Üheksakümne neljas ja üheksakümne viies nädal ehk minekueelsed mõtted

Jälle kaks nädalat möödas. Aeg kaob kuidagi kiiresti, eriti kui on midagi oodata. No vaatame siis, mida. Kõigepealt kevadet. Meil siin +10 ringis, mõnikord vähem, mõnikord rohkem, aga kui nädalavahetusel 7 tundi jutti väljas olin, siis oli tunda küll, et päike juba nägu päevitas. Üldiselt on nii, et saapad olen kõrvale visanud ning märtsi jooksul kaovad kasutusest ka joped.

Enne seda tuleb küll aga üks külmkamber läbida, nimelt homme stardin tööreisile Slovakkiasse ja sealt edasi ka nädalavahetuseks Tallinnasse. Siin Hiinas olles tundub, et igasugune koht Euroopas on Eestile kole lähedal ja mis see tund või paar lendu ikka ära ei ole. Eriti, kui seekord on Eesti otsaga pilet soodsam kui Eesti otsata. Lendan siis BJ-Helsinki-Viin-Helsinki-Tallinn-Helsinki-BJ. Ja hoian oma koduskäiguga firmale kokku ka paartuhat RMB. Kasud mõlemapoolsed ja nii ma Kaurile ütlesingi, et ega see Eesti mind niiväga ei tõmbagi, aga kulude kokkuhoid ennekõike ja selle nimel võin ennast ju Eestisse solgutada ka :) Ma väga loodan, et Hiina reisijaid väga palju pole ja ma saan ennast oma Finnairi punktide eest äriklassi möllida. Kahjuks võib juhtuda muidugi nii nagu tavaliselt, et äriklass on juba täis.. Mulle tähendab see siis seda, et tagasitulles otse magamata tööle.

Nädalavahetusel olime, nagu öeldud, pika päeva väljas. Käisime taaskord loomaaias, kuid oleks võinud ka minemata jätta, niivõrd masendav on see. Haruldased valged tiigrid ja teised kiskjad. Majas sees on hullem hais kui sigalas, mingit õhutust pole. Hiinlased röögivad vangistatud loomadega võidu, ja mis hullem veel, tuututavad oma pasunatega, mida agarad müügimehed väravate juures müüvad. Väljas on loomadel küll suurem jalutusala, kuid inimesed on sama hullud. Juhtusime näiteks pealt nägema, kuidas tiigrile, kes oli aia juurde magama jäänud, visati pudelist vett peale, et ta ikka ennast liigutaks. Oi, kuidas oleks tahtnud sama teha sellesama kallajaga. Kui kunagi Badalingi safaril käisime, siis seal visati karudele limpsipudeleid. Karud haukasid õppinud võttega korgi pealt ja jõid sisu ära. Sõralistele söödetakse saia, küpsiseid, kartulikrõpse, mida iganes. Sellistel puhkudel tundub, et hiinlased on maailma kõike lollim rahvas. Ja hoolimatum ka.

Nii, mida me siis veel ootame? Valimiste tulemusi tahaks juba teada. Mina olin kohusetundlik kodanik, valisin elektrooniliselt. Kaur tahtis ka, aga tal juhtus õnnetus, ID kaardi koodid läksid lukku ja saatkonna valmiskast oli ka juba DHLiga Eesti poole teele pandud. Nii et tema jälle ei valinud.

Kui juba saatkonnast rääkida, siis veidi aega tagasi oli ka vabariigi aastapäeva vastuvõtt. Meid oli kohal jälle täitsa palju. Ning taaskord on hea tervitada uusi nägusid Pekingis, eriti kuna vanad kipuvad juba lahkuma. Nii et nüüd ongi selge, et meie altnaabritel on jäänud veel paar kuud ja siis saab nende Hiina aeg otsa. Aga ega nad kuhugi ei kao, meist saavad lausa töökaaslased, mis sest, et kauged.

Seekord siis jälle kõik. Ma pean ikka hakkama õhtuti kirjutama, alati tulevad kõige paremad ideed siis, kui juba üks silm kinni. Järgmise korrani siis!