Üheksakümne kuues ja üheksakümne seitsmes nädal ehk Eesti rõõmud ja Hiina mured

Alustame siis sellest, et olen õnnelikult tagasi. Tööreis läks kenasti. See jutt, et meie Nova Dubnicas (Slovakkias) asuv tehas on veel hullemas pommiaugus kui Elva, ei vasta tõele. Mitte et Elva nüüd ka nii väga pommiauk oleks, ikkagi meie Eesti kodu. Aga tean inimesi, kelle jaoks on. Niisis Nova on selline pisike unine linnake. Tegelikult peab tõele au andma ja ütlema, et see, mida ma nimetan Novaks, pole seda mitte, see tähendab, et ajada asja veel keerulisemaks, et Nova ja see unine linnake, mis tegelikult kannab üht teist nime, aga mida edaspidi siiski lihtsuse mõttes Novaks kutsun, on kokkukasvanud linnake. Üks ülimalt keeruline põimlause tuli vist välja. Kes sai aru, kes ei saanud. Ühesõnaga, minu jaoks vahet pole.
Bye bye BJ!
Unine linnake niisiis, aga väga kena, üles vuntsitud, kõik vanad majad korda tehtud. Ja mis mõnus asi veel, linnas ja läheduses on kuumaveeallikad, nii et sel ajal, kui meie seal olime, oleks võinud välja ujuma minna. Samal ajal sadas ka muuseas veel lund. Kahjuks ajapuudusel aga sinna ujuma ei jõudnud, õhtul sain vaid Arrow (tarnija) poistega nende hotelli basseini ulpima hiilida. Mis oli ka väga mõnus. Veetsime seal tervelt kaks tundi ujudes ja saunatades. Ega tegelikult oligi nii, et välja puhata lennust ei saanud. Iga päev kella 12ni öösel ja siis hommikul äratus jälle kell 7.
Hello Nova!
Ega ma sinna muidugi lõbutsema ei läinud, aga keda see ikka huvitab, räägime parem Eestist. Nädalavahetus Eestis möödus nagu konveieril. Reede oli leboõhtu, olin sõbranna pool, jõime veini ja rääkisime naiste- ja maailmaasjadest. Mehed pandi üleskorrusele magama, et ise saaks all segamatult itsitada. Ahjaa, ja pakutud jänesepraad oli ka üle prahi. Sel nädalal sai üldse hästi süüa. Sattusin esimest korda ka muide Lidosse, kus olid VÄGA HEAD praekartulid. Või olen mina juba nii pikemat aega nii kehvi saanud, et lihtsalt tundusid suurepärased. Ei aga tõesti, kohal pole midagi viga, täitsa hea hinna eest saab päris palju süüa. Oleks võinud lausa kahe peale võtta.

Laupäeval väike poering. Kaur on nimelt nii valivaks muutunud, et Hiina dušigeelid enam ei kõlba, kaks tükki vist lausa juba minema visanud. Ostsin talle siis Lamborghini oma, et rohkem vingumist ei peaks kuulma. Endale ka šampoone ja veidi külmkapikraami ja oligi kõik.

Edasi oli valikus AHHAA keskus oma nähtamatu näitusega. Väiksele grupile nägijatele anti valged kepid kätte ja saadeti pimedusse kobama. Giidiks oli vaegnägija. Jalutasime läbi Kadrioru pargi, sõitsime paadiga ning käisime kohvikus teed joomas. Ja seda kõike pimedalt ja kepi kaasabil. Ainuke kord, kui valgust saime selle tunni jooksul, oli siis, kui kohvikus suhkrutükke üksteine vastu hõõrusime. Nii et ütlemata kasulik kogemus, lõpupoole usaldasin end juba valge kepi hoolde, alguses kobasin ikka teise käega ka näo ees.

Edasi läksin ühe meestuttava neljakuust titat vaatama. Ema oli õhtuks pokkerit läinud mängima ja vapper issi üksi kodus. Võite arvata, kas laps rändas kohe minu sülle. Ega mul suurt midagi selle vastu polnud ka ja laps oli ka väga rahul, ainult et ilastas mul riided täis ja kuna see ei pidanud mul mitte õhtu viimaseks käiguks jääma, siis katsin ennast paberitega ja üritasin lapse isale ruttu tagasi anda. Seal pakuti muide kodutehtut sushit. Söömamaa see Eestimaa.

Edasi ootas üks tuttav seltskond väikesele peole, kust kell 3 öösel Pirita koju laekusin ja Kauri venna üles ajasin. Mul oli plaan muide selline: olen laupäeval hästi kaua üleval, siis tuleb pühapäeva õhtul uni ruttu ja ma saan lennukis magada. Lend väljub Helsinkist kell 6 õhtul ja kestab 8 tundi. Normaalsel päeval oleks siis just magamamineku aeg. Aga ma mõtlesin, et väsitan ennast eelmisel õhtul ära ja jään kohe peale õhtusööki magama. Olin veel nii kõva mutt ka, et vahetasin oma tavapileti äriklassi vastu. Kuna Finnairi punktid nüüd juba kolme aastaga aeguvad (on ikka kitsid! ja Soomes hakatakse neid üldse maksustama), siis mõtlesin, et on just õige aeg. Esimesed punktilised saingi 2,5 a tagasi. Sättisin ennast siis meestekarja sisse (ei ühtegi teist naist äriklassis!) mõnusalt istuma, video ette, jalad üles, klaas kätte. Kui magamamineku aeg aga kätte tuli, polnud und kusagil. Ja nii ma siis siplesin seal maandumiseni välja. Kohati oli tunne, et justkui ikka magasin. Näiteks siis, kui hommikusööki pakuti. Sellest jäin ühesõnaga ilma, ju stjuuardess vaatas, et tekk üle näo, pole vaja anda midagi.

Muuseas, pange tähele, kui Finnairiga Hiina otsa lendate, et muidu on kõik jutt järjekorras soome-rootsi-inglise-hiina, aga üht asja öeldakse alati hiina keeles esimesena. See on siis, kui lennuk on maandunud ja kui palutakse rihmad kuni seismajäämiseni kinni hoida. Sest hiinlastel on üldiselt see paha komme küll, et nii kui rattad maad puudutavad, siis nemad õhku hüppavad ja pagass välja ja minek. Hiina siselendudel on eriti kohutav. Finnair suudab neid veel talitseda, kuna hiinlasi on seal siiski suht vähe peal.

Nüüd siis nädala jagu juba Hiinas tööl tagasi. Ses mõttes on mõnus, et ilmad on ikka päris kevadised - täna oli +16. Oli ka aeg, paar päeva tagasi keerati nimelt küte kinni. Aga olukord Jaapanis on meid tõsiselt raskesse olukorda pannud. Kõigepealt ohutus. Jaapan on vaid 1500 km kaugusel, millalgi peab see mürk sealt välja imbuma hakkama. Kuuldavasti on osadel riikidel juba oma kodanike evakueerimisplaanid valmis, kuid eriti ei usu, et Eesti ses suhtes pingutab. Vaevalt, et Eesti Õhu uuele lennukile hääled sisse pannakse ja meile järgi saadetakse. Olen huvi pärast vaadanud, et kuidas lennupiletitega lood on ja paar järgmist päeva on välja müüdud. Ma muidugi ei tea, kas selle või millegi muu pärast, aga arvata on, et rikkad inimesed ostavad endale varuväljapääsu juba praegu valmis. Meie ei saaks juba seepärast minema, et meie passid on kusagil riigiametite avarustes uusi viisasid saamas.

Eile töö juures ütles töökaaslane, et "I have one customer in my ass all the time". Selle peale vastasin mina, et "I have the whole Japan". Ja nii ongi, te ei kujuta ette, mis jama nüüd tarneahelaga juhtunud on. Paar päeva oli vaikust, aga nüüd on hakanud uksest ja aknast infot sadama, mis komponendid (ja ka tooted) allokatsiooni lähevad või siis hindu üles kruvivad. Näiteks kaamerate hinnad on vähemalt Hiinas tõusnud 10-15%.

Veel üks halb uudis tuli täna. Meie uus ayi, kes on meil 3 nädalat töötanud, läheb ära. Ema "suremas", nagu ikka. Ta oli järjekorras kuues. No ma ei oska enam mitte midagi öelda. Siiber on, ausõna. Kui keegi tahab Hiina last tulla hoidma, andke teada.