Kaheksakümne teine nädal ehk pildis ainult Kaspar (ja natuke ka mina)

Vaatasin, et polegi kaua olnud ühte teemat, kus tegelaseks üks vahva kuju. Nii et seekordne kirjutis puudutab Hiinat küll ühe küljega, aga põhitegelaseks pole see mitte.

Kaspar saab nüüd kohe-kohe kolmeseks ja loomulikult järjest asjalikumaks muutub. Üks päev ütles näiteks Kaurile, et sa oled lühike. Õigemini polekski enam saanud öelda :) Jonnihooge ka enam pole, mõnikord veel üritab miskit läbi suruda, aga ilma suurema eduta.
ÜRO päev koolis, Kasparil seljas Muumi tehtud kostüüm

Nädalavahetusel toimus lasteaia jõulupidu. Selleks oli renditud meie lähedal asuva viietärnihotelli ballisaal. Väga peen.
Kaspari sõbranna Adison oli ka kohal. Kui Kasparit nägi, siis ütles talle: "Look at my dress!" Kaspar ei osanud selle peale ei A-d ega O-d öelda, aga rõõmus oli küll. Ega iga päev ei näe sõbrantsi roosa baleriinikleidiga.

Suutsin Kaspari isegi lavale saada (kõik grupid pidid esinema), aga seal olles ei teinud ta piuksugi ja peaaegu unustas oma tamburiini ka taguda. Minu arvates oli juba raske laul valitud, selline kiire diskojõululaul. Nii et põhiline laul tuli lindilt originaalesituses ja paar julget krääksu tuli ka mikrofonist. Aga see polnud muidugi üldse oluline. Oluline oli see, et su laps oli seal lava peal ja et kõik see sada lapsevanemat olid lava ees pildistamas. Hoolimata sellest, et kool oli kõigile kirja saatnud, et kohal on fotograaf, kes lastest pilte teeb ja et ise ei ole vaja lava lähedale ronida. Hiinlased eesotsas ja teised (k.a meie) järel, ronis fännklubi lava juurde rokkima ja näppu viskama.

Kaspari kasvatajad, lemmikuks on tädi Mirjana (paremal)
Pärast jagas jõuluvana kinke ka. See nägi küll rohkem sedamoodi välja, et pooled lapsed tiriti vägisi kättpidi jõuluvana juurde või pandi lausa karjuv laps jõuluvana sülle, et saaks selle pildi kiirelt kätte. Mina Kasparit nii palju ei traumeerinud, istusime koos jõuluvana kõrval. Aga ega ta ka just vaimustuses polnud. Ainult kingilubadusega suutsin ta sinna meelitada.
Tagasihoidlikult ja lühidalt ka teistest eestlastest. Tundub, et suuremat sorti idamaaränne on pihta hakanud, uusi eestlasi tuleb järjest juurde, enamik küll kuni aastaks, aga asi seegi. Laupäeval oli Hannese ja Riina juures jõulu- ja ühtlasi ka hüvastijätupidu. Hannes ja Riina nimelt lahkuvad Pekingist, Hannes läheb uuele uhhuuduurile, algusega Iraanist ja lõpuga kuskil Aafrikas, Riina kolistab samal ajal mööda Aasiamaid ringi. Kahju küll, nende juures olid alati kõige mõnusamad peod. Aga samas jäi õhku ka väike vihje, et küll nad varsti tagasi on.

Ja ei saa mitte vaiki olla, et peol sai minu küpsetatud leib just esimesena otsa ning et see pidavat pika puuga parem olema kui meie presidendiproua oma. Kesse koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise.


Jou, CCTV raps