Üheksakümne kaheksas nädal ehk tänane pargiepisood

Mõnus laupäevane päev, taevas mõnevõrra sinine, sooja +15. Suundume parki, meie jala, Kaspar oma väikse tõukekaga. Pargi väravast sisse minnes kuuleme, kuidas keegi hiina keeles midagi järele hõigub. Oleme lollid ja osavõtlikud, jääme seisma ja kuulama. Ühesõnaga, oleme väravatädil peos. Tädi seletab miskit, ise osutab värava juures olevale sildile, et ... keelatud (kolm punkti võid asendada mistahes sõnaga, nagunii on keelatud). No tean, et jalgratastega parki ei lasta, aga jalgratta all ei mõelda ju ometi meie poisi mikroratast, millega tema kiirendab maksimaalselt kuni 6 km/h! Kaur vahib nõutult kõrval, temalt abi loota pole. Kaspar saab aru, millest jutt käib ja peidab tõukeka selja taha. Mina ütlen tädile, et kui tahab nuttu kuulda, siis tulgu võtku ise ratas poisi käest ära. Ja vahin juures nagu emalõvi. Tädi ei tegutse. Helistan ka pargis olevatele naabritele ja küsin, kas nemad lasti ratastega sisse. Lasti, aga nad tulid lõunaväravast. Sel hetkel teen plaani, et kui asi väga kurjaks läheb, siis läheme ka teise värava kaudu. Järgmisel hetkel sõidab väravast sisse Kasparist veidi vanem poiss abiratastega rattal. Tädi ei tee väljagi. Meie õnneks. Mina kohe küsin, et miks see ratas lubatud, aga meie poisi oma keelatud. Tädi põrutab vastuseks hiinlaste üha enim armastatud väljendi "bu yiyang" ehk "pole sama". Ühesõnaga on Kaspari tõukekas oluliselt pargiohtlikum kui abiratastega ratas. Teen eriti kurja näo pähe (seda ma oskan) ja kõnnime edasi. Täielik diskrimineerimine. Tädi karjub veel midagi järele, aga ma ei kuula enam. Siis näeme, kuidas vastu tulevad neli turvameest walkie talkie'dega. Jäävad meie ette seisma, tunnen ennast tõsise kurjategijana. Kaspar varjub minu taha ja peidab oma ratta omakorda oma selja taha. Kauri pole kusagil näha, kuigi tegelikult seisab ta meie kõrval. Mõtlen, et kõige parem kaitse on rünnak ja saadan teele sama lause, mis väravatädiga. Miks on ühe lapse ratas lubatud, aga teise oma mitte? Ja osutan kusagile kaugele poisile abiratastega, keda ammu enam silmapiiril pole. Mehed vaatavad minu osutatud suunas, vaatavad üksteisele otsa, naeravad veidi (tõenäoliselt minu vigast hiina keelt), otsustavad siis tõenäoliselt, et asi pole nende rohkemat sekkumist väärt, ning liiguvad edasi. Olen selle mõttetu lahingu võitnud!

Loo moraal: Palju kisa, palju villa.

Üheksakümne kuues ja üheksakümne seitsmes nädal ehk Eesti rõõmud ja Hiina mured

Alustame siis sellest, et olen õnnelikult tagasi. Tööreis läks kenasti. See jutt, et meie Nova Dubnicas (Slovakkias) asuv tehas on veel hullemas pommiaugus kui Elva, ei vasta tõele. Mitte et Elva nüüd ka nii väga pommiauk oleks, ikkagi meie Eesti kodu. Aga tean inimesi, kelle jaoks on. Niisis Nova on selline pisike unine linnake. Tegelikult peab tõele au andma ja ütlema, et see, mida ma nimetan Novaks, pole seda mitte, see tähendab, et ajada asja veel keerulisemaks, et Nova ja see unine linnake, mis tegelikult kannab üht teist nime, aga mida edaspidi siiski lihtsuse mõttes Novaks kutsun, on kokkukasvanud linnake. Üks ülimalt keeruline põimlause tuli vist välja. Kes sai aru, kes ei saanud. Ühesõnaga, minu jaoks vahet pole.
Bye bye BJ!
Unine linnake niisiis, aga väga kena, üles vuntsitud, kõik vanad majad korda tehtud. Ja mis mõnus asi veel, linnas ja läheduses on kuumaveeallikad, nii et sel ajal, kui meie seal olime, oleks võinud välja ujuma minna. Samal ajal sadas ka muuseas veel lund. Kahjuks ajapuudusel aga sinna ujuma ei jõudnud, õhtul sain vaid Arrow (tarnija) poistega nende hotelli basseini ulpima hiilida. Mis oli ka väga mõnus. Veetsime seal tervelt kaks tundi ujudes ja saunatades. Ega tegelikult oligi nii, et välja puhata lennust ei saanud. Iga päev kella 12ni öösel ja siis hommikul äratus jälle kell 7.
Hello Nova!
Ega ma sinna muidugi lõbutsema ei läinud, aga keda see ikka huvitab, räägime parem Eestist. Nädalavahetus Eestis möödus nagu konveieril. Reede oli leboõhtu, olin sõbranna pool, jõime veini ja rääkisime naiste- ja maailmaasjadest. Mehed pandi üleskorrusele magama, et ise saaks all segamatult itsitada. Ahjaa, ja pakutud jänesepraad oli ka üle prahi. Sel nädalal sai üldse hästi süüa. Sattusin esimest korda ka muide Lidosse, kus olid VÄGA HEAD praekartulid. Või olen mina juba nii pikemat aega nii kehvi saanud, et lihtsalt tundusid suurepärased. Ei aga tõesti, kohal pole midagi viga, täitsa hea hinna eest saab päris palju süüa. Oleks võinud lausa kahe peale võtta.

Laupäeval väike poering. Kaur on nimelt nii valivaks muutunud, et Hiina dušigeelid enam ei kõlba, kaks tükki vist lausa juba minema visanud. Ostsin talle siis Lamborghini oma, et rohkem vingumist ei peaks kuulma. Endale ka šampoone ja veidi külmkapikraami ja oligi kõik.

Edasi oli valikus AHHAA keskus oma nähtamatu näitusega. Väiksele grupile nägijatele anti valged kepid kätte ja saadeti pimedusse kobama. Giidiks oli vaegnägija. Jalutasime läbi Kadrioru pargi, sõitsime paadiga ning käisime kohvikus teed joomas. Ja seda kõike pimedalt ja kepi kaasabil. Ainuke kord, kui valgust saime selle tunni jooksul, oli siis, kui kohvikus suhkrutükke üksteine vastu hõõrusime. Nii et ütlemata kasulik kogemus, lõpupoole usaldasin end juba valge kepi hoolde, alguses kobasin ikka teise käega ka näo ees.

Edasi läksin ühe meestuttava neljakuust titat vaatama. Ema oli õhtuks pokkerit läinud mängima ja vapper issi üksi kodus. Võite arvata, kas laps rändas kohe minu sülle. Ega mul suurt midagi selle vastu polnud ka ja laps oli ka väga rahul, ainult et ilastas mul riided täis ja kuna see ei pidanud mul mitte õhtu viimaseks käiguks jääma, siis katsin ennast paberitega ja üritasin lapse isale ruttu tagasi anda. Seal pakuti muide kodutehtut sushit. Söömamaa see Eestimaa.

Edasi ootas üks tuttav seltskond väikesele peole, kust kell 3 öösel Pirita koju laekusin ja Kauri venna üles ajasin. Mul oli plaan muide selline: olen laupäeval hästi kaua üleval, siis tuleb pühapäeva õhtul uni ruttu ja ma saan lennukis magada. Lend väljub Helsinkist kell 6 õhtul ja kestab 8 tundi. Normaalsel päeval oleks siis just magamamineku aeg. Aga ma mõtlesin, et väsitan ennast eelmisel õhtul ära ja jään kohe peale õhtusööki magama. Olin veel nii kõva mutt ka, et vahetasin oma tavapileti äriklassi vastu. Kuna Finnairi punktid nüüd juba kolme aastaga aeguvad (on ikka kitsid! ja Soomes hakatakse neid üldse maksustama), siis mõtlesin, et on just õige aeg. Esimesed punktilised saingi 2,5 a tagasi. Sättisin ennast siis meestekarja sisse (ei ühtegi teist naist äriklassis!) mõnusalt istuma, video ette, jalad üles, klaas kätte. Kui magamamineku aeg aga kätte tuli, polnud und kusagil. Ja nii ma siis siplesin seal maandumiseni välja. Kohati oli tunne, et justkui ikka magasin. Näiteks siis, kui hommikusööki pakuti. Sellest jäin ühesõnaga ilma, ju stjuuardess vaatas, et tekk üle näo, pole vaja anda midagi.

Muuseas, pange tähele, kui Finnairiga Hiina otsa lendate, et muidu on kõik jutt järjekorras soome-rootsi-inglise-hiina, aga üht asja öeldakse alati hiina keeles esimesena. See on siis, kui lennuk on maandunud ja kui palutakse rihmad kuni seismajäämiseni kinni hoida. Sest hiinlastel on üldiselt see paha komme küll, et nii kui rattad maad puudutavad, siis nemad õhku hüppavad ja pagass välja ja minek. Hiina siselendudel on eriti kohutav. Finnair suudab neid veel talitseda, kuna hiinlasi on seal siiski suht vähe peal.

Nüüd siis nädala jagu juba Hiinas tööl tagasi. Ses mõttes on mõnus, et ilmad on ikka päris kevadised - täna oli +16. Oli ka aeg, paar päeva tagasi keerati nimelt küte kinni. Aga olukord Jaapanis on meid tõsiselt raskesse olukorda pannud. Kõigepealt ohutus. Jaapan on vaid 1500 km kaugusel, millalgi peab see mürk sealt välja imbuma hakkama. Kuuldavasti on osadel riikidel juba oma kodanike evakueerimisplaanid valmis, kuid eriti ei usu, et Eesti ses suhtes pingutab. Vaevalt, et Eesti Õhu uuele lennukile hääled sisse pannakse ja meile järgi saadetakse. Olen huvi pärast vaadanud, et kuidas lennupiletitega lood on ja paar järgmist päeva on välja müüdud. Ma muidugi ei tea, kas selle või millegi muu pärast, aga arvata on, et rikkad inimesed ostavad endale varuväljapääsu juba praegu valmis. Meie ei saaks juba seepärast minema, et meie passid on kusagil riigiametite avarustes uusi viisasid saamas.

Eile töö juures ütles töökaaslane, et "I have one customer in my ass all the time". Selle peale vastasin mina, et "I have the whole Japan". Ja nii ongi, te ei kujuta ette, mis jama nüüd tarneahelaga juhtunud on. Paar päeva oli vaikust, aga nüüd on hakanud uksest ja aknast infot sadama, mis komponendid (ja ka tooted) allokatsiooni lähevad või siis hindu üles kruvivad. Näiteks kaamerate hinnad on vähemalt Hiinas tõusnud 10-15%.

Veel üks halb uudis tuli täna. Meie uus ayi, kes on meil 3 nädalat töötanud, läheb ära. Ema "suremas", nagu ikka. Ta oli järjekorras kuues. No ma ei oska enam mitte midagi öelda. Siiber on, ausõna. Kui keegi tahab Hiina last tulla hoidma, andke teada.

Üheksakümne neljas ja üheksakümne viies nädal ehk minekueelsed mõtted

Jälle kaks nädalat möödas. Aeg kaob kuidagi kiiresti, eriti kui on midagi oodata. No vaatame siis, mida. Kõigepealt kevadet. Meil siin +10 ringis, mõnikord vähem, mõnikord rohkem, aga kui nädalavahetusel 7 tundi jutti väljas olin, siis oli tunda küll, et päike juba nägu päevitas. Üldiselt on nii, et saapad olen kõrvale visanud ning märtsi jooksul kaovad kasutusest ka joped.

Enne seda tuleb küll aga üks külmkamber läbida, nimelt homme stardin tööreisile Slovakkiasse ja sealt edasi ka nädalavahetuseks Tallinnasse. Siin Hiinas olles tundub, et igasugune koht Euroopas on Eestile kole lähedal ja mis see tund või paar lendu ikka ära ei ole. Eriti, kui seekord on Eesti otsaga pilet soodsam kui Eesti otsata. Lendan siis BJ-Helsinki-Viin-Helsinki-Tallinn-Helsinki-BJ. Ja hoian oma koduskäiguga firmale kokku ka paartuhat RMB. Kasud mõlemapoolsed ja nii ma Kaurile ütlesingi, et ega see Eesti mind niiväga ei tõmbagi, aga kulude kokkuhoid ennekõike ja selle nimel võin ennast ju Eestisse solgutada ka :) Ma väga loodan, et Hiina reisijaid väga palju pole ja ma saan ennast oma Finnairi punktide eest äriklassi möllida. Kahjuks võib juhtuda muidugi nii nagu tavaliselt, et äriklass on juba täis.. Mulle tähendab see siis seda, et tagasitulles otse magamata tööle.

Nädalavahetusel olime, nagu öeldud, pika päeva väljas. Käisime taaskord loomaaias, kuid oleks võinud ka minemata jätta, niivõrd masendav on see. Haruldased valged tiigrid ja teised kiskjad. Majas sees on hullem hais kui sigalas, mingit õhutust pole. Hiinlased röögivad vangistatud loomadega võidu, ja mis hullem veel, tuututavad oma pasunatega, mida agarad müügimehed väravate juures müüvad. Väljas on loomadel küll suurem jalutusala, kuid inimesed on sama hullud. Juhtusime näiteks pealt nägema, kuidas tiigrile, kes oli aia juurde magama jäänud, visati pudelist vett peale, et ta ikka ennast liigutaks. Oi, kuidas oleks tahtnud sama teha sellesama kallajaga. Kui kunagi Badalingi safaril käisime, siis seal visati karudele limpsipudeleid. Karud haukasid õppinud võttega korgi pealt ja jõid sisu ära. Sõralistele söödetakse saia, küpsiseid, kartulikrõpse, mida iganes. Sellistel puhkudel tundub, et hiinlased on maailma kõike lollim rahvas. Ja hoolimatum ka.

Nii, mida me siis veel ootame? Valimiste tulemusi tahaks juba teada. Mina olin kohusetundlik kodanik, valisin elektrooniliselt. Kaur tahtis ka, aga tal juhtus õnnetus, ID kaardi koodid läksid lukku ja saatkonna valmiskast oli ka juba DHLiga Eesti poole teele pandud. Nii et tema jälle ei valinud.

Kui juba saatkonnast rääkida, siis veidi aega tagasi oli ka vabariigi aastapäeva vastuvõtt. Meid oli kohal jälle täitsa palju. Ning taaskord on hea tervitada uusi nägusid Pekingis, eriti kuna vanad kipuvad juba lahkuma. Nii et nüüd ongi selge, et meie altnaabritel on jäänud veel paar kuud ja siis saab nende Hiina aeg otsa. Aga ega nad kuhugi ei kao, meist saavad lausa töökaaslased, mis sest, et kauged.

Seekord siis jälle kõik. Ma pean ikka hakkama õhtuti kirjutama, alati tulevad kõige paremad ideed siis, kui juba üks silm kinni. Järgmise korrani siis!

Üheksakümne kolmas nädal ehk korralik tüdruk ütleb ei, korralik hiinlane mitte

Mis võiksid olla esimesed sõnad, mis õpitakse ära võõrkeeles? Üsna tõenäoliselt on nendeks tere, tänan, ei ja ja, ükskõik siis, mis järjekorras.

"Tere" (ni hao) ja "tänan" (xie xie) olid vist minugi nimekirjas esimesel kohal, kui välja arvata numbrite õppimine, mida Finnairi meelelahutusprogramm muuseas välja pakub. Oli mul ju numbreid suhteliselt lihtne õppida, kuna jaapani 1-10 oli kunagisest karate rividrillist juba pähe jäänud. Ülejäänud kahega on raskem lugu. Eelmisel nädalal küsis üks rootslasest töökaaslane rootsist minult, et kuidas on hiina keeles "ei". Teate, peale kaht aastat siinolemist ei oska ma sellele pealtnäha lihtsale küsimusele vastata, mis sest, et enamikes teistes keeltes piisaks vastuseks vaid ühest sõnast. Hullem veel, isegi hiinlane, kellele selle küsimuse edasi adresseerisime, jäi veidi mõttesse ja ütles, et hiina keeles on mitmeid võimalusi eitavalt vastata, aga ükski neist ei tähenda otseselt universaalset ei'd.

Niisiis, mismoodi hiinlased oma (mitte)nõustumist väljendavad? Jaatuseks kasutavad nad enamasti sellist sõna nagu dui, mis tähendab "nõus" või "õige". Selle sõna abil saad siis vestluskaaslase jutule kaasa noogutada, päris tihti korratakse seda mitu korda järjest. See on nii käpas, et olen isegi üsna tihti dui'tanud ka inglise- või rootsikeelse jutu peale.

Veel võib öelda shi, aga see on tegusõna ja tähendab "on". Ja igasugusele küsimusele sellega järelikult vastata ei saa. Üldiselt ongi kõige lihtsam jaatada sellesama tegusõnaga, mis küsimuses esineb. Kas tahad lõkke peal viinerit küpsetada? Tahan.

"Ei'ga" on lood keerulisemad. Põhiliselt on olemas kolm sõna (bu, bie ja mei), mida eitustes kasutatakse, aga need on adverbid, mida kasutatakse koos tegusõnaga. Ehk siis esiteks pead teadma, millist neist millal kasutada.

Miks on hiinlased asja nii keeruliseks ajanud? Või õigemini, miks ei ole nad kasutusele võtnud kaht universaalselt sõna, millega eitada või jaatada. Vastus on kultuuris. Hiinlased vaatavad äraütlemisele kui millelegi negatiivsele (mida ta ju tegelikult ongi), lausa ebaviisakale, mis lõhub harmooniat ja mis võib vestluskaaslase endast välja viia. Mulle ei tule praegusel hetkel meelde ühtegi korda, kui mulle oleks esimesel korral kohe "ei" öeldud. Meenus aga juhtum, kui võtsin tööle kaasa musta leiba ja andsin oma töökaaslastele proovida. Küsisin ka kohe, mis nad sellest arvavad. Keegi loomulikult ei öelnud, et päh. Alles mitu kuud üle küsides sain teada, et ega nad sellest eriti vaimustuses just ei olnud. Mis ei ole ka kuidagipidi üllatav. Mina olen nende jaoks vist küll jõhkralt otsekohene. Pooled pakutavad kohalikud snäkid jätan üldse proovimata (vastus on: tänan, ei) ja teise poole laidan peale proovimist maha.

Hiinlane pehmendab oma eitust tihtipeale "võibolla'ga". Juhul, kui lauses on sees nii eitus ja võibolla, siis võid üsna kindlalt selle "võibolla" sealt vahelt julgelt ära kaotada. Isegi minu hiina keele õpetaja saadab mulle sõnumi, kus teatab, et homme ta võibolla tundi anda ei saa. No milleks see "võibolla" seal??? Läänes on vastupidi, "võibolla't" kasutatakse juhul, kui on tõesti olemas võimalus, et midagi teoks saab.

Seesama "ei" ütlemise raskus tuleb kõige paremini välja töö juures. Ülemused annavad alluvatele ülesanded, mis on kas liiga keerulised lahendada või siis on tähtaeg liiga lühike. Selle asemel, et koheselt asi paika panna (ning hiljem probleeme vältida), asub hiinlane asja kallale ja tunnistab läbikukkumist alles siis, kui tähtaeg käes või probleem juba nii suureks paisunud, et temal ei õnnestu seda enam üksi kuidagi varjata.

Valge inimese jaoks raskendab konkreetse vastuse puudumine olukorda tublisti. Ainuüksi ajaraisk, mis kulub arusaamisele, mida hiinlane ikkagi oma vastusega mõtleb, on märkimisväärne. Rääkimata sellest, et peale seda kulutatud aega ei pruugigi sa asjast õigesti aru saada. Ja vastupidi ka. Hiinlased üldiselt ei taha välja näidata, kui nemad millestki aru ei saa. Üleküsimine näitaks nende rumalust. Ja lõpuks lõpeb arusaamatus suurema või väiksema katastroofiga. See muidugi ei pane hiinlast kuidagi teistmoodi käituma, võibolla järgmine kord läheb õnneks ja ta saab õigesti aru. Ega üldiselt hiinlastel polegi omavahel arusaamisega probleeme, probleem on ju valgetel. Ja kuna meid on siin nii palju vähem ning hiinlasi pole suutnud muuta ei mongoollased ega ka Mao valitsus, siis oleks asjatu loota, et käputäis pikkninasid siin midagi suudaks ära teha.

Üheksakümne esimene ja üheksakümne teine nädal ehk Land With the Golden Sun

Algatuseks kõigepealt nii palju, et paar päeva tagasi sadas Pekingis lumi maha. Selle aasta ja selle talve esimene muideks. Mingi hetk ütlesin soomlasest töökaaslasele, et päris palju lund on maas. Oli oma kaks-kolm sentimeetrit ehk. Näed siis, kuidas üks maa ja kliima võib inimese arusaamu muuta.

Aga tegelikult on üsna masendav, ei jõua kuidagi ära oodata, millal soojemaks hakkab minema. Peale hiina uut aastat peaks justkui kevad tulema, aga mida pole, seda pole. Hommikul on oma miinus viis ära ja tundub veel kõvasti külmemana. Aga ega me tegelikult ei kurda, Eesti ja Soomega võrreldes on isegi hästi.

Aga alles mõned päevad tagasi nautisime Tai mõnusat kliimat ja sooja ookeani. Kuna me olime taaskord teel röövlikarjaga, siis otsustasime kõigi mugavuste kasuks ning võtsime otselennu Phuketisse ning hea hotelli Surini ranna lähedal.
Rand oli ilus, rahvast mitte väga palju (oluliselt vähem kui hooajal mistahes eesti rannas), ja mis kõige tähtsam, hiinlasi EI OLNUD. Kõik need lennukitäied pilusilmi olid pagendatud kuskile mujale randadesse. Tabasime nad jälle teolt, kui ringi ekskurseerisime. Ja siis oli neid palju. Aga randasid nad ju ei armasta, siis on oht päikest saada või ära uppuda.
Uppuja päästmine on uppuja enese asi. Või siis kaader filmist "Ring"
Ega meie ka päris tegevusetult ei istunud. Lisaks igapäevasele ujumisele nii ookeanis kui ka hotellibasseinis tegelesime ka heade ja paremate söögikohtade otsimisega. Tai söögil pole viga, aga minu meelest on hiina oma parem. Tai köök on kuidagi veidi üheülbaline. Kuna mulle ei meeldi ei magushapud ega ka väga vürtsikad toidud, siis jäi valik üsna kesiseks. Nii et mõnel õhtul eelistasime vahelduseks ka pizzat, grillribi (mis oli parim!) ja pastat.
See ilmselgete eesti rahvussugemetega roog jäi proovimata
Magustoit kohaliku kaupluse trepil
Kohustuslikku programmi võtsime kaks asja: elevantsiralli ning Phang Nga Bay saarehoppingu. Alguses küll kartsime, kuidas poisid need kaks asja vastu peavad, aga keegi eriti ei virisenud, kui välja arvata see, et Kaur hakkas elevanti kartma. Aga looma selga ta istus ja varem maha ka ei hüpanud, pidas oma pool tundi kõikumist vastu. Nagu ikka, toimus peale tsirkust loomade söötmine. Mis siis tähendas seda, et võis osta hingehinnaga korvitäie peaaegu pahaks läinud puuvilja ja selle lontidele jagada. Poisid olid sellest nii sillas, et käisid tädi käest salaja korve rabamas ja papadel ei jäänud siis muud midagi üle, kui käia järel ja rahakotti kergendada.
Kaspari lemmikloom
Paadiralli jaoks võtsime ka terve päeva, enne seda käisime õige mitmes kohas luurel, et kus parimad hinnad ja programm on. Jällegi, kui ilma lasteta oleks, siis võiks ise mõne vanamehe paadiga rentida, kes siis vähese raha eest kõik need kohad läbi põristab. Meie aga, nagu õiged turistid kunagi, võtsie kalli kiirpaadi versiooni koos karastusjookide ja küpsistega. Tuuril polnud viga, viidi kõigisse lubatud kohtadesse, ainult et iga asja jaoks jäi aega suhteliselt napiks. Viimane lõõgastav ujumine pidi kestma kaks tundi, aga poole tunni pärast pidime juba oma asjad krabama ja paati ronima. Aga viidi meid nii James Bondi saarele, merekajakkidega (kuigi nendest oli asi kaugel, pigem oli tegu täispuhutavate paatidega) sõitma kui ka ujuvkülla lõunat sööma. Sellest esimesest, Bondi saarest on küll veidi kahju. Kaugelt vaadata on ok, aga saarel käimine on piin mis piin. Müügiputkasid täis ehitatud, kusjuures ega ma Bondiga seotud kraami ei näinudki, rohkem pärleid ja muid iluvidinaid. Muidu, peab tõele au andes ütlema, oli see saareloodus väga ilus. Ja jällegi, kui oleks omapäi, siis saaks lasta ennast viia kuhu iganes ja kui kauaks iganes.
Ainus vaade, mis Bondi saarel silma ei riivanud
Tai longtail boat
Merekajakisõit oli omamoodi vahva. Onu muudkui aerutas taga, koopasse sisse, koopast välja. Vahepeal üritas teada saada, kust me päris oleme ja muud. Sõbralik onu. Hiljem aga muidugi tahtis see sõbralik onu jootraha ka saada. Aga kuna ta seda nii ahnelt ise küsis, siis lõpuks ei andnudki midagi. Ta kusjuures tahtis 40 min sõidu eest saada umbes 50-100 krooni. Ja sõitjaid on tal päev otsa. No ei meeldi mulle see kerjakultuur, ei meeldi. Tingida ma veel võin, aga et ma pean ka kokkulepitud tasule midagi peale maksma, see käib mul üle mõistuse. Ses suhtes on Hiina veel mõnusalt rikkumata. Mõnikord on mõned agarad (eriti USAst tulnud) tegelased hakanud välismaalaste foorumis uurima, kui palju ühe või teise asja eest tippi peaks jätma. Selle peale üldiselt tahetakse küsija suu pihta lüüa. Ei ole vaja tulla siia hiinlasi ka ära rikkuma. Niigi on Peking üks maailma kallemaid linnu ja igal sammul peab tingima. Ärge tehke meie elu veel raskemaks, palun.
Siis kui sõudja-onu veel lahkelt pilti tegi meist

Kaspar ja Kaur nautisid ehk õhtuseid basseiniringe vaat et kõige rohkem. Liumäest alla ja uuele ringile. Väikeseks nuhtluseks olid õhtused sääsed, needsamad, kes siin Pekingiski meid suviti kimbutamas käivad, aga võrreldes Eestiga on see muidugi köki-möki. Samas, praegu oleks pigem kõige vihasemate sääskedega koos Eestis kui ilma sääskedeta siin. Kole koduigatsus on peal. 5 kuud veel.
Kaspar õppis muuseas ära ka tai poksi

Üheksakümnes nädal ehk uut aastat ja puhkust alga!

Homsest olen oma elu esimesel Hiina puhkusel. Pole ka imestada, pea pool aastat olen saanud juba tööl käia ja väike vaheaeg kulub igati ära. Ausalt öeldes venitasingi viimased päevad tööl kummi, kuidagi tüdinud olek oli ja tööd hakkas ka väheks jääma. Kui palju teha on, siis loomulikult selliste asjade peale ei mõtle. Aga sellel nädalal hakkasid inimese juba vaikselt ära kaduma: kes läks puhkusele, kes üldse minema. Jah, neid oli ka ja tõenäoliselt saab suuremad kaotused alles peale uue aasta puhkust üle lugeda. No loodame, et üle 5% ei ole.

Homme tuulutan veel veidi linna peal ringi. Ka pass koos viisaga on vaja kätte saada. Triinu käis täna Tai saatkonnas küsimas, et äkki saaks kätte, aga tuli välja, et konsul oli koosolekul ja tema ruumi uks lukus ja passid ukse taga. Vinskit oleks vaja.. või siis kõva jalalöögiga venda. Igatahes riputati meie soovid knopkaga konsuli uksele ja lubati, et homme on meie passid valmis. Eks näis.. Õnneks läheb lend alles õhtul ja seega saame veel seal kahekesi lärmi lüüa, kui tarvis peaks minema.

Töö juures tegime täna piduliku söömaaja. Alguses arvasin, et ülemus käristab välja (ja esitab arve siis, nagu ikka, Enicsi grupile, ning nimetab ürituse tiimbildinguks), aga vot seekord mitte. Hoopis silmateipijast töökaaslane tegi välja, ta oli just silmapaistva töö eest aastapreemiat saanud. Mina muidugi hakkasin kohe õiglust jalule seadma. No mis värk on, et inimene saab natuke raha juurde ja kohe on kotkad saagi kallal. Ja täiesti häbematult tullakse juurde ja öeldakse, et sa said preemiat, nüüd lähme restot puistama. Ja mitte keegi ei pane seda pahaks ega arva, et imelik on. Välja arvatud mina muidugi. Ühesõnaga, töökaaslasele jäi peale väljakäristamisi alles vaid saapaosturaha. No mai tea. Ise küll preemiat saada siis ei taha. Või siis teeks Euroopa kombel, kulutaks enda peale.

Meil oli tegelikult veel enne pühasid plaan ka minu juures väike oleng teha, aga kuna osa inimesi olid tõbised, siis lükkus asi edasi. Aga igatahes saab see üritus olema täiesti eestipärane: kartulisalat ja küpsisetort. Ei mingit riisi, ei mingeid sihvkasid. Eelmine kord ma juba kuulsin märkust, et kuidas ühe sihvka söömine mul nii kaua aega võtab. Vot oleks pidanud lapsepõlves venkudelt õppima. Huvitav, kumb rahvus on sihvkasöömises käbedam?

Söömine söömiseks, aga ühes asjas on hiinlased küll igal juhul alla igasugust arvestust. Huumorimeeles nimelt. Hiinlasele nalja rääkida on sama, mis koerale tähti õpetada. Aru ei saa kumbki. Hiinlaste endi naljad on tahtmatud. Nagu see cross country skiing. Väga naljakas, aga inimene ise ei saanud tükk aega aru, mida ma naeran. Paar korda olen üritanud mõnda nalja töökaaslastele edasi saata. Vot siis olen jälginud kõrvalistujate nägusid, et kuidas nad reageerivad. Mitte midagi. Vaatavad, loevad mitu korda ja siis tulevad küsima (kui tulevad), et mida ma mõtlesin. Näiteks selle pildi kohta küsis üks töökaaslane, aga kuidas siis peab hoidma??
How to correctly hold on in a moving train?
No, no... the older guy by the door

Kaheksakümne kaheksas ja kaheksakümne üheksas nädal ehk mis vahepeal oli

Jõudsime just Kaspariga koju meie pere lemmikrestoranist Xiao Wang Fu'st. Tegu on Pekingi ühe vanema restoga ja hea on selle juures just see, et nad on suutnud oma taseme läbi aja suhteliselt kõrgel hoida. Aga lemmikuks sai see tegelikult õigel mitmel põhjusel:
1. Söögid maitsevad kui hiina vanaema juures
2. Restoran on kodule lähedal, saab jala minna ka pisut tuulise ilmaga
3. Ettekandjaid on palju ja seega jääb neil aega ka Kaspariga peitust ja tagaajamist mängida sel ajal, kui meie veel sööme.
4. Linna parim Pekingi part.

Niisiis, meil on järjekordsed külalised. Selle asta algus on üldse tihe olnud. Eelmisel nädalal käisid Suured Bossid, siis tähistasime ka Hiina uue aasta saabumist. No tegelikult saabub jänese aasta küll alles nädala pärast, aga siis on kõik mööda ilma laiali ja kellega sa ikka tähistad. Pidu oli nagu kolmel eelneval aastal. Kõigepealt kõned, alustades kõige tähtsamast. Kauri kõne oli kolmas ja ausalt öeldes olin ma veits pettunud, et ta hiina keeles ei teinud. Aga eks tal ole omamoodi õigus ka, kui ta ütles, et jama kah, kui sekretär oleks siis pidanud tema "hiinakeelse" kõne hiina keelde tõlkima.

Teiseks ja kolmandaks oli õnneloos ja tehaserahva etteasted kordamööda. Sel aastal olin
mina nii hiinapärane kui võimalik. Tegime oma tiimiga ka väikese etlemise. Vähese harjutamise tõttu õnnestus see meil küll veidi vussi keerata, aga kõik õnneks ei saanudki aru. Või võibolla oldi lihtsalt viisakad. Ma katsun tehase pealt mõned pildid-videod ka kätte saada ja üles laadida. Mõned lugejad kindlasti teavad seda etteastet, tegime seda ühe teise seltskonnaga EKDSi jõulupeol. Läbivaks teemaks habemega naised, jõunumbrid ja mustkunst. Kui esimesel korral 4-5 aastat tagasi panime kümnesse, siis seekord hiinlastega nii kerge polnud. Kõige lihtsamate inimpüramiididega nägime ikka tõsist vaeva, kuna hiinlastel selline asi nagu muskel lihtsalt puudub. Käed lähevad nõrgaks, põlved ei kanna ja kogu lugu. Aga noh, ega tähtis pole võit, vaid osavõtt. Ja kõik osavõtjad said ka väikese auhinna, mis seekord oli täiesti asja ette.

Praegune külas olev seltskond on tasemelt veidi madalam, aga seda lõbusam. Juttu tuli ka rahvustoitudest ja siis seltskonnas olev inglane ei jõudnud india kööki ära kiita. Suhteliselt ootuspärane muidugi, et inglased seda nii armastavad. Mina siis mainisin, et kõik, keda mina tean, saavad esimest korda Indias süües toidumürgituse või vähemalt pasanteeria. Seda muide kutsuvad inglased Gandhi kättemaksuks.

Praegu käib meil hoolas reisi planeerimine. Sõidame nädala pärast nimelt Taisse peesitama. Kaur on hetkel Euroopas, nii et minu kaela on kogu see planeerimine ja muu jama jäänud. Alustades viisadest. Loomulikult saab viisa teha piiril, aga kuna jõuame Taisse keskööl, siis kolme väsinud põnniga (kaks on naabrite omad ja naabrid on muidugi ise ka kaasas) pole just kõige mõnusam kuskil viisasabas passida. Seega otsustasin vähemalt meile Kaspariga viisad siin ära teha. Viga. Suur viga. Tegelikult on igasugune bürokraatia Hiinas üks suur viga ja viletsus. Minu teada pole eesti kodanikel vaja muud, kui passi, pilte ja avaldust. Siin olles aga peame esitama töökoha tõendi (noh, umbes selleks vist, et äkki tahame Taisse kõrge palga peale putket teha), panga väljavõtte, et meil ikka on 10 000 RMB inimese kohta. Hea veel, et abielutunnistust pole siiani küsitud. Seda meil ju ette näidata pole. Vähemalt veel mitte. Muide, ega see pole ka nali, ühe teise eestlase käest küsiti seda, aga tal õnnestus oma diplomaadipaberieid lauale lüües asi korda ajada. Niisiis, homme tegelen paberite paljundamisega ja neljapäeval uus katse viisajärjekorras. Brrrr...

Õnn on, et siit hädaorust vahelduseks minema saab. Täna sõitsin töölt koju pea kaks tundi. Kuna Kaur on oma telefoniga Eestis ja minu telefonis millegipärast google maps ei tööta, siis ei saanud ma ka järele vaadata, kumb koduteedest on umbes. Ja nagu võileivaseadus ikka, sattusime või sisse. Kohati ei liikunud üldse, siis tuli küll tahtmine juukseid kakkuda. Olin just Ayi'le öelnud, et süüa ei pea tegema, läheme Kaspariga välja sööma. Mina lahkusin töölt kell 5.15 ja jõudsin koju kell 7. Külalistele jõudsin helistada ja öelda, et tulgu nad teist teed mööda. Nemad startisid kell 6 ja jõudsid enne mind restosse. Pean ütlema, et sellised päevad ajavad vanduma ja koju tahtma. Kodust rääkides, siis kord aastas koju tulla on ikka liiga vähe. Peame nüüd Kauriga plaani, et tulevikus tahaks vähemalt kaks korda aastas koos perega kodus käia. Eks näis, kuidas läheb, aga igatahes saame selle aasta lõpus oma lepinguid muuta. Kui meid just kuskile paremasse kohta ei komandeerita. Šveits kõlab ju täitsa hästi ja isegi Elva..