Saja kolmeteistkümnes nädal ehk Kashgari persona non gratad

Kashgaris õnnelikult tagasi, parkisime auto juba tuttava hotelli ette ja läksime check-in'i tegema. Kohe, kui passid letile lõime, teatati meile, et vau koh ole ja see ei tähendanud mitte, et olé olé, tore, et tulite, vaid hoopis, et vabu kohti ei ole. See oli ülimalt ebameeldiv üllatus, kuna mänidžer oli selge sõnaga enne lahkumist öelnud, et kuna pole hooaeg, siis ei pea ette midagi kinni panema. Kuna letitaguse tegelase sõnad meid ei veennud, asusid kaks kanget naist siis tagamaid selgitama. Kuni selleni välja, et ma ütlesin, et ma tean, et neil on siin vabu tube ja kui nad ise neid üles ei leia, siis võin ma nad neile kätte näidata. Lõpuks tuli sealtpoolt piuks, millest saime aru, et tuba ei saa seetõttu, et üks meist on diplomaatilise passiga. Et neile on ette nähtud eraldi hotellid ja mingu me sinna. Et neil oli politsei käinud ja avastanud selle ühe öö, kui üks diplomaat suvatses vales hotellis olla. Rohkem pahandusi pole vaja. Selle peale pakkusin välja, et võtku nad ainult minu ja Reelika andmed ja jätku Triinu registreerimata. Ei läinud see ka läbi, kartsid vist, et toimub kesköine haarang ja et diplomaat rebitakse voodist välja. Lõpuks toodi mingi ebameeldivalt võltsi naeratusega mutt meile ka asja selgitama. Tema ajas ikka oma vana rida, et kohti ei ole.

Läksime siis kõrvalhotelli, mis pidi omama luba diplomaatidest välismaalasi majutada. Ausõna, hullemas hotellis pole kunagi käinud. Hiiglane oli valmis ehitatud, aga kõik, mis kirjade järgi pidi olema, oli puudu. Nii targad me igatahes juba oleme, et katsetada järele konditsioneer kohas, kus see peaks töötama. Kolm korda võite arvata, kas töötas. Ja sellise hotelliga julgevad nad veel diplomaatide silma alla ilmuda. Igavene häbi, ma ütlen.

Lõpuks jäime siis pidama ühe neljatärnihotelli juures, mis oli piisavalt peen, et hinda teistega võrreldes kahekordistada. Siiski õnnestus meil saada toad "tagaaeda", kus kõik nii peen ja kallis polnud.

Peale paaripäevast Kashgari avastamisretke on minu muljed järgmised: piisavalt huvitav, et sinna minna, aga siiski piisavalt ärevusttekitav, et mitte igale poole tammuda. Huvitavaks muutis linna tema (kahjuks küll nõrgenev) vastupanu hiinalikkusele. Vanalinn oli tõesti VANA, mitte oskamatult uiguure jäljendav. Kahjuks lammutatakse seda vanalinna armutult ning asemele kerkivad needsamad kiirkorras püstitatud hooned, mis sinna sobivad nagu rebane kanalasse. Nii et kellel Kashgarisse mineku huvi, siis soovitan kiirelt ära käia, paari aasta pärast ei pruugi seal enam midagi vaatamisväärset peale inimeste enam alles olla. Kusjuures hiinlased ise väidavad, et segamiseta kooseksisteerimine on see, mis neil plaanis.
Usu või ära usu!
Seda usulist vabadust oli näha reedese üldpalvuse ajal, kui politsei ajas Id Kah mošee eest ära kõik inimesed kaasa arvatud naised, kes oma mehi palvuselt tagasi ootasid.

See mošee on Hiina suurim. Oma reedeste palvuste ajal mahutab ta tavaliselt 10000 meest, aga võib mahutada kuni 20000. Loomulikult on arvestatud kogu maa-alaga, mitte ainult hoonetega. Meil oli au reedesel päeval Kashgaris olla ning tegelikult polnud meil aimugi, et midagi sellist kohe-kohe toimumas oli. Trimpasime rõõmsalt pärastlõunateed oma lemmikkohas, mis enamasti oli puupüsti rahvast täis.
Üleval verandal meie teekoht
Teekoha kontingent
Korraga olid kõik kadunud ja peremees tuli ka meid välja ajama. Samal hetkel katsid kõik tänavakaupmehed linadega kinni oma kärud, haarasid kärude alt vaibakesed ja suundusid kui üks mees templi poole. Voolasime massiga kaasa. Lapsed-naised olid mošee-esise väljaku varjulisemad kohad hõivanud. Jäime ka vaatama, mehi tuli igast suunast, vaibad õlal (kellel polnud, see sai sealtsamast mošee eest osta). Järgmine aktsioon oli pealtvaatajate eemaldamine korrapidajate poolt. Tundus, et naised olid sellega harjunud ja valgusid tagasi kohe, kui politsei eemaldus.
Järgmisel päeval läksime ka oma silmaga lähemalt kaema. Olime korralikult ette valmistatud. Et mitte kellegi tundeid riivata, panime selles kuumuses jalga täispikad püksid ning katsime ka juuksed korralikult. Ja siis: ühel pingil "ilutses" hiina neiu roosas minikleidis, mis vaevalt kintsud kinni kattis. Nii see ongi olnud kogu hiina elu jooksul: välismaalased kuuletuvad reeglitele, välismaalased peavad kinni kohalikest kommetest, hiinlased aga peremehitsevad ja lagastavad kõikjal, kus nad on peremehed ja isegi seal, kus nad ei ole.

Peale meie "fotosessiooni" Turpanis kandsime kogu aeg lisaks pikkadele käistele ka pearätte, see oli ühtaegu nii kombekas kui ka vajalik, päike oli siiski väga tugev. Kohalikke vähemusnaisi nägi küll igasugustes riietes. Mõned olid vaid rätiku all nagu meiegi ja pikkades seelikutes, mõnedel paistsid vaid silmad välja ja mõned kobasid päris pimeduses. Sellises keskkonnas tunned ennast muidugi alasti, kui seljas vaid top ja lühikesed püksid.
Kashgar on välismaalastele üsna ohutu, nagu eelnevalt ka kirjutasin. Lihtsalt inimesed on keevalisemad ja seega ei tasu seal kaubelda nii nagu rannikualadel. Kui ikka juba kauplema hakkad, siis peab ka tõsi taga olema, niisama "kauba- ja hinnakatsumine" ei ole tervitatav. Seda silmas pidades, suutsime siiski paar päris head ostu teha (enda arust muidugi). Eriti tasub seal osta lambanahka, käsitöönikerdusi, kuivatatud puuvilju, muusikainstrumente ja loomulikult vaipu, kui mahub. Meile ei mahtunud. Turvalisusest veel, õhtul pimedas kolmekesi ringi hulkudes tuli ette paar olukorda, kus edasi minna ei tihanud ja otsa ringi pöörasime. Lisaks sain veel tänaval korra kepiga vastu jalgu ühe vanamehe käest. Kas asi oli põlvpükstes või milleski muus, jäigi arusaamatuks.

Õhtune kodupalve
Mina jäin reisiga igatahes väga rahule, kuigi Kashgari jaoks oleks võinud ka veidi vähem planeerida - olime seal 3 päeva. Tegemata jäi kõrbematk ajapuudusel ja selle kõrge hinna tõttu. Aga kõrbeid on Hiinas mujalgi ja kuuldavasti tuleb ka üha juurde..