Aga tagasi meie mida-aeg-edasi-seda-vahvama reisi juurde. Kui Turpan läbi kammitud sai, oli aeg edasi liikuda. Taas rongile, aga seekord vaid õnneks paariks tunniks. Ürümqisse, Xinjiangi pealinna. Kuna see linn just turismiobjektide ega millegi muu huvitavaga ei hiilga, siis kasutasime Ürümqit vaid lähtekohana, et lennata Kashgarisse. Minu töökaaslane oli meile oma klassivenna rongijaama vastu organiseerinud, et vaesed valged orientiiri ei kaotaks ning linna peale ekslema ei jääks. Õnneks see klassivend oskas ka natuke inglise keelt, nii et saime siis isegi vestlust arendada. Muidu oleks ikka tõsine taksosõidumulje jäänud. Loomulikult keeldus ta meid ilma korraliku kõhutäieta teele saatmast ja et mitte kallist sohvrit pahandada, nõustusime veidi vastumeelselt tema ettepanekuga. Vastumeelselt seetõttu, et nii Reelikal kui ka Triinul oli selleks ajaks pehmelt öeldes seedeprobleemid (tõenäoliselt lambalihast). Mul polnud häda midagi, nii et restos tellisin jälle lambavardad.
Lennujaamas tekkis väike probleem, mis sai aga äärmiselt meeldiva mittehiinaliku lahenduse. Nimelt unustas Reelika suure pudeli päikesekreemi oma käekotti ning turvakontrollitädi keelas meil sellega sisse minna. Hakkasime seal seletama, kui ohutu see kraam on, kuna ei tahtnud kreemist ilma jääda (ei ole siin nii kerge seda kraami poest leida). Järsku seisis meie kõrval suuremat, kõrgemat ja tõsisemat sorti tegelane ning võttis pudeli oma kätte, kutsus Triinu lähemale ja käaskis tal ümber pöörata. Ja torkas siis pudeli Triinu seljakotti ja lasi meil minna. Uskumatu, selles samas provintsis, kus meil ei lastud osta seljakotile bussipiletit, lubati meid 200 ml päevituskreemiga (kus muide ei olnud ühtegi hiinakeelset kirja peal, et millega tegu) lennukisse (mis on rahvusvaheliste lennureeglite kohaselt rangelt keelatud). Novot siis.
Kashgar on raamatute järgi samuti mõnus oaas keset kõrbi ja mägesid, ning ülevalt lennukist just selline pilt avaneski. Rohumaadelt ja võsast tulnud eestlasele paras ahhetamapanev vaatepilt. Lennujaamas, olles pagasi ilusti-kenasti kätte saanud, hakkasime uurima võimalust linna saada. LP kirjutas, et peale võimalike taksode on ootamas ka džiibid, mis täidavad bussi aset. Nägime džiipe küll, aga juhte polnud kusagil. Ja kui ükskord juhid ka välja ilmusid, siis selgus, et tegemist on hoopis sõjaväega. Nii et džiibivariant kukkus ära. Paar taksot oli ka jaamas ootel, mis meil siis muud üle jäi, kui üks neist ette võtta. Kaubeldes saime aru, et tegemist pole teps mitte hiinlastega enam. KOhe algas kätega žestikuleerimine, hääl tõusis ning kannatamatus paistis igast liigutusest. Suutsime lõpuks kokku leppida 15 RMB inimese kohta. Viskas aga meie asjad juba poolkummis pagasnikusse ja tõmbas nööriga kinni. Alles siis avastasime, et ega me taksos üksi pole. Üks naisterahvas oma lapsega oli ka kenasti ära mahutatud. Tegime küll veidi nõutut nägu, aga mis siis ikka, linna saab ka rohkemakesi. Sõidustiil oli hullem kui mistahes taksojuhil Pekingis. Lõpuks tegi Triinu esiistmel vihje, et kui nii jätkub, siis tema midagi siia autosse omalt poolt maha jätab. See lüke tegi juhi hoopis taltsamaks. Hotell oli meil kinni pandud ja kohale jõudsime nii meie kui ka pagas ühes tükis, kuid peale maksmist mõtles taksojuht, et raha tagasi andma ei peagi (Triinul polnud parajat raha). Meie oleme juba reisidel karastunud mutid ja kuna sõit just meeldivate killast polnud, siis otsustasime, et jootraha ka ei jäta. Juht ägestus aga jälle ja hakkas ettekäändeid tooma, miks ta pidi meilt rohkem kasseerima. Õnneks tuli meile appi üks hotellitöötaja ning nõudis meie raha juhilt välja. Esmamuljed sellest linnast olid igatahes rikutud.
Kashgaris olles kuulus meie plaani ka suurejooneline matk Pamiiridesse mööda maailma kõrgeimat asfalteeritud teed, Karakoram Highway'd. Selle tarbeks uurisin juba varakult oma töökaaslaselt, kas ja kuidas oleks võimalik Kashgaris auto rentida. Sest hiinlaste kombel kahtlaste sõidumaneeridega bussijuhi juhitud sõidukis loksuda ka ei tahtnud. Töökaaslane aga tegi meile omaltpoolt suure teene, palus sellel samal sõbral, kes meid lennujaama toimetas ja kes muide provintsi valitsuses töötas, meile auto orgunnida. Eks see sõber siis andis käsu provintsilinna Kashgari meestele, et olgu valgetele naistele auto olemas. Ja viimase hetkeni ma ausalt öeldes päris ei uskunudki, et me selle auto saame. Mul oli olemas ainult telefoninumber kelleltki, kes pidi meile hommikul helistama. Aga kokkulepitud ajal heliseski telefon ja me läksime parkalsse autot vastu võtma. Auto oli aus, ei mingi vana hiina parsa, vaid selline väiksemat sorti linnamaastur. Imestus oli suur igatahes, et niisama, ilma mingit tagatist või dokumenti nõudmata anti auto kätte. Aga noh, ilmselt oli riigi vara. Mõisa köis las lohiseb.
Asusime siis oma tavaari peale pakkima. Meil oli ka töökaaslase poolt kaasa antud GPS, aga selle hiinakeelse jura suutsin ma juba esimese nupuvajutusega vussi ajada, nii et edaspidi jäid meile abimeesteks vaid paberkaart, hotelli poolt kaasakirjutatatud urdukeelsed krõnksud kohanimedega ja meie oma pealehakkamine. Hotellist küsisime igaks juhuks üle, kas meile tagasi tulles ka kohta ikka on ja nemad kinnitasid, et kuna pole hooaeg, siis pole üldse probleemi. Kuidas nad küll eksisid! Aga sellest hiljem.
Triinu kui ainukeste Hiinas kehtivate juhilubade omanik jäi rooli taha, mina olin kaardilugeja ja Reelika vallutas tagapingi. Ja nii meie kaks päeva kestev reis kõrgustesse algas.
No comments:
Post a Comment