Kaheksakümne kolmas ja kaheksakümne neljas nädal ehk niisama

Vahepeal on ajast veidi puudu tulnud, tööl on kiire ja kodus ka. Töine kiirus saab nüüd küll homsega loodetavasti läbi, kuna terve Euroopa kaob kaheks-kolmeks nädalaks pildilt, aga kodus ei muutu küll midagi. Ikka kiire, peohooaeg ju.

Mul oli küll plaanis kogu jõul töötada, aga personaliosakonnast lekkis info, et mul on sel aastal saada tervelt 4 puhkusepäeva ja et need tuleks sel aastal välja võtta. Viimases hädas võib veel veebruari lõpuni venitada. Hiinas on nimelt see seadus, et puhkust uude aastasse üldiselt kantida ei saa, kui välja ei võta, siis peab ettevõte rahas välja maksma. Enics seda loomulikult teha ei taha. Nii ma siis võtangi reede, jõululaupäeva vabaks ja lähen endale linna peale kingitust otsima. Algne plaan oli meil küll Kauriga kahekesi minna, aga seesama personaliosakond, kes nii lahkelt mind puhkusele sundis, ei lase Kauri mitte. See tähendab, et temal pole sel aastal enam midagi saada. Muidugi võiks ta ju vabalt kasutada laoban'i võimu ja lihtsalt tööluusi teha, aga nii patustele tegudele teda veel ei sunni. Mis tuletab meelde, et täna koju sõites tuli jutuks, et keegi siin kõrgel kohal töötav välismaalane oli öelnud, et tema võtaks altkäemaksu vastu küll, kui keegi nii palju pakuks, et saaks pensile minna. Siiani on lihtsalt liiga vähe pakutud, et vastu võtta. Ja sellega seoses tuli omakorda meelde fakt, mis peaks vähemalt töökaaslastele Elvast huvi pakkuma. Nimelt oli siin oma hea mitu aastat tagasi ettevõtetes tavaks, et sisseostjatele palka ei makstudki. Inimesed võeti tööle ilma töötasuta (ma ei kujuta küll ette, kuidas seda vormistati, sunnitöö või vabatahtliku tööna??), kuna teati, et nad teevad endale nagunii töö kõrvat piisavalt raha. Küll vahendades, küll altkäemaksu võttes. Kõik teadsid, et see nii toimib ja kõik olid rahul, nii ettevõte kui ka töötajad. Vot nii. Siinkohal tunnistan ausalt üles, et ka mulle on head-paremat (kui nii saab üldse öelda) pakutud, täna näiteks sain ühe termose (siiani parim saak, seda meil Hiinas veel polegi), aga olen saanud ka mõningaid kinkekaarte. Aga ei midagi sellist, mille kõrvalt annaks lahedalt pensile minna. Nii et arenguruumi on.

Kui muu maailm puhkab nüüd, siis meil on kuu aja pärast meri põlvini. Läheme nimelt Taisse Phuketisse puhkama. Kui mõtlete, et miks selline valik, siis sellepärast, et see on ainuke soe koht väljaspool Hiinat, kuhu läheb otselend Pekingist, kus ajavahe on minimaalne ja lend ei kesta üle 6 tunni. Hiinlastest muidugi ka seetõttu pääsu pole.

Kui tööst edasi rääkida, siis peaks ka mainima, et olen paar korda üritanud ka töökaaslatega hiina keeles rääkida, aga millegipärast lõpevad need katsed alati naerunägudega. Ja miks mitte, kui selle asemel, et öelda, "ma mäletan" ütlen mina, et "ma olen kanaliharoog". No kes kurram neid toone iga kord mäletab! Teinekord lähevad lihtsamadki asjad viltu. Ükskord turul tahtsin teada, et kus teed müüakse. Venitasin mis ma venitasin seda cha'd ülespoole, kui lõpuks inglise keele peale üle läksin, ütles müüja pardiprääksu kombel, et ah cha'd otsid...