Üheksakümne kolmas nädal ehk korralik tüdruk ütleb ei, korralik hiinlane mitte

Mis võiksid olla esimesed sõnad, mis õpitakse ära võõrkeeles? Üsna tõenäoliselt on nendeks tere, tänan, ei ja ja, ükskõik siis, mis järjekorras.

"Tere" (ni hao) ja "tänan" (xie xie) olid vist minugi nimekirjas esimesel kohal, kui välja arvata numbrite õppimine, mida Finnairi meelelahutusprogramm muuseas välja pakub. Oli mul ju numbreid suhteliselt lihtne õppida, kuna jaapani 1-10 oli kunagisest karate rividrillist juba pähe jäänud. Ülejäänud kahega on raskem lugu. Eelmisel nädalal küsis üks rootslasest töökaaslane rootsist minult, et kuidas on hiina keeles "ei". Teate, peale kaht aastat siinolemist ei oska ma sellele pealtnäha lihtsale küsimusele vastata, mis sest, et enamikes teistes keeltes piisaks vastuseks vaid ühest sõnast. Hullem veel, isegi hiinlane, kellele selle küsimuse edasi adresseerisime, jäi veidi mõttesse ja ütles, et hiina keeles on mitmeid võimalusi eitavalt vastata, aga ükski neist ei tähenda otseselt universaalset ei'd.

Niisiis, mismoodi hiinlased oma (mitte)nõustumist väljendavad? Jaatuseks kasutavad nad enamasti sellist sõna nagu dui, mis tähendab "nõus" või "õige". Selle sõna abil saad siis vestluskaaslase jutule kaasa noogutada, päris tihti korratakse seda mitu korda järjest. See on nii käpas, et olen isegi üsna tihti dui'tanud ka inglise- või rootsikeelse jutu peale.

Veel võib öelda shi, aga see on tegusõna ja tähendab "on". Ja igasugusele küsimusele sellega järelikult vastata ei saa. Üldiselt ongi kõige lihtsam jaatada sellesama tegusõnaga, mis küsimuses esineb. Kas tahad lõkke peal viinerit küpsetada? Tahan.

"Ei'ga" on lood keerulisemad. Põhiliselt on olemas kolm sõna (bu, bie ja mei), mida eitustes kasutatakse, aga need on adverbid, mida kasutatakse koos tegusõnaga. Ehk siis esiteks pead teadma, millist neist millal kasutada.

Miks on hiinlased asja nii keeruliseks ajanud? Või õigemini, miks ei ole nad kasutusele võtnud kaht universaalselt sõna, millega eitada või jaatada. Vastus on kultuuris. Hiinlased vaatavad äraütlemisele kui millelegi negatiivsele (mida ta ju tegelikult ongi), lausa ebaviisakale, mis lõhub harmooniat ja mis võib vestluskaaslase endast välja viia. Mulle ei tule praegusel hetkel meelde ühtegi korda, kui mulle oleks esimesel korral kohe "ei" öeldud. Meenus aga juhtum, kui võtsin tööle kaasa musta leiba ja andsin oma töökaaslastele proovida. Küsisin ka kohe, mis nad sellest arvavad. Keegi loomulikult ei öelnud, et päh. Alles mitu kuud üle küsides sain teada, et ega nad sellest eriti vaimustuses just ei olnud. Mis ei ole ka kuidagipidi üllatav. Mina olen nende jaoks vist küll jõhkralt otsekohene. Pooled pakutavad kohalikud snäkid jätan üldse proovimata (vastus on: tänan, ei) ja teise poole laidan peale proovimist maha.

Hiinlane pehmendab oma eitust tihtipeale "võibolla'ga". Juhul, kui lauses on sees nii eitus ja võibolla, siis võid üsna kindlalt selle "võibolla" sealt vahelt julgelt ära kaotada. Isegi minu hiina keele õpetaja saadab mulle sõnumi, kus teatab, et homme ta võibolla tundi anda ei saa. No milleks see "võibolla" seal??? Läänes on vastupidi, "võibolla't" kasutatakse juhul, kui on tõesti olemas võimalus, et midagi teoks saab.

Seesama "ei" ütlemise raskus tuleb kõige paremini välja töö juures. Ülemused annavad alluvatele ülesanded, mis on kas liiga keerulised lahendada või siis on tähtaeg liiga lühike. Selle asemel, et koheselt asi paika panna (ning hiljem probleeme vältida), asub hiinlane asja kallale ja tunnistab läbikukkumist alles siis, kui tähtaeg käes või probleem juba nii suureks paisunud, et temal ei õnnestu seda enam üksi kuidagi varjata.

Valge inimese jaoks raskendab konkreetse vastuse puudumine olukorda tublisti. Ainuüksi ajaraisk, mis kulub arusaamisele, mida hiinlane ikkagi oma vastusega mõtleb, on märkimisväärne. Rääkimata sellest, et peale seda kulutatud aega ei pruugigi sa asjast õigesti aru saada. Ja vastupidi ka. Hiinlased üldiselt ei taha välja näidata, kui nemad millestki aru ei saa. Üleküsimine näitaks nende rumalust. Ja lõpuks lõpeb arusaamatus suurema või väiksema katastroofiga. See muidugi ei pane hiinlast kuidagi teistmoodi käituma, võibolla järgmine kord läheb õnneks ja ta saab õigesti aru. Ega üldiselt hiinlastel polegi omavahel arusaamisega probleeme, probleem on ju valgetel. Ja kuna meid on siin nii palju vähem ning hiinlasi pole suutnud muuta ei mongoollased ega ka Mao valitsus, siis oleks asjatu loota, et käputäis pikkninasid siin midagi suudaks ära teha.