Kaheksakümne esimene nädal ehk tõusule vastu

Üks mure jälle vähem - sel aastal vähemalt kolima ei pea hakkama. Otseselt üllatusena ei tulnud paar nädalat tagasi see, et omanik tahab rendihinda tõsta, aga tegelikult lootsin siiski, et ta seda ei tee.

Esimesed häirekellad hakkasid tööle juba siis, kui sain kirja meie vanas korteris elavalt noorpaarilt, kes andsid teada, et nende korteri omanik tahab tõsta hinda 20%. Kui järg lõpuks meieni jõudis, siis saime ka läbi agendi sõnumi, et kuu üürile pannakse poolteist tuhat otsa. Mina, vana mulk, sellega loomulikult leppida ei tahtnud, ning läksin üksipäini hinnatõusu vastu sõtta. Üksi seetõttu, et Kaur arvas, et oleks targem ära maksta. Et muidu äkki jääme sellestki ilma. Tänan, ei, ennem surm, mujal võib sellega leppida, Hiinas küll mitte, siin püüavad kõik välismaalastelt nii palju raha välja pumbata, kui aga torust tuleb. Heaks näiteks täna loetud Pekingi välismaalaste foorumi postitus, kus inimene oli hädas prussakatega. Telliti kohale prussakate väljaajaja (vist midagi sellist nagu vaimude väljaajaja), kes seisis keset kööki, vilistas prussakate väljaajamisvilet ja kasseeris selle eest 260 raha.

Niisiis, esimese asjana andsin agendile teada, et me ei ole mitte mingil tingimusel nõus. Selle väitega võitsime 500 raha kuus. Teise asjana helistasin veel kolmele agendile, kes kõik töötavad erinevate kinnisvarabüroode heaks. Kõigepealt palusin neil näidata samas hinnaklassis kortereid Central Park'is (ehk siis meie praeguses compound'is). Kahjuks ei tulnud ühtegi pakkumist mitte üheltki agendilt, seega palusin ühel neist näidata kortereid meie kõrval asuvas compound'is, mis on vanem ja odavam. Käisin ühte ka vaatamas, aga see oli juba kaugelt vaadates nii jube, et mul kadus kohe igasugune isu kuhugi selle korteri lähedusse kolida. Kahjuks polnud mul tookord fotokat kaasas, nii et illustreerivad pildid jäävad olemata, aga kui liftist väljudes avaneb sinu ees leopardimustriline välisuks, siis võib arvata, et ega sisemusestki midagi paremat loota pole. See oli ühesõnaga kõige jubedam korter, mida ma üldse kunagi oma ihusilmaga näinud olen. Lisaks reklaamiti seda kui kolme magamistoaga korterit, kuid lähemalt vaadates oli üks magamistuba muundunud garderoobiks.. No kuidas saab ilma aknata 2 x 2 m2 ruumi kutsuda magamistoaks? Kui korteri omanikku poleks kohal olnud, oleksin agendi läbi sõimanud minu aja raiskamise eest. Olin espetsiaalselt öelnud, et tahan ainult kolme magamistoaga ning läänelikult möbleeritud korterit. Mitte mingit haaremikorterit, kus lühtrid laest rippumas, nii et ainult roomates mahub alt läbi.

Kuna aeg hakkas otsa saama ja meil jäi veel kuu aega lepingu lõppemiseni, võtsin uuesti praeguse agendiga ühendust ja ütlesin, või õigemini valetasin inetult, et oleme ühe hea korteri leidnud selles teises compound'is, ja et kuna uuel omanikul on väljaüürimisega kiire, siis tahaksime praeguse korteri omaniku lõplikku vastust paari päeva jooksul. See aitas, meie rendihind jäi samaks. Jäime ilma küll ühest terviseklubi liikmekaardist, aga see on suhteliselt väike kaotus.

Hiinas kaubeldes ongi nii, et peab oskama valetada täiesti emotsioonitult ja silmagi pilgutamata. Ühesõnaga nii nagu hiinlased ise teda teevad. Heaks näiteks ja õppetunniks soovitan lugeda Paul Midler'i raamatut "Poorly Made In China". Ning kui teil on äriplaane Hiina suhtes, siis peab see raamat kuuluma kohustusliku kirjanduse alla. Täiesti uskumatu(lt hea) ja ometi elust enesest.