Kaheksakümne kaheksas ja kaheksakümne üheksas nädal ehk mis vahepeal oli

Jõudsime just Kaspariga koju meie pere lemmikrestoranist Xiao Wang Fu'st. Tegu on Pekingi ühe vanema restoga ja hea on selle juures just see, et nad on suutnud oma taseme läbi aja suhteliselt kõrgel hoida. Aga lemmikuks sai see tegelikult õigel mitmel põhjusel:
1. Söögid maitsevad kui hiina vanaema juures
2. Restoran on kodule lähedal, saab jala minna ka pisut tuulise ilmaga
3. Ettekandjaid on palju ja seega jääb neil aega ka Kaspariga peitust ja tagaajamist mängida sel ajal, kui meie veel sööme.
4. Linna parim Pekingi part.

Niisiis, meil on järjekordsed külalised. Selle asta algus on üldse tihe olnud. Eelmisel nädalal käisid Suured Bossid, siis tähistasime ka Hiina uue aasta saabumist. No tegelikult saabub jänese aasta küll alles nädala pärast, aga siis on kõik mööda ilma laiali ja kellega sa ikka tähistad. Pidu oli nagu kolmel eelneval aastal. Kõigepealt kõned, alustades kõige tähtsamast. Kauri kõne oli kolmas ja ausalt öeldes olin ma veits pettunud, et ta hiina keeles ei teinud. Aga eks tal ole omamoodi õigus ka, kui ta ütles, et jama kah, kui sekretär oleks siis pidanud tema "hiinakeelse" kõne hiina keelde tõlkima.

Teiseks ja kolmandaks oli õnneloos ja tehaserahva etteasted kordamööda. Sel aastal olin
mina nii hiinapärane kui võimalik. Tegime oma tiimiga ka väikese etlemise. Vähese harjutamise tõttu õnnestus see meil küll veidi vussi keerata, aga kõik õnneks ei saanudki aru. Või võibolla oldi lihtsalt viisakad. Ma katsun tehase pealt mõned pildid-videod ka kätte saada ja üles laadida. Mõned lugejad kindlasti teavad seda etteastet, tegime seda ühe teise seltskonnaga EKDSi jõulupeol. Läbivaks teemaks habemega naised, jõunumbrid ja mustkunst. Kui esimesel korral 4-5 aastat tagasi panime kümnesse, siis seekord hiinlastega nii kerge polnud. Kõige lihtsamate inimpüramiididega nägime ikka tõsist vaeva, kuna hiinlastel selline asi nagu muskel lihtsalt puudub. Käed lähevad nõrgaks, põlved ei kanna ja kogu lugu. Aga noh, ega tähtis pole võit, vaid osavõtt. Ja kõik osavõtjad said ka väikese auhinna, mis seekord oli täiesti asja ette.

Praegune külas olev seltskond on tasemelt veidi madalam, aga seda lõbusam. Juttu tuli ka rahvustoitudest ja siis seltskonnas olev inglane ei jõudnud india kööki ära kiita. Suhteliselt ootuspärane muidugi, et inglased seda nii armastavad. Mina siis mainisin, et kõik, keda mina tean, saavad esimest korda Indias süües toidumürgituse või vähemalt pasanteeria. Seda muide kutsuvad inglased Gandhi kättemaksuks.

Praegu käib meil hoolas reisi planeerimine. Sõidame nädala pärast nimelt Taisse peesitama. Kaur on hetkel Euroopas, nii et minu kaela on kogu see planeerimine ja muu jama jäänud. Alustades viisadest. Loomulikult saab viisa teha piiril, aga kuna jõuame Taisse keskööl, siis kolme väsinud põnniga (kaks on naabrite omad ja naabrid on muidugi ise ka kaasas) pole just kõige mõnusam kuskil viisasabas passida. Seega otsustasin vähemalt meile Kaspariga viisad siin ära teha. Viga. Suur viga. Tegelikult on igasugune bürokraatia Hiinas üks suur viga ja viletsus. Minu teada pole eesti kodanikel vaja muud, kui passi, pilte ja avaldust. Siin olles aga peame esitama töökoha tõendi (noh, umbes selleks vist, et äkki tahame Taisse kõrge palga peale putket teha), panga väljavõtte, et meil ikka on 10 000 RMB inimese kohta. Hea veel, et abielutunnistust pole siiani küsitud. Seda meil ju ette näidata pole. Vähemalt veel mitte. Muide, ega see pole ka nali, ühe teise eestlase käest küsiti seda, aga tal õnnestus oma diplomaadipaberieid lauale lüües asi korda ajada. Niisiis, homme tegelen paberite paljundamisega ja neljapäeval uus katse viisajärjekorras. Brrrr...

Õnn on, et siit hädaorust vahelduseks minema saab. Täna sõitsin töölt koju pea kaks tundi. Kuna Kaur on oma telefoniga Eestis ja minu telefonis millegipärast google maps ei tööta, siis ei saanud ma ka järele vaadata, kumb koduteedest on umbes. Ja nagu võileivaseadus ikka, sattusime või sisse. Kohati ei liikunud üldse, siis tuli küll tahtmine juukseid kakkuda. Olin just Ayi'le öelnud, et süüa ei pea tegema, läheme Kaspariga välja sööma. Mina lahkusin töölt kell 5.15 ja jõudsin koju kell 7. Külalistele jõudsin helistada ja öelda, et tulgu nad teist teed mööda. Nemad startisid kell 6 ja jõudsid enne mind restosse. Pean ütlema, et sellised päevad ajavad vanduma ja koju tahtma. Kodust rääkides, siis kord aastas koju tulla on ikka liiga vähe. Peame nüüd Kauriga plaani, et tulevikus tahaks vähemalt kaks korda aastas koos perega kodus käia. Eks näis, kuidas läheb, aga igatahes saame selle aasta lõpus oma lepinguid muuta. Kui meid just kuskile paremasse kohta ei komandeerita. Šveits kõlab ju täitsa hästi ja isegi Elva..