Kaheksakümnes nädal ehk millest massid vaikivad

Mul oli küll plaanis hoopis millestki muust kirjutada, kuid olulised ja Hiinat puudutavad uudised ennekõike.

Täna varahommikul algas kahe Korea piiril jälle vaenutegevus ja nüüd juba tunduvalt agressiivsem ja avalikum kui misiganes kokkupõrge eelnevatel aastatel. Lugesin sellest Postimehest tööpäeva lõpus ja loomulikult huvitas mind, kuidas hiinlased sellesse suhtuvad. Tegemist ju kahe naaberriigiga. Mind üllatas hiinlaste ükskõiksus. "Ahah" võiks tõlkida eesti keelde ühe töökaaslase vastuse. Peale mida võttis sahtlist välja karbi pähklitega, pakkus neid mulle ning hakkas juhendama, kust neid kõige odavamalt soetada.

Tulin koju, vaatasin CNNi, loomulikult oli Korea kriis põhiuudiseks. Tegin arvuti lahti, China Daily kirjutab sündmusest põgusalt, kuid esileheuudiseks seda just nimetada ei saa. Postimehes on jätkuvalt rohkem sellekohaseid nupukesi.

Mis toimub? Kas hiinlasi ei huvita, mis mujal toimub? Isegi mitte lähiriikides? Või puudub neil lihtsalt info ja sellest see ükskõiksus? Tõenäoliselt sealt asi alguse saabki. Isegi China Daily's, (mis on suunatud välismaalastele, kuid siiski tsenseeritud) on oluliste sündmuste kajastamist nii vähe ja selle asemel kirjutatakse hoopis sellest, et nüüd on mõnel pool Hiinas ka võimalik mobiilioperaatorit vahetada, jättes numbri samaks. Kohalikes hiinakeelsetes ajalehtedes räägitakse Koreast tõenäoliselt veelgi vähem. Ja kui kusagilt sellekohast infot saada pole ning ainukesed infoliigutajad on väljamaalased (kellelt tulev info võib mõistagi lääne poole kallutatud olla), siis mis siis tahta?

Samasuguse vastuvõtu leidis ka minu püüd teha enda jaoks veidi selgitustööd selle aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo kohta. Üritasin teada saada, mida hiinlased temast üldse teavad ja arvavad. Nagu arvata võite, läks minu üritus suurvett vedama. Kuigi rääkisin töökaaslasega, kellest lootsin, et kui ta midagigi teab, siis julgeb ta sellest ka rääkida, tundus mulle, et teema oli talle täiesti võõras. Algatuseks küsisin, et kas ta teab, et selle preemia sai sel aastal hiinlane. Ta ütles, et jah, vist kuulis kuskilt, et keegi vana munk oli saanud. Seda kuuldust ei osanud ma kuidagi kommenteerida.

Ainuke hiinlane, kes sellest midagi teadis, oli meie hiina keele õpetaja. Kui küsisin, mis kanaleid mööda see info temani jõudis, siis vastas ta, et loomulikult tema õpilaste kaudu. Nii et järeldame sellest, et välismaalased üritavad siin Hiina riigi alustalasid kõigutada. Aga üldiselt jäi tema ka suhteliselt ükskõikseks, lootsin ise küll ükskõik kas siis positiivset või negatiivset reakstiooni. Hakkan üha enam mõtlema, et hiinlased peavad niivõrd palju oma olmeprobleemide peale mõtlema ja tööd tegema, et muudeks mõteteks neil enam aega ei jäägi.

Poliitikast ei räägita loomulikult, või kui, siis ainult oma kõige lähedasemate pereliikmetega. Sõpradega kindlasti mitte. Võibolla selle tõttu ei õnnestunud minul ka kellestki mingeid erilisi emotsioone välja võluda. Kardeti, et olen lambanahas hunt.

Tegelikult on üks põhjus kindlasti ka selles, et Hiina on nii kuramuse suur. Eestlasel ei saagi olema ettekujutust nii suurest kodumaast. Ma ei tea, kuidas eelneval põlvkonnal küll täpsemalt oli, aga mina NSVLi küll kodumaaks ei pidanud, ikka Eestit. Hiinlased on küll oma suure kodumaa üle uhked (sellest oli ka juttu siin), aga tegelikult neid vist väga ei huvita, mis teises otsas toimub.

Ja pealegi on nad ju maailma vägevaim riik (vähemalt omast arust, ja võibolla polegi see vale). USA-ga peab küll võistlema, aga Venemaa on juba kaugele selja taha jäetud. See tähendab ka ühtlasi seda, et sellises riigis on turvaline elada. Tuline õigus, mina isiklikult pole ennast veel kusagil nii turvaliselt tundnud (kui just liikluses toimuv välja jätta).

Kiirreportaaž ka meie pere tegemistest.

Nädalavahetusel käisime taas Swissball'il. Toit oli hea, eriti eelroog seitsme beluuga kaaviariteraga :) Tantsida sai ka, seekord oli isegi Kaur sõiduvees. Loteriiga ei võitnud midagi, aga vähemalt toetasime vaeseid hiina külasid.

Pühapäeval oli mul pimekohting ühe eesti noormehega, kes oli netis mu blogi otsa komistanud ning kes kuuks ajaks Hiina tuuritama tuli. Poolteisetunnine jutuajamine, mõned näpunäited ja Eesti Pagari must vormileib oligi kätte teenitud.