere tegemistest.

Nädalavahetusel käisime taas Swissball'il. Toit oli hea, eriti eelroog seitsme beluuga kaaviariteraga :) Tantsida sai ka, seekord oli isegi Kaur sõiduvees. Loteriiga ei võitnud midagi, aga vähemalt toetasime vaeseid hiina külasid.

Pühapäeval oli mul pimekohting ühe eesti noormehega, kes oli netis mu blogi otsa komistanud ning kes kuuks ajaks Hiina tuuritama tuli. Poolteisetunnine jutuajamine, mõned näpunäited ja Eesti Pagari must vormileib oligi kätte teenitud.

Seitsmekümne üheksas nädal ehk tiimbilding hiina moodi

Tiimiehitamine on hiinas moes. Üleüldse toimub töökoha või ametühingu poolt kinnimakstud üritusi rohkem kui Eestis. Eks seda vist natuke ka seetõttu, et inimesi rahulolevana hoida. Teadagi, kui kõht täis, siis kesse viitsib märatseda või protesteerida.

Sel nädalal tegime oma väikse tiimiga ka kaks koosviibimist. Kolleeg Hong Kongi harukesest oli ka meil külas, niisiis oli hea ajastus.

Esimesel õhtul toimus õhtusöök, loomulikult hiina restoranis. Olgu. Koht oli peen, toit oli maitselt pigem keskpärase poole; eelistan lihtsamat ja vähem vürtsikamat. Kuna päev oli olnud väga väsitav, siis läksin kindla soovida üks promill ära tarbida. Otsustasime veini kasuks, selle pidin siis muidugi mina valima. Pakun, et peale minu ja meie osakonna ülemuse polnud keegi neist veel varem veini joonud. Autoga mehed ei julgenud seni üldse proovida, kuni ma ütlesin, et degusteerimise koguse võivad nad ikka ära juua. Aga see oli ka kõik, edasi tuli kokakoola. Ja ärge üldse imestage, restoranis joovad hiinlased kas õlut või koolat.

Ülejärgmisel päeval jälle tiimbilding. Jälle restoranis. Siis pidin küll küsima, et kas me muudmoodi võiks seda tiimi üles ehitada. Mille peale vastas Francis (ülemus), et võib ikka, aga enne ikka sööme. Niisiis, Shanghai restoran, kuuldavasti üks parimaid linnas. Toit oli palju parem, kui esimeses kohas. Veini seekord ei võtnud, õlu käis kah. Kuigi siinne õlu on ikka lahja küll, enamasti serveeritakse 2,5% Tsing Dao'd. Muud ei tee, kui ajab pissile.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasi toitude juurde. Francis tellis jälle toidud (kutsuja ja maksja üldiselt tellib), ja magustoiduks kõigile linnupesasupi. Olen sellest delikatessist kuulnud ja lugenud küll, aga näinud veel polnud, maitsmisest rääkimata. Millegipärast oli mul ettekujutus, et tuuakse ette mingi hall savine mass (no sellised need pääsukesepesad meil ju on), mis on leemes pehmeks keedetud. Lisandiks väikesed kõrred supist välja turritamas. No rohkem viltu poleks saanud panna. Kui taldrikutäis ette toodi, mõtlesin, et pandi millegagi puusse. Asi oli kollakas, magus ning puuviljamaitseline. Aga loomulikult, kuna suured puuviljatükid olid sees. Kõrval ujus midagi õige vaevumärgatavat, midagi läbipaistva molluski taolist. Tuli välja, et see siis ongi see üliväärtuslik substants, mis hilisema vaatluse, ei, vabandust, vaadeldes ei suutud ma midagi identifitseerida, hoopis arutelu käigus osutus linnu süljeks. Hiinlaste sõnul on see väga tervislik ja võib sinu kehaga sada imet ära teha, hinna järgi võiks nii olla küll. Maksis see pisike kausitäis 200 RMB. Ma arvan, et see on kindlasti siin söödud roogade seas kalliduselt top 10-s ja see sülg on üleüldse maailmas üks kallemaid toiduaineid üldse, 1 kg hind on kuskil 10 000 RMB.

Aga ütleme nii, et teist korda ma seda enam ei sööks, ja päris kindlasti ei ostaks ma seda. Aga nagu iga asi Hiinas, on ka see rohkem prestiiži küsimus - kas sa jõuad endale seda lubada või mitte.

Tiimbildingu koha pealt tegin mina ettepaneku, et järgmisel korral võime ju süüa ka, aga põhirõhu võiks ikkagi panna mõnele muule tegevusele (bowling, paintpall, kokakursus..). Eks näis, kas suudan hiinlaste igipõlistest tavadest läbi murda.

Luban, et järgmise nädala alguses lisan siia pildi ka oma taldrikutäiest. Seni ilusat saabuvat isadepäeva!

Seitsmekümne kaheksas nädal ehk pildid eelmise nädala jutu juurde

Testin praegu uut VPNi ja siiani töötab kenasti ja tõrgeteta. Nüüd siis ülim proov: piltide laadimine blogisse. Töötab.
Puhkemajakesed mädege vahel. Pole just väga viga, või mis?
Ühes mustas-mustas linnas, elas must-must käsi..
Käisime ka kohalikku külaelu vaatlemas. See on alati kõige huvitavam. Siin Näiteks käib agar oasaagi "töötlemine".
Niimoodi oma saaki sõiduteele laotades ja lastes autodel sellest üle sõita (ja ühtlasi tekitades ka väikeseid ummikuid), saavad leidlikud külaelanikud oma saagi väikese vaevaga töödeldud. Iseasi, kui tervislik see kummi- ja asfaldisegune toit pärast on.
Millised suurepärased värvid!

Ühe maisitõlvikuga kõndis ka Kaspar minema. Täitsa tasuta taskusse saadud!
Looduslik okastraat maja ümber