Seitsmekümne üheksas nädal ehk tiimbilding hiina moodi

Tiimiehitamine on hiinas moes. Üleüldse toimub töökoha või ametühingu poolt kinnimakstud üritusi rohkem kui Eestis. Eks seda vist natuke ka seetõttu, et inimesi rahulolevana hoida. Teadagi, kui kõht täis, siis kesse viitsib märatseda või protesteerida.

Sel nädalal tegime oma väikse tiimiga ka kaks koosviibimist. Kolleeg Hong Kongi harukesest oli ka meil külas, niisiis oli hea ajastus.

Esimesel õhtul toimus õhtusöök, loomulikult hiina restoranis. Olgu. Koht oli peen, toit oli maitselt pigem keskpärase poole; eelistan lihtsamat ja vähem vürtsikamat. Kuna päev oli olnud väga väsitav, siis läksin kindla soovida üks promill ära tarbida. Otsustasime veini kasuks, selle pidin siis muidugi mina valima. Pakun, et peale minu ja meie osakonna ülemuse polnud keegi neist veel varem veini joonud. Autoga mehed ei julgenud seni üldse proovida, kuni ma ütlesin, et degusteerimise koguse võivad nad ikka ära juua. Aga see oli ka kõik, edasi tuli kokakoola. Ja ärge üldse imestage, restoranis joovad hiinlased kas õlut või koolat.

Ülejärgmisel päeval jälle tiimbilding. Jälle restoranis. Siis pidin küll küsima, et kas me muudmoodi võiks seda tiimi üles ehitada. Mille peale vastas Francis (ülemus), et võib ikka, aga enne ikka sööme. Niisiis, Shanghai restoran, kuuldavasti üks parimaid linnas. Toit oli palju parem, kui esimeses kohas. Veini seekord ei võtnud, õlu käis kah. Kuigi siinne õlu on ikka lahja küll, enamasti serveeritakse 2,5% Tsing Dao'd. Muud ei tee, kui ajab pissile.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasi toitude juurde. Francis tellis jälle toidud (kutsuja ja maksja üldiselt tellib), ja magustoiduks kõigile linnupesasupi. Olen sellest delikatessist kuulnud ja lugenud küll, aga näinud veel polnud, maitsmisest rääkimata. Millegipärast oli mul ettekujutus, et tuuakse ette mingi hall savine mass (no sellised need pääsukesepesad meil ju on), mis on leemes pehmeks keedetud. Lisandiks väikesed kõrred supist välja turritamas. No rohkem viltu poleks saanud panna. Kui taldrikutäis ette toodi, mõtlesin, et pandi millegagi puusse. Asi oli kollakas, magus ning puuviljamaitseline. Aga loomulikult, kuna suured puuviljatükid olid sees. Kõrval ujus midagi õige vaevumärgatavat, midagi läbipaistva molluski taolist. Tuli välja, et see siis ongi see üliväärtuslik substants, mis hilisema vaatluse, ei, vabandust, vaadeldes ei suutud ma midagi identifitseerida, hoopis arutelu käigus osutus linnu süljeks. Hiinlaste sõnul on see väga tervislik ja võib sinu kehaga sada imet ära teha, hinna järgi võiks nii olla küll. Maksis see pisike kausitäis 200 RMB. Ma arvan, et see on kindlasti siin söödud roogade seas kalliduselt top 10-s ja see sülg on üleüldse maailmas üks kallemaid toiduaineid üldse, 1 kg hind on kuskil 10 000 RMB.

Aga ütleme nii, et teist korda ma seda enam ei sööks, ja päris kindlasti ei ostaks ma seda. Aga nagu iga asi Hiinas, on ka see rohkem prestiiži küsimus - kas sa jõuad endale seda lubada või mitte.

Tiimbildingu koha pealt tegin mina ettepaneku, et järgmisel korral võime ju süüa ka, aga põhirõhu võiks ikkagi panna mõnele muule tegevusele (bowling, paintpall, kokakursus..). Eks näis, kas suudan hiinlaste igipõlistest tavadest läbi murda.

Luban, et järgmise nädala alguses lisan siia pildi ka oma taldrikutäiest. Seni ilusat saabuvat isadepäeva!