Üheksakümne kaheksas nädal ehk tänane pargiepisood

Mõnus laupäevane päev, taevas mõnevõrra sinine, sooja +15. Suundume parki, meie jala, Kaspar oma väikse tõukekaga. Pargi väravast sisse minnes kuuleme, kuidas keegi hiina keeles midagi järele hõigub. Oleme lollid ja osavõtlikud, jääme seisma ja kuulama. Ühesõnaga, oleme väravatädil peos. Tädi seletab miskit, ise osutab värava juures olevale sildile, et ... keelatud (kolm punkti võid asendada mistahes sõnaga, nagunii on keelatud). No tean, et jalgratastega parki ei lasta, aga jalgratta all ei mõelda ju ometi meie poisi mikroratast, millega tema kiirendab maksimaalselt kuni 6 km/h! Kaur vahib nõutult kõrval, temalt abi loota pole. Kaspar saab aru, millest jutt käib ja peidab tõukeka selja taha. Mina ütlen tädile, et kui tahab nuttu kuulda, siis tulgu võtku ise ratas poisi käest ära. Ja vahin juures nagu emalõvi. Tädi ei tegutse. Helistan ka pargis olevatele naabritele ja küsin, kas nemad lasti ratastega sisse. Lasti, aga nad tulid lõunaväravast. Sel hetkel teen plaani, et kui asi väga kurjaks läheb, siis läheme ka teise värava kaudu. Järgmisel hetkel sõidab väravast sisse Kasparist veidi vanem poiss abiratastega rattal. Tädi ei tee väljagi. Meie õnneks. Mina kohe küsin, et miks see ratas lubatud, aga meie poisi oma keelatud. Tädi põrutab vastuseks hiinlaste üha enim armastatud väljendi "bu yiyang" ehk "pole sama". Ühesõnaga on Kaspari tõukekas oluliselt pargiohtlikum kui abiratastega ratas. Teen eriti kurja näo pähe (seda ma oskan) ja kõnnime edasi. Täielik diskrimineerimine. Tädi karjub veel midagi järele, aga ma ei kuula enam. Siis näeme, kuidas vastu tulevad neli turvameest walkie talkie'dega. Jäävad meie ette seisma, tunnen ennast tõsise kurjategijana. Kaspar varjub minu taha ja peidab oma ratta omakorda oma selja taha. Kauri pole kusagil näha, kuigi tegelikult seisab ta meie kõrval. Mõtlen, et kõige parem kaitse on rünnak ja saadan teele sama lause, mis väravatädiga. Miks on ühe lapse ratas lubatud, aga teise oma mitte? Ja osutan kusagile kaugele poisile abiratastega, keda ammu enam silmapiiril pole. Mehed vaatavad minu osutatud suunas, vaatavad üksteisele otsa, naeravad veidi (tõenäoliselt minu vigast hiina keelt), otsustavad siis tõenäoliselt, et asi pole nende rohkemat sekkumist väärt, ning liiguvad edasi. Olen selle mõttetu lahingu võitnud!

Loo moraal: Palju kisa, palju villa.