Seekordse matka võtsime ette Kauriga kahekesi. Kõigepealt sukeldusime pea ees suurlinnaellu. Ja kuhu mujale, kui mitte Hiina suurimasse linna Shanghaisse. Kahjuks sattusime sinna veidi ebasobival ajal - terve linn oli üles kaevatud, valmistudes mais algavaks EXPOks. Transport seega oli üks igavene peavalu: taksoga istusid ummikus, metroojaamasid ei leidnud üles ning jalgsi ei saanud paljudest kohtadest läbi. Siiski jõudsime osaliselt läbi jalutada nii Bundi kui ja Pudongi ning külastada ka mõnda muuseumi, millest osa oli küll kõvasti üle hinnatud. Terve reisi kõige mõttetuma kulutuse peaauhind kuulub kahtlemata Bund Sightseeing Tunnelile, millest kirjutab ka LP, kuid kus saitsiiingu ega Bundiga pole midagi pistmist. Terve tee Huangpu jõe all sõites möödub vilkuvate tulede keskel. Ja seda "lõbu" saab tervelt 40 RMB (ca 65 EEKi), kusjuures metrooga sama teed sõites maksad vaid 3 RMB (ca 5 EEKi).
Kõige meeldivam osa linnast oli hotell - Kaur valis ööbimiseks maailma kõrgeima hotelli. Kui õigesti mäletan, siis olime 79. korrusel. Ja loomulikult oli hotellituba nuputatud ja puldistatud, nii et alguses oli tükk tegemist, et tuld põlema või kardinaid akna ette saada. Isegi vetsuskäimine nõudis väikest eelnevat uurimistööd.
Shanghaist edasi lendasime Huangshani, mis on linn Hiina kõige kuulsama ja väidetavalt ka ilusaima mäe Huang Shani (Kollane mägi) läheduses. Linnast endast suurt midagi rääkida pole, veetsime seal ainult mõne tunni. Ära märkimist väärib ehk ainult täitsa kena vanalinn (old Street), mida nii väikese linna kohta on täitsa pika jalutuskäigu jagu. Muidugi võibolla meile ainult tundus tee pikk, kuna otsisime söögikohta. Sellega läks aga nihu, kuna paljudes väikestes linnades pannakse restoranid pealelõunasel ajal mõneks tunniks kinni. Ja meie juhtusime just sel ajal näljased olema. Ei tahtnud sellistes kohtades süüa, kus ainult 1 laud ja 3 tooli sees ja ukse taga jänes, kana, kilpkonn ja muud elukad puuris ootel. Niisiis otsustasime kiirsöögikoha kasuks.
Huangshan oli ronimist väärt, kuigi ilm oli sombune ning vaated seega just mitte eriti kaugeleulatuvad. Ja mõned asjad planeeriksin teisiti, näiteks üles läheks köisraudteega või ilma pagasita. Kolme ja poole tunnine ülesronimine mööda kõige raskemat ja järsemat külge võttis meid ikka parasjagu läbi, nii et võtmata jäid mõned lahedad tipud. Ja kui olime asjad oma 1700 m kõrgusel asuvasse hotelli ära viinud ja veidi puhanud, hakkas sadama. Ka teine päev oli uduvihmane ja nii trampisime oma kallilt soetatud kilekostüümides treppe mööda alla tagasi. Asjal oli muidugi ka hea külg: kogu selle ronimise käigus kaotasin pea 2 kilo. Ei kujuta aga ette, kui palju kilosid on mäele jätnud kandjad, kes tassivad kogu hotellidele vajaliku kraami seljas mäest üles. Nägime ikka täitsa kummalisi kandameid: suurt kiviblokki (tööjõukulu: 8 meest), suurt gaasiballooni (tööjõukulu: 2 meest), sandwich-paneeeli mõõdus 1,5 m x 4 m (tööjõukulu: 1 mees). Ja otseloomulikult pakuti ka väsinud ronijatele võimalust üles või alla sõita kandetoolis, aga seda juba üsna soolase hinna eest.
Mida kõrgemal, seda kallimaks muutusid ka söögi-joogi hinnad. Maapealsega võrreldes olid need kohati pea 10-kordsed. Ka hotell, kus ööbisime, oli kohutavalt ülehinnatud. Fuajee oli nagu ikka uhkeldav, kui tuba sarnanes oma lihtsuses suvalise Soome mökiga ja haises kopituse järele pealekauba. Aga kui mõelda sellele, et enamik hotelli ehitamiseks vajaminev kraam kanti käsitsi üles, siis väga ei viriseks. Arutasime Kauriga ka selle üle, miks ei võiks neid asju köisraudteega üles vedada. Järeldasime, et ju see on siis liiga kallis (turistile 80 RMB, so ca 130 EEKi ots). Kaur arvas, et kandja saab üle otsa pealt mitte rohkem kui 15 RMB (ca 25 EEKi).
Õhtul peale väsitavat päeva tegime hotellis ka ühe dringi. Valisin vana tuttava Valge Venelase ja läks nii nagu kartsin: segati viin piimaga ja kõige tähtsam jäeti lisamata. Mis mul ikka üle jäi, läksin leti juurde ja näitasin tüdrukutele, kuidas asi käib. Hiljem nägime silmanurgast, kuidas üks tüdrukutest proovis seda jooki, mille mina olin lasknud valmis segada. Ta sülitas selle krimpsus näoga välja ja oli vist lõpuni kindel, et nende versioon oli õige.
Nüüdseks on meil külalised läinud ja algab rahulikum elu. Tegelikult võib, aga ei pruugi. Täna hommikul näiteks sain tolmuimejast igavese säraka, masin lõpetas igaveseks töö, korgid läksid läbi ja Kaspar saab terve päeva kuulutada, et põmm oli.
Ahjaa, pole veel leidnud võimalust siia pilte laadida, nii et vaadake neid Orkutist.
Tuesday, September 29, 2009
Thursday, September 17, 2009
Kahekümne neljas nädal ehk idarindel muutusteta ehk inglid kesapõllul
Nonii, karged valged ööd on vahetunud pimedate soojate õhtute vastu. Väheks jäi tegelikult. Seene- ja marjaaega oleks võinud pikemalt olla. Kaspar hakkas päris metsavennaks, viimsegi ussunud pilviku ja hallitanud sitaseene korjas üles, litsus sealsamas pudruks ja sundis mind siis selle poolfabrikaadi kaasa võtma. Oma aia kolmest õunapuust jõudsin ainult ühe tühjendada, teised kaks jäid heategevaks otstarbeks sugulastele.
Siin on olukord endine:
1. Kuumus on küll veidi järele andnud, kuid ikkagi on harjumatult soe.
2. Hiinlased on endiselt ülekaalus
3. Blogindus ikka veel raskendatud
Kahe esimese punktiga tuleme ajapikku toime. Ilmad ei jää nagunii soojaks ja iga hiinlane sureb kord. Aga vot selle viimase pärast olen rohkem mures. Enamik "väravaid" on lukustatud, pidevalt peab ringi surfama ja uusi otsima. Nii et kui ma nüüd mingi hetk enam mitu nädalat ei kirjuta, siis on kõige hullem juhtunud. Praegugi vaatan, et pilte hetkel laadida ei saa, nii et pean midagi muud välja nuputama. Kui kuidagi üldse ei saa, siis vaadake veidi hiljem orkutist, panen sinna midagi üles.
Mured said räägitud, nüüd heade asjade kallale.
Hetkel on meie väike korter nagu üks suur segasummasuvila. Mul on külas ema (nädalavahetusel lisandub ka isa) ja 4 endist töökaaslast. Ühesõnaga, septembri nimetasin ümber reisembriks.
Esimene väljasõit toimus paar päeva tagasi Pingyaosse. Idee sinnaminekuks sain 8 a vanast Lonely Planetist, seal oli sellest kirjutatud ainult ülivõrdes. Ja ega me pettuma ka ei pidanud. Lubasin töökaaslastele teistsugust Hiinat ja seda me ka saime. Võib öelda lausa, et tegin neile uut ja vana. Pingyao on selles mõttes huvitav linn, et vanalinn on peaaegu puutumata säilinud, osaliselt tänu UNESCOle. Vanalinn on linnasüdamik, umbes 2 x 2 km ning ümbritsetud täielikult kõrge linnamüüriga. Väljaspool muidugi on muidugi kohutav läbu, müra ja mustus. Müüride sees õnneks on mootorsõidukite kasutamine rangelt piiratud: sõita tohivad ainult kohalikud ja seda ka mitte igal pool. Väga mõnus, kartma peab ainult jalgratta või võrri alla jäämist. Allaajamisi nägin tegelikult ainult korra ja allaajajaks oli meie reisiseltskonna daam valge kübaraga (nimesid nimetamata). Aga arvan, et allaaetud hiinlane oli siiski ülimalt õnnelik, et nii peen daam just temale otsa sõita otsustas. Sadula, pedaalide ja lenksuga oli meil kokkupuude pikka aega, rentisime päevaks rattad ja kimasime üht templit vaatama. Sõita tuli selleks linnast välja ja oi seda teetööliste rõõmu. Meid vahiti kui ilmaimesid ja kui me oleks aeglasemalt sõitnud, oleks kaevurid tõenäoliselt meiega tutvuma tulnud. Siiski piirduti ainult lehvitamise, karjumise ja tuututamisega.
Linn ja tegelikult kogu provints olid nii mustad tänu söekaevandusele, et igal õhtul nokkisime ninast musti kolle. Hea, et ööbimiskoht oli dušinurgaga ja muidu ka täitsa nitševoo. Kuigi esimene hetk, kui raudteejaamas nägime meile vastu saadetud käulat, pani küll kergelt mõtlema. Aga igasugune teistmoodi on teretulnud ning Hiina kolkalinnades ei tasugi mugavusi taga ajada. Selleks on muud riigid ja kuurortlinnad.
Teismoodi alla kuulub ka selline väike mõnus etteteadmatus nagu näiteks, et kas elekter tuleb õhtuks tagasi või mitte. Telefonid jäid küll laadimata, aga jalamassaazi sai näiteks küünlavalgel edukalt teostatud.
Teisel päeval käisime vaatamas Zhangbi küla ja maa-aluseid käike. Mõlemad olid muljetavaldavad. Küla oli väga pisike, täpseid numbreid enam ei mäleta, aga umbes 300 m x 400 m. Ja sellesse külla mahtus mitmeid templeid ja 1000 inimest. Vägevad olid ka need 1400 a vanused maa-alused kaitsekäigud. Praegu saab külastada ainult suhteliselt väikest osa, üldse kokku on need ca 150 km pikad. Aga suhteline on suhteline, meie giid rääkis, et paar korda tuleb ette, et mõned giidi mitte tellinud külastajad ei leia enam väljapääsu. Jama küll, kui pead seal maa all päästmist ootama, sooja vaid kuskil 10 kraadi.
Kaspar hakkab ärkama, seega lõpetan praegu. Kindlasti meenub reisilt veel mõningaid mõnusaid seiku, eks pikin need siis järgmistesse nädalatesse väikeste vinjetikestena vahele. Muidugi kui ikka ruumi jagub, mul seisab järgnevatel nädalatel ees veel vähemalt 2 pikemat reisi.
PS! Tänan kõiki õnnesoovijaid!
Siin on olukord endine:
1. Kuumus on küll veidi järele andnud, kuid ikkagi on harjumatult soe.
2. Hiinlased on endiselt ülekaalus
3. Blogindus ikka veel raskendatud
Kahe esimese punktiga tuleme ajapikku toime. Ilmad ei jää nagunii soojaks ja iga hiinlane sureb kord. Aga vot selle viimase pärast olen rohkem mures. Enamik "väravaid" on lukustatud, pidevalt peab ringi surfama ja uusi otsima. Nii et kui ma nüüd mingi hetk enam mitu nädalat ei kirjuta, siis on kõige hullem juhtunud. Praegugi vaatan, et pilte hetkel laadida ei saa, nii et pean midagi muud välja nuputama. Kui kuidagi üldse ei saa, siis vaadake veidi hiljem orkutist, panen sinna midagi üles.
Mured said räägitud, nüüd heade asjade kallale.
Hetkel on meie väike korter nagu üks suur segasummasuvila. Mul on külas ema (nädalavahetusel lisandub ka isa) ja 4 endist töökaaslast. Ühesõnaga, septembri nimetasin ümber reisembriks.
Esimene väljasõit toimus paar päeva tagasi Pingyaosse. Idee sinnaminekuks sain 8 a vanast Lonely Planetist, seal oli sellest kirjutatud ainult ülivõrdes. Ja ega me pettuma ka ei pidanud. Lubasin töökaaslastele teistsugust Hiinat ja seda me ka saime. Võib öelda lausa, et tegin neile uut ja vana. Pingyao on selles mõttes huvitav linn, et vanalinn on peaaegu puutumata säilinud, osaliselt tänu UNESCOle. Vanalinn on linnasüdamik, umbes 2 x 2 km ning ümbritsetud täielikult kõrge linnamüüriga. Väljaspool muidugi on muidugi kohutav läbu, müra ja mustus. Müüride sees õnneks on mootorsõidukite kasutamine rangelt piiratud: sõita tohivad ainult kohalikud ja seda ka mitte igal pool. Väga mõnus, kartma peab ainult jalgratta või võrri alla jäämist. Allaajamisi nägin tegelikult ainult korra ja allaajajaks oli meie reisiseltskonna daam valge kübaraga (nimesid nimetamata). Aga arvan, et allaaetud hiinlane oli siiski ülimalt õnnelik, et nii peen daam just temale otsa sõita otsustas. Sadula, pedaalide ja lenksuga oli meil kokkupuude pikka aega, rentisime päevaks rattad ja kimasime üht templit vaatama. Sõita tuli selleks linnast välja ja oi seda teetööliste rõõmu. Meid vahiti kui ilmaimesid ja kui me oleks aeglasemalt sõitnud, oleks kaevurid tõenäoliselt meiega tutvuma tulnud. Siiski piirduti ainult lehvitamise, karjumise ja tuututamisega.
Linn ja tegelikult kogu provints olid nii mustad tänu söekaevandusele, et igal õhtul nokkisime ninast musti kolle. Hea, et ööbimiskoht oli dušinurgaga ja muidu ka täitsa nitševoo. Kuigi esimene hetk, kui raudteejaamas nägime meile vastu saadetud käulat, pani küll kergelt mõtlema. Aga igasugune teistmoodi on teretulnud ning Hiina kolkalinnades ei tasugi mugavusi taga ajada. Selleks on muud riigid ja kuurortlinnad.
Teismoodi alla kuulub ka selline väike mõnus etteteadmatus nagu näiteks, et kas elekter tuleb õhtuks tagasi või mitte. Telefonid jäid küll laadimata, aga jalamassaazi sai näiteks küünlavalgel edukalt teostatud.
Teisel päeval käisime vaatamas Zhangbi küla ja maa-aluseid käike. Mõlemad olid muljetavaldavad. Küla oli väga pisike, täpseid numbreid enam ei mäleta, aga umbes 300 m x 400 m. Ja sellesse külla mahtus mitmeid templeid ja 1000 inimest. Vägevad olid ka need 1400 a vanused maa-alused kaitsekäigud. Praegu saab külastada ainult suhteliselt väikest osa, üldse kokku on need ca 150 km pikad. Aga suhteline on suhteline, meie giid rääkis, et paar korda tuleb ette, et mõned giidi mitte tellinud külastajad ei leia enam väljapääsu. Jama küll, kui pead seal maa all päästmist ootama, sooja vaid kuskil 10 kraadi.
Kaspar hakkab ärkama, seega lõpetan praegu. Kindlasti meenub reisilt veel mõningaid mõnusaid seiku, eks pikin need siis järgmistesse nädalatesse väikeste vinjetikestena vahele. Muidugi kui ikka ruumi jagub, mul seisab järgnevatel nädalatel ees veel vähemalt 2 pikemat reisi.
PS! Tänan kõiki õnnesoovijaid!
Friday, June 12, 2009
Kahekümne kolmas nädal ehk usuhullus
Olen nüüd ka uskujaks hakanud. Hiina meditsiini nimelt. Tõsisemate hädadega oleme loomulikult lääne haiglas käinud, eriti kuna kindlustus need käigud katab, kuid suure tõenäosusega oleks abi ka traditsioonilisest ravist saanud.
Minu tee usu juurde algas sellega, et üks eestlasest tuttav rääkis, kuidas ta on siin edukalt lahti saanud õietolmuallergiast ning mõningatest väiksematest probleemidest. Ta on juba nagu heas mõttes polkovniku lesk, otsib aga järjest uusi asju, mida ravida. Ma ei teagi, mille ravi tal praegu pooleli on, oli see siis nikliallergia või midagi muud.
Mõtlesin siis ka, et mis need pisikesed nõelad ja veidi suuremad kupud mulle ikka teevad, eriti kuna kuppe olen kurikuulsa dr Kase käe läbi väiksena juba proovida saanud. Mul nimelt on siin probleemid näonahaga, üsna koledaks on läinud teine. Nüüd olen läbi teinud 3 kuuri ja vaat kus lops, aitabki. Sundisin Kauri ka ravima, mitte küll näonahka, aga tema lõputut väikest köha ja külmetust.
Sain arstiga ka jutu peale, ta seletas mulle veidi seda nõelravi lahti. Ise pole kunagi varem huvi tundnud, kuigi internetis on infot lademetes. Ta siis rääkiski, et lääne meditsiin ravib haiget kohta, kuid hiina meditsiin vaatab keha kui tervikut ja näiteks peavalude puhul ei panda nõelu mitte pähe vaid hoopis jalgadele ja kätele näiteks. Tema sõnul saab hiina meditsiiniga ravida kõike ja noh, selliseid imelugusid olen siin ka siit-sealt kuulnud. Hiinlased ise muide hindavad oma meditsiini kõrgelt ja minu meelest ei ole siin see alternatiivmeditsiinina kirjas nagu meil. Huvi on muidugi suur ka väljastpoolt tulnute seas, ka üks eestlane on siin aastaid õppinud. Praktiseerib ta vist rohkem küll Eestis, eks siin konkurents ka kõvem :). Arst rääkis ka, et nõelravitehnikat on tegelikult kerge õppida. Keeruline on just omandada seoseid, mis punkt mida mõjutab.
Hiinlastelt olen üldse korjanud paar tervisealast nippi, ei tea, kas need meiesuguse rahva peal ka funkavad, aga äkki keegi tahab järgida:
1. Külmetus tungib kehasse naba kaudu, st et naba võiks kogu aeg kaetud olla, eriti lastel.
2. Erinevate toitudega (nn külmad ja soojad, tegemist pole temperatuuriga) saab reguleerida keha sisemist harmooniat.
Selle teise tarkuse korjasime üles kokanduskursuselt, kus Triinuga käisime. Aga kuna mul on plaanis lähiajal (või siis lähema poole aasta sees) üks eraldi toiduteema teha, siis lõpetangi siinkohal. Võib-olla jõuan enne ärasõitu veel midagi üllitada, aga võib-olla ka mitte, kuna paari päeva pärast saabub meile siia üks viieliikmeline bande ning pean veel viimased vajalikud osturallid kohalikku kaubandusvõrku ette võtma. Eestis teen kirjutamisse pausi, kui midagi huvitavat juhtub, siis valgustan teidki, aga muidu head suvepuhkust!
Minu tee usu juurde algas sellega, et üks eestlasest tuttav rääkis, kuidas ta on siin edukalt lahti saanud õietolmuallergiast ning mõningatest väiksematest probleemidest. Ta on juba nagu heas mõttes polkovniku lesk, otsib aga järjest uusi asju, mida ravida. Ma ei teagi, mille ravi tal praegu pooleli on, oli see siis nikliallergia või midagi muud.
Mõtlesin siis ka, et mis need pisikesed nõelad ja veidi suuremad kupud mulle ikka teevad, eriti kuna kuppe olen kurikuulsa dr Kase käe läbi väiksena juba proovida saanud. Mul nimelt on siin probleemid näonahaga, üsna koledaks on läinud teine. Nüüd olen läbi teinud 3 kuuri ja vaat kus lops, aitabki. Sundisin Kauri ka ravima, mitte küll näonahka, aga tema lõputut väikest köha ja külmetust.
Sain arstiga ka jutu peale, ta seletas mulle veidi seda nõelravi lahti. Ise pole kunagi varem huvi tundnud, kuigi internetis on infot lademetes. Ta siis rääkiski, et lääne meditsiin ravib haiget kohta, kuid hiina meditsiin vaatab keha kui tervikut ja näiteks peavalude puhul ei panda nõelu mitte pähe vaid hoopis jalgadele ja kätele näiteks. Tema sõnul saab hiina meditsiiniga ravida kõike ja noh, selliseid imelugusid olen siin ka siit-sealt kuulnud. Hiinlased ise muide hindavad oma meditsiini kõrgelt ja minu meelest ei ole siin see alternatiivmeditsiinina kirjas nagu meil. Huvi on muidugi suur ka väljastpoolt tulnute seas, ka üks eestlane on siin aastaid õppinud. Praktiseerib ta vist rohkem küll Eestis, eks siin konkurents ka kõvem :). Arst rääkis ka, et nõelravitehnikat on tegelikult kerge õppida. Keeruline on just omandada seoseid, mis punkt mida mõjutab.
Hiinlastelt olen üldse korjanud paar tervisealast nippi, ei tea, kas need meiesuguse rahva peal ka funkavad, aga äkki keegi tahab järgida:
1. Külmetus tungib kehasse naba kaudu, st et naba võiks kogu aeg kaetud olla, eriti lastel.
2. Erinevate toitudega (nn külmad ja soojad, tegemist pole temperatuuriga) saab reguleerida keha sisemist harmooniat.
Selle teise tarkuse korjasime üles kokanduskursuselt, kus Triinuga käisime. Aga kuna mul on plaanis lähiajal (või siis lähema poole aasta sees) üks eraldi toiduteema teha, siis lõpetangi siinkohal. Võib-olla jõuan enne ärasõitu veel midagi üllitada, aga võib-olla ka mitte, kuna paari päeva pärast saabub meile siia üks viieliikmeline bande ning pean veel viimased vajalikud osturallid kohalikku kaubandusvõrku ette võtma. Eestis teen kirjutamisse pausi, kui midagi huvitavat juhtub, siis valgustan teidki, aga muidu head suvepuhkust!
Wednesday, June 3, 2009
Üheksateistkümnes kuni kahekümne teine nädal ehk back in business
Pärast nädalaid pusimist õnnestus mul kallite kaasvõitlejate abiga suurest Hiina (Tule)müürist läbi murda ning ligipääs Youtube'ile ning Blogspotile taastada. Ehk ei tulda ukse taha internetikaablit sisse nõudma või arvutit konfiskeerima. Ega väga ei imestaks, passe ning elamislubasid juba käidi tervel majal kontrollimas. Väga viisakalt muidugi, õnneks ei tehtud numbrit sellest, et minu pass parasjagu linna peal jalutamas oli ehk meie kinnisvara agendi käes, kes sellega siis mingeid asju ajas. Elamisluba oli mul vähemalt ette näidata.
Kaspar ja Yiyi romantilisel jalutuskäigul. Üldiselt oli Kaspar üsna pirts ja vehkis agaralt kätega Yiyi lähenemiskatsete peale. Eks ma kunagi hiljem räägin talle, kuidas ta siin tüdrukuid ära põlgas. Aga Yiyi oli Kasparist vaimustuses. Tema ema kirjutas mulle, et Yiyi oli Kasparit isegi unes näinud :)
Kliima oli ideaalne - nagu ilus Eesti suvi. Käisime jalgupidi vees, päris ujuma ei jõudnudki, aga seda pigem Kaspari tõttu. Muidu on seal randasid palju, aga üldiselt ikka räpasemad kui meil. Vesi iseenesest on läbipaistvam, aga igasugust prahti loksub küll randa. Kahjuks on siin inimesed lihtsalt harjunud mitte enda tagant koristama. Lüüakse rannas laager püsti, grillitakse, juuakse ja pärast jäetakse hunnik maha. Pidin Kasparil ka kogu aeg järel jooksma, kuna ta korjast kõik vähegi värvilisema saasta üles. Konisid vedeleb ka igal pool lõputult.
Merejumalanna
Uus ja vana
Sellised "kaitsemüürid" olid ette ehitatud igale rannarajooni villale
Kuna olime Qingdaos nädalavahetusel, siis nägime ära päris palju pulmapildistajaid. Siin on kombeks nii, et ilupilte tehakse enne pulmi. Asi kippus vahepeal täitsa kolepiltide poole, kuna millegipärast on pruudil kleidi all teksad ning jalanõudeks plätud. Peigmees on enamasti lihtsalt suvaliste heledate riietega. Tabasime ka ühe pulmapeo alguse, tundus, et selleks ajaks olid teksad jalast võetud. Aga pange tähele pruudi suhteliselt piinatud näoilmet ja beezis kostüümis tädi efektset esmailmumist.
Söögikohtade järgi otsustades osutus linn suurepäraseks valikuks. Esimesel õhtul sõime havai grillikohas. Valida oli igasugust liha alustades tuttavast sea-, looma- ja lambalihast ning lõpetades täiesti tundmatute kalade ja molluskitega. Teisel õhtul otsustasime korea köögi kasuks. Ma polnudki seda varem proovinud ja üldiselt ei pidanud ka pettuma. Õnneks aitasid meie reisikaaslased meil tellida ja "süüa". See tähendab, et näitasid, mis roaga mis kaste sobib ja kuidas midagi süüa, kuna korea toitude juurde tuuakse lugematul hulgal igasugu kastmeid, mida tuleb siis ise lihaga segada, ja muid ampsukesi.
Enne..
...ja pärast
Hotellist tahaks ka paar sõna rääkida. Peatusime ühes linna parimas hotellis ja loomulikult oli teenindus väga hea. Käis üks igavene ette ja taha kummardamine. Kummardati iga kord ka siis, kui Kaspar ümber kummardaja oma mänguautoga ringe tegi. Hotelli jõudes palusin tuua mõned lisarätikud. Toodigi - nii umbes 10-15 tükki ning vooderdati nendega terve vannituba. Ilmselt juhuks, kui Kaspar peaks kukkuma.
Lõpetuseks siis nii palju, et Eestisse jõuame Kaspariga 21. juunil.
Mõnus on mõelda, et juba kolme nädala pärast oleme Kaspariga taas Eestis. Siin ongi juba igasuguste loodusseaduste vastaselt liiga palav. Paar päeva tagasi oli selle aasta rekordilised 38 kraadi! Täna oli "ainult" 32 kraadi ja isegi silmalaud higistasid. Üldiselt on juba nii, et kui on alla 30, siis tundub, et midagi on lahti, külmaks kisub :) Aga õnneks pole vaja karta, selline päev saabub juunis ehk paar korda kuus ning juulis ja augustis võib sellest vaid unistada. Enamasti lajatab päike ikka lagipähe ja praeb mõnusalt. Õhtul, kui päike loojub, läheb olemine lahedamaks ja öö on juba enam-vähem normaalne. Ostsin endale suure kübara ka, nii olen rohkem hands free kui kohalikud oma populaarsete pitsiliste päikesevarjudega. Kuigi need on ka armsad.
Üleeelmisel nädalavahetusel käisime ennast Qingdaos jahutamas. Tegemist Hiina mereäärse õllepealinnaga, kust siis pärit kuulus Tsingdao õlu. Kuna meil oli kaasas kaks alaealist - Kaspar ja viieaastane YiYi, Kauri töökaaslase laps (vanemad olid muidugi ka) - siis pidime oma aja sisustamist nende järgi planeerima. Nii kujuneski reis ringijalutamiseks rannas, pikkadeks lõunauinakuteks hotellis ja maitsvateks õhtusöökideks. Ühel päeval käisime siiski ka kuskil mägedes, kus oli mingi kuulus allikas (meie mõistes küll rohkem jõgi) mäest välja voolamas. Meile räägiti, et selle vesi on nii puhas, et seda võib otse allikast juua. Oleks võibolla isegi proovinud, aga meist ülesvoolu pesi üks mees oma auklikke sokke...
Kaspar ja Yiyi romantilisel jalutuskäigul. Üldiselt oli Kaspar üsna pirts ja vehkis agaralt kätega Yiyi lähenemiskatsete peale. Eks ma kunagi hiljem räägin talle, kuidas ta siin tüdrukuid ära põlgas. Aga Yiyi oli Kasparist vaimustuses. Tema ema kirjutas mulle, et Yiyi oli Kasparit isegi unes näinud :)Kliima oli ideaalne - nagu ilus Eesti suvi. Käisime jalgupidi vees, päris ujuma ei jõudnudki, aga seda pigem Kaspari tõttu. Muidu on seal randasid palju, aga üldiselt ikka räpasemad kui meil. Vesi iseenesest on läbipaistvam, aga igasugust prahti loksub küll randa. Kahjuks on siin inimesed lihtsalt harjunud mitte enda tagant koristama. Lüüakse rannas laager püsti, grillitakse, juuakse ja pärast jäetakse hunnik maha. Pidin Kasparil ka kogu aeg järel jooksma, kuna ta korjast kõik vähegi värvilisema saasta üles. Konisid vedeleb ka igal pool lõputult.
Merejumalanna
Uus ja vana
Sellised "kaitsemüürid" olid ette ehitatud igale rannarajooni villaleKuna olime Qingdaos nädalavahetusel, siis nägime ära päris palju pulmapildistajaid. Siin on kombeks nii, et ilupilte tehakse enne pulmi. Asi kippus vahepeal täitsa kolepiltide poole, kuna millegipärast on pruudil kleidi all teksad ning jalanõudeks plätud. Peigmees on enamasti lihtsalt suvaliste heledate riietega. Tabasime ka ühe pulmapeo alguse, tundus, et selleks ajaks olid teksad jalast võetud. Aga pange tähele pruudi suhteliselt piinatud näoilmet ja beezis kostüümis tädi efektset esmailmumist.
Söögikohtade järgi otsustades osutus linn suurepäraseks valikuks. Esimesel õhtul sõime havai grillikohas. Valida oli igasugust liha alustades tuttavast sea-, looma- ja lambalihast ning lõpetades täiesti tundmatute kalade ja molluskitega. Teisel õhtul otsustasime korea köögi kasuks. Ma polnudki seda varem proovinud ja üldiselt ei pidanud ka pettuma. Õnneks aitasid meie reisikaaslased meil tellida ja "süüa". See tähendab, et näitasid, mis roaga mis kaste sobib ja kuidas midagi süüa, kuna korea toitude juurde tuuakse lugematul hulgal igasugu kastmeid, mida tuleb siis ise lihaga segada, ja muid ampsukesi.
Enne..
...ja pärastHotellist tahaks ka paar sõna rääkida. Peatusime ühes linna parimas hotellis ja loomulikult oli teenindus väga hea. Käis üks igavene ette ja taha kummardamine. Kummardati iga kord ka siis, kui Kaspar ümber kummardaja oma mänguautoga ringe tegi. Hotelli jõudes palusin tuua mõned lisarätikud. Toodigi - nii umbes 10-15 tükki ning vooderdati nendega terve vannituba. Ilmselt juhuks, kui Kaspar peaks kukkuma.
Lõpetuseks siis nii palju, et Eestisse jõuame Kaspariga 21. juunil.
Wednesday, May 13, 2009
Kaheksateistkümnes nädal ehk midagi autopededele
Kord netis surfates sattusin ühele üritusele, millega tahtsin Kauri üllatada. Kahjuks läks minu üllas üritus aga vett vedama, kuna Kaur sattus peale ühele e-kirjale, mille olin saatnud ürituse kohta info kogumise eesmärgil. Mitte et ta muidu minu kirju loeks, aga olin "osavalt" osanud pealkirjaks panna "Porsche Carrera Cup Beijing 2009". Igasugu muud sõnad oleksid jäänud tähelepanuta, aga mitte "Porsche". Niisiis pidin saladuse avaldama ja Kaur tahtis siis loomulikult asjaajamise üle võtta. Asjaajamine poleks info ja piletite otsimise kohta kodumaal kindlasti mitte õige sõna, aga siin ei oska muudmoodi öelda. Netis inglisekeelset üksikasjalikumat infot ei olnud, nii et Kaur pidas sidet Porsche tegelastega, kes siis meile VIP piletid orgunnisid.
Pileti hind oli üsna soolane ning seetõttu mõtlesin ka, et mina võiksin siis ju minemata jätta, aga Kaur pidas oluliseks, et siiski kaasas oleksin. Eks tal oli ju vaja kedagi, kellega muljetada ja keda sundida üht autot teise järel kummardama. Tegelikult polnud üritusel viga midagi. Ainult võidusõitu poleks viitsinud vaadata, aga VIP-piletiga kaasnes hunnik muid hüvesid. Nimelt sai ise Porschet roolida nii ringrajal kui ka õppesõiduplatsil. Samuti sai kaassõitjana offroadi proovida, selleks oli neil eraldi rada rajatud, ja professionaalse sõitja kõrval ringrada täiskiirusel läbida.
Offroad oli lahjem kunagi varem kogetust, kui sai ühe BJ42-ga Männiku karjääris kimatud. Kui siin olime turvavöötatult kinnises mugavas autos, siis tol korral selliseid mugavusi nautida ei saanud. Küll aga sai vere kiiremini käima. Siiski oli nüüdki paar mõnusat nii umbes 35-kraadise teekaldega sõitu, pidamine on autol väga hea, aga eks hind ka vastav :)
See-eest olid aga ise roolis oldud hetked seda mõnusamad. Platsisõitu polnud teinud juba rohkem kui 10 a, aga instruktor kiitis, ütles, et tal on täna vedanud, et on head sõitjad saanud (enne mind sõitis temaga Kaur). Ma saan temast ka täiesti aru, kuna seal oli ikka selliseid "ässasid", kes ajasid 5 postikest järjest alla ja ei saanud ise arugi, et midagi valesti oleks teinud. See selgitab ka hiinlaste suhteliselt jubedat sõiduoskust.
Kõige lahedam oli aga vaieldamatult ringrajasõit. Esimese ringi sõitis Kaur ja mina olin kõrvalistuja, teise ringi ajaks siis vahetasime. Ja nüüd, kulla lugejad, üks oluline tähelepanek! Nimelt ilmnes teise ringi ajal, et mehed on kõrvalistujana hoopis suuremad tänitajad kui naised. Nelja minuti jooksul jõudis Kaur 6 korda mind õpetada. Paneks hea meelega video siia üles, aga Kauril oli pärast nii häbi, et ta keelas selle ära. Nii et peate rahulduma minu filmitud Kauri sõiduga.
Järgmisel nädalal on aga Kaur Soomes ja Eestis ning meie Kaspariga omapead. Tõenäoliselt saab üsna hirmus olema, kuna sooja lubas kuni 35 kraadi...
Pileti hind oli üsna soolane ning seetõttu mõtlesin ka, et mina võiksin siis ju minemata jätta, aga Kaur pidas oluliseks, et siiski kaasas oleksin. Eks tal oli ju vaja kedagi, kellega muljetada ja keda sundida üht autot teise järel kummardama. Tegelikult polnud üritusel viga midagi. Ainult võidusõitu poleks viitsinud vaadata, aga VIP-piletiga kaasnes hunnik muid hüvesid. Nimelt sai ise Porschet roolida nii ringrajal kui ka õppesõiduplatsil. Samuti sai kaassõitjana offroadi proovida, selleks oli neil eraldi rada rajatud, ja professionaalse sõitja kõrval ringrada täiskiirusel läbida.
Offroad oli lahjem kunagi varem kogetust, kui sai ühe BJ42-ga Männiku karjääris kimatud. Kui siin olime turvavöötatult kinnises mugavas autos, siis tol korral selliseid mugavusi nautida ei saanud. Küll aga sai vere kiiremini käima. Siiski oli nüüdki paar mõnusat nii umbes 35-kraadise teekaldega sõitu, pidamine on autol väga hea, aga eks hind ka vastav :)See-eest olid aga ise roolis oldud hetked seda mõnusamad. Platsisõitu polnud teinud juba rohkem kui 10 a, aga instruktor kiitis, ütles, et tal on täna vedanud, et on head sõitjad saanud (enne mind sõitis temaga Kaur). Ma saan temast ka täiesti aru, kuna seal oli ikka selliseid "ässasid", kes ajasid 5 postikest järjest alla ja ei saanud ise arugi, et midagi valesti oleks teinud. See selgitab ka hiinlaste suhteliselt jubedat sõiduoskust.
Kõige lahedam oli aga vaieldamatult ringrajasõit. Esimese ringi sõitis Kaur ja mina olin kõrvalistuja, teise ringi ajaks siis vahetasime. Ja nüüd, kulla lugejad, üks oluline tähelepanek! Nimelt ilmnes teise ringi ajal, et mehed on kõrvalistujana hoopis suuremad tänitajad kui naised. Nelja minuti jooksul jõudis Kaur 6 korda mind õpetada. Paneks hea meelega video siia üles, aga Kauril oli pärast nii häbi, et ta keelas selle ära. Nii et peate rahulduma minu filmitud Kauri sõiduga.
Järgmisel nädalal on aga Kaur Soomes ja Eestis ning meie Kaspariga omapead. Tõenäoliselt saab üsna hirmus olema, kuna sooja lubas kuni 35 kraadi...
Thursday, May 7, 2009
Seitsmeteistkümnes nädal ehk kuidas mägi tuli Muhammedi juurde.. või siis vastupidi
See nädal on meil üks segane nädal olnud. Kaspar vindunud juba mere äärest saadik, kord on palavik, kord pole. Novot ja täna tuli kohe kolinal, arsti juurde jõudes oli oma 40 ära :( Kusjuures arstid pole ikka midagi avastanud ja nii ta sööb siis oma antibiootikume, palavikualandajaid ja köharohtu vaheldumisi. Arsti juures ilmnes üks tõsiasi, nimelt olen täielik võhik meditsiiniterminoloogias. Peab vist lisaks hiina keelele ka uuesti inglise keelt õppima hakkama.
Aga headest asjadest ka. Tegelikult tahtsin sellest juba eelmisel korral kirjutada, aga Nandaihe jõudis ette. Kuigi kronoloogiliselt toimusid sündmused vastupidi.
Üle-eelmisel nädalal võtsime meie siis Triinuga jalad kõhu alt välja ning käisime ära Pekingi matkaklubi poolt korraldatud matkal. Toimuvad igal kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. Kuna Pekingi ümbruses mägesid ja muid turnimiskohti jagub, siis matkamarsruudid korduvad väga harva. Igal matkal on raskusaste 5 palli süsteemis (1-kõige kergem, 5-kõige raskem). Meie valisime targu koolipoisi kolme esimeseks korraks, mine tea, mis meist mutikestest muidu saab. Koha peal selgus, et mutikestest oli asi kaugel, olime väga käbedad ja minu jaoks jäi tempo lahjakski. Millegipärast taheti sellel matkal gruppi koos hoida ja see tähendas aeglasemate järeleootamist. Mis kuskil mäetipus võsa vahel, kus ultraviolett vaat et kõige paremini võtab, pole aga üldse nii mõnus tegevus.
Alguses bussis sõites tundus, et kõik ülejäänud matkalised on USA päritolu, kuid päris nii see siiski ei olnud, peale meie oli ka paar teisest rahvusest kodanikku. Meie olime muidugi kõigi kuulamisobjektid. "Mis keel see veel on?" - no see küsimus hakkab juba pähe kuluma :) Eurooplased üldiselt teavad Eestit, kuigi üks saksa tüdruk paigutas Eesti ka USA kaardile. Hiinlased ja muud aga teevad suured silmad ja minu "Estonia" peale küsivad: "Australia?". No kas kõlab sarnaselt? Selle peale ma tavaliselt silbitan ai-šai-ni-ja, mis hiina keeles siis Eestit tähendab. Aga ega see muidugi Eestit ei päästa, sest näiteks kui minu hiina keele õpetaja esimesel tunnil tahtis teada, kuidas "Estonia" hiina keeles on, tuli tema telefonileksikoni vastus "country in Europe". Aga vähemalt hea teada, et oleme ikka Euroopas, mitte NSV Liidus! :)
Matka juurde tagasi. Peale kahe matkaklubi giidi oli appi võetud ka Mr Mao isiklikult. Arvan, et tema kaasavõtu otsustas see, et osaliselt rändasime läbi tema viljapuuaedade. Muide, külas, kust me oma matka alustasime, kandsid kõik inimesed perekonnanime Mao. Aga teadmiseks, et see pole mitte kõige levinum nimi Hiinas. Hoopis Zhang, Wang ja Li on.
Onu Mao onnike
Aiavalvuri uhket ametit pidasid nii Rippuv Tiiger kui ka...
...Roosad Rinnahoidjad
Võtsime küll kolmetärnise matka, aga ohutu polnud ta sellegipoolest. Üks tädi rääkis oma kaaslasega juttu, ei pannud rada tähele ning oleks äärepealt alla veerenud. Selle peale võeti lambad (st meid) jälle kokku ning loeti sõnad peale. Hiljem tegin mina midagi sellist, mis pani piduri ja stopptule omavahel veidi ärritunult walkie-talkie´ga suhtlema. Aga sellest edaspidi.
Näidisriietus
Teel kohtasime igasugu issanda elukaid, suurim neist eesel, aga vahele mahtusid ka kitsed, sisalikud ja kõige pisemaid nimetas minu ees kõndiv ameeriklane koondnimetusega babyfish. Lähemal vaatlusel osutusid need siiski konnakullesteks, aga anname andeks, ega kõik pole konna kasvukõveraga kursis.
Babyfish
Matkale andis vürtsi juurde ka see, et pea kogu aeg oli paista Hiina müür ning selle vahitornid. Kusjuures ei saa mina aru, misjaoks oli seda müüri vaja mägedesse ehitada. Mäed ise on juba nii järsud ja ületamatud, et müür küll enam poleks miskit päästnud, kui keegi olekski sinnani jõudnud. Aga nagu klassika ütleb: "Ega tuu pole häda pärast, tuu om toreduse pärast."
Mägede sööklas on olemas nii jalajälgedega kuivkäimla.. (NB! see märk tähendab siiski meessugu!)
..kui ka eurokemps
Peale matka ja üllatavalt maitsvat lõunasööki kohalikus külasööklas saime poolteist tundi vaba aega, et ronida müürile. Müür oli siis vana, renoveerimata ning võibolla mitte päris see, mida üldiselt Hiina müürina kujutatakse. Aga palju ehedam oli küll, kui need renoveeritud osad.
Üles, müüri poole
Mööda müüri kõndides olime läbinud juba kaks vahitorni, mina tahtsin edasi minna ka kolmandasse, mis eespool paistis. Selles mõttes on see küll üks lõputu teekond: ronid järgmisesse ja oi, juba paistab neljas, kus tahaks ka ära käia. Ja peale seda viies ja kuues ja.. Triinu ei viitsinud minuga rohkem turnida, nii et edasi suundusin üksi. Tornini jõudes kuulsin selja taga ähkimist. Tui välja, et stopptuli ehk üks giididest oli mulle järele saadetud. Nii igaks juhuks, äkki oskab veel kuskilt alla kukkuda. Triinu hiljem rääkis, et giidid olid ärevat raadiosidet pidanud, et kas ikka tohiks mind järgmisse torni lasta või mitte. Mis teha, kui elektrikarjust ees ei olnud.
Ärasõidu eel kogunesid meie bussi ümber kohalikud - tuli välja, et nad ootasid, et me oma tühjad joogipudelid aknast välja viskaksime. Mida me siis ka nende suureks heameeleks tegime.
Pudelikorjajaid jagus nii müüri alla kui ka müüri peale
Aga headest asjadest ka. Tegelikult tahtsin sellest juba eelmisel korral kirjutada, aga Nandaihe jõudis ette. Kuigi kronoloogiliselt toimusid sündmused vastupidi.
Üle-eelmisel nädalal võtsime meie siis Triinuga jalad kõhu alt välja ning käisime ära Pekingi matkaklubi poolt korraldatud matkal. Toimuvad igal kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. Kuna Pekingi ümbruses mägesid ja muid turnimiskohti jagub, siis matkamarsruudid korduvad väga harva. Igal matkal on raskusaste 5 palli süsteemis (1-kõige kergem, 5-kõige raskem). Meie valisime targu koolipoisi kolme esimeseks korraks, mine tea, mis meist mutikestest muidu saab. Koha peal selgus, et mutikestest oli asi kaugel, olime väga käbedad ja minu jaoks jäi tempo lahjakski. Millegipärast taheti sellel matkal gruppi koos hoida ja see tähendas aeglasemate järeleootamist. Mis kuskil mäetipus võsa vahel, kus ultraviolett vaat et kõige paremini võtab, pole aga üldse nii mõnus tegevus.
Alguses bussis sõites tundus, et kõik ülejäänud matkalised on USA päritolu, kuid päris nii see siiski ei olnud, peale meie oli ka paar teisest rahvusest kodanikku. Meie olime muidugi kõigi kuulamisobjektid. "Mis keel see veel on?" - no see küsimus hakkab juba pähe kuluma :) Eurooplased üldiselt teavad Eestit, kuigi üks saksa tüdruk paigutas Eesti ka USA kaardile. Hiinlased ja muud aga teevad suured silmad ja minu "Estonia" peale küsivad: "Australia?". No kas kõlab sarnaselt? Selle peale ma tavaliselt silbitan ai-šai-ni-ja, mis hiina keeles siis Eestit tähendab. Aga ega see muidugi Eestit ei päästa, sest näiteks kui minu hiina keele õpetaja esimesel tunnil tahtis teada, kuidas "Estonia" hiina keeles on, tuli tema telefonileksikoni vastus "country in Europe". Aga vähemalt hea teada, et oleme ikka Euroopas, mitte NSV Liidus! :)Matka juurde tagasi. Peale kahe matkaklubi giidi oli appi võetud ka Mr Mao isiklikult. Arvan, et tema kaasavõtu otsustas see, et osaliselt rändasime läbi tema viljapuuaedade. Muide, külas, kust me oma matka alustasime, kandsid kõik inimesed perekonnanime Mao. Aga teadmiseks, et see pole mitte kõige levinum nimi Hiinas. Hoopis Zhang, Wang ja Li on.
Onu Mao onnike
Aiavalvuri uhket ametit pidasid nii Rippuv Tiiger kui ka...
...Roosad RinnahoidjadVõtsime küll kolmetärnise matka, aga ohutu polnud ta sellegipoolest. Üks tädi rääkis oma kaaslasega juttu, ei pannud rada tähele ning oleks äärepealt alla veerenud. Selle peale võeti lambad (st meid) jälle kokku ning loeti sõnad peale. Hiljem tegin mina midagi sellist, mis pani piduri ja stopptule omavahel veidi ärritunult walkie-talkie´ga suhtlema. Aga sellest edaspidi.
Näidisriietus
Teel kohtasime igasugu issanda elukaid, suurim neist eesel, aga vahele mahtusid ka kitsed, sisalikud ja kõige pisemaid nimetas minu ees kõndiv ameeriklane koondnimetusega babyfish. Lähemal vaatlusel osutusid need siiski konnakullesteks, aga anname andeks, ega kõik pole konna kasvukõveraga kursis.
BabyfishMatkale andis vürtsi juurde ka see, et pea kogu aeg oli paista Hiina müür ning selle vahitornid. Kusjuures ei saa mina aru, misjaoks oli seda müüri vaja mägedesse ehitada. Mäed ise on juba nii järsud ja ületamatud, et müür küll enam poleks miskit päästnud, kui keegi olekski sinnani jõudnud. Aga nagu klassika ütleb: "Ega tuu pole häda pärast, tuu om toreduse pärast."
Mägede sööklas on olemas nii jalajälgedega kuivkäimla.. (NB! see märk tähendab siiski meessugu!)
..kui ka eurokempsPeale matka ja üllatavalt maitsvat lõunasööki kohalikus külasööklas saime poolteist tundi vaba aega, et ronida müürile. Müür oli siis vana, renoveerimata ning võibolla mitte päris see, mida üldiselt Hiina müürina kujutatakse. Aga palju ehedam oli küll, kui need renoveeritud osad.
Üles, müüri poole
Mööda müüri kõndides olime läbinud juba kaks vahitorni, mina tahtsin edasi minna ka kolmandasse, mis eespool paistis. Selles mõttes on see küll üks lõputu teekond: ronid järgmisesse ja oi, juba paistab neljas, kus tahaks ka ära käia. Ja peale seda viies ja kuues ja.. Triinu ei viitsinud minuga rohkem turnida, nii et edasi suundusin üksi. Tornini jõudes kuulsin selja taga ähkimist. Tui välja, et stopptuli ehk üks giididest oli mulle järele saadetud. Nii igaks juhuks, äkki oskab veel kuskilt alla kukkuda. Triinu hiljem rääkis, et giidid olid ärevat raadiosidet pidanud, et kas ikka tohiks mind järgmisse torni lasta või mitte. Mis teha, kui elektrikarjust ees ei olnud.
Ärasõidu eel kogunesid meie bussi ümber kohalikud - tuli välja, et nad ootasid, et me oma tühjad joogipudelid aknast välja viskaksime. Mida me siis ka nende suureks heameeleks tegime.
Pudelikorjajaid jagus nii müüri alla kui ka müüri peale
Monday, April 27, 2009
Kuueteistkümnes nädal ehk varbad vees
Nädalavahetusel käisime Kollase mere ääres rannamõnusid nautimas. Nandaihe oli koha nimi, kus peatusime sekretäri soovituste kohaselt. Tegelikult on kuulsaim koht Beidaihe, mis asub Nandaihest 10 km kaugusel, kuid see pidi olema veidi vanem ja kulunum. Kohapeal selgus, et see pole siiski tõsi, mulle isiklikult meeldis Beidaihe rohkem. 
S..t mis s..t, hea, et sisse ei astunud
Join Kaspada's official fan club NOW!
Rannaäärsed majad meenutasid veidi Pärnut või Haapsalut isegi ning üldpilt oli maalilisem. Siiski, Nandaihes oli ilusam ja laiem rannariba.
Nandaihe rand. Kes arvab ära, kuidas sellised hunnikud randa tekivad, sellele suvel auhind! Kaur sai hotellist diplomi "Tublile kaevajale!", aga ära siiski ei arvanud.
2,5 tundi sõitu Pekingist ja olimegi kohal. Reisikaaslaseks oli üks teine Eesti perekond oma pisitütrega, kellest eelmises postituses ka juttu oli.
Kaspar ja Mirtel lähemat tutvust tegemas. Tüdrukud on meil siin aktiivsem pool.
Kaspar pidas reisi muide üllatavalt hästi vastu, hoolimata sellest, et surusime ta siiski esimest korda Hiinas lapsetooli. Tagasi tulles oli ta veidi virilam, aga selle võib ka lühikese öö ning saadud nohu peale ajada.
Hotelli lasin sekretäril broneerida. Oli 4-tärni hotell. Oi, kui erinevad on Pekingi ja provintsi tärnid! Meid oli muidugi hoiatatud eelnevalt, et kuni maini on madalhooaeg, kuid sellist madalikku siiski ei osanud oodata. Kõigepealt oli hotelli paarikümnest korrusest avatud ainult paar. Tuppa jõudes pidime Kaspari kohe potile panema, kuid toas oli vaid 16 kraadi sooja! Koridoris oli veelgi külmem. Nojah, kütmishooaeg on läbi, mis sa hing ikka tahad. Panime siis kondika huugama. Sooja vett ka ei tulnud, pärast mõningast boileri timmimist saime sellist vaevalt käesooja vett, päris kuumaks ei läinudki. Tuba oli muidu ok, suhteliselt suur ja kööginurgaga. Ainult et kööginurk oli täiesti kasutu, kuna peale kappide ning laua ja toolide seal midagi ei olnud. Ei ühtegi söögiriista ega isegi nõudepesulappi. Need oleks muidugi marjaks ära kulunud, kuna meil oli plaanis hiina grillihooaeg avada. Randa suure tuule tõttu sussutama ei läinud, kuid hotelli rõdul võtsime küll asja ette.
Hommikusöögiga oli ka paras kammaijaa, olime jälle ainukesed toidunõudlejad. Meile pisteti pihku siis menüüd, et tellige. Noh, vaatasime, et päris asine teine, kirjade järgi oli saadaval ka lääne toitu, kuid selle saamise lootus kriipsutati hetke pärast maha, võisime tellida vaid hiina hommikusööki, praemuna ning saia. Jäime siis praemuna ja saia juurde ja isegi sellise lihtsa tellimuse oskasid nad ära vussida, nii et tõid vaid moosi ja muna...
Kohalik elu, nii palju kui meil seda näha õnnestus, ei avaldanud just head muljet. Igal sammul olid tüütused igasugu teenuseid pakkumas, hüpati lausa auto ette kätega vehkides. Autonumbri järgi oli näha, et olime turistid ja nii nad meid seal püüda üritasidki.
Tädi müüb maitsvaid glasuuriga kaetud puuvilju
Elu või heinad. Ei heidutanud neid seegi, et mul rippus kaelas sama hea aparaat. Ikka oli vaja pakkuda oma tasulist teenust.
Õnneks tõmbas donna Anna.. ei, don Wu löögi enda peale. Söögikohtades oli temast eriti kasu, kuna sellist luksust nagu Pekingis kohtame, et menüüd on kas inglisekeelsed või siis piltidega, seal ei tunnistatud.
Restorani ees tänaval puhastati hoolega kala, ehkki meie näisime olevat ainsad päevakäibe tekitajad.
Hirmuga mõtlen selle peale, et kuidas kusagil päris provintsis ilma hiina keeleta hakkama saada? Ega vist ei saagi, pean hakkama rohkem tuupima.
Teisel päeval otsustasime ka ära käia Shanhaiguanis - kohas, kus Hiina müür meres lõpeb. Tee sinna oli vaevaline, auk augu otsas kinni ning pidime ka mitu korda kinni pidama, et õiget suunda küsida.
Suurte poiste kolmekas, maksab ca 20 000 EEK.
Kolmekas kummuli
Linn oli ka parasjagu räämas ja kole, prügi, vanametall ja ehituspraht katsid linna. Kaur ei saanud muidugi märkimata jätta, et kogu see vanametall, mis tee ääres vedeles, maksab terve varanduse.
Auklikust betoonteest 20 meetri kaugusel vedelesid miljonid
Alles vahetult enne müürini jõudmist muutus pilt nagu nõiaväel - ilmusid villad, renoveeritud tee ning maalilised vaated. Müürijupp ise on järjekordne turistilõks, ausalt öeldes mulle suurt muljet ei avaldanud.
Mõniteist aastat tagasi ehitati uuesti üles ning vanast pole enam midagi säilinud, tegelikult on palju lahedam renoveerimata müür ilma inimmassideta. Aga sellest ja muust kirjutan järgmisel nädalal.
Üksildane kukeke ehk siin ei ole kala
S..t mis s..t, hea, et sisse ei astunud
Join Kaspada's official fan club NOW!Rannaäärsed majad meenutasid veidi Pärnut või Haapsalut isegi ning üldpilt oli maalilisem. Siiski, Nandaihes oli ilusam ja laiem rannariba.
Nandaihe rand. Kes arvab ära, kuidas sellised hunnikud randa tekivad, sellele suvel auhind! Kaur sai hotellist diplomi "Tublile kaevajale!", aga ära siiski ei arvanud.2,5 tundi sõitu Pekingist ja olimegi kohal. Reisikaaslaseks oli üks teine Eesti perekond oma pisitütrega, kellest eelmises postituses ka juttu oli.
Kaspar ja Mirtel lähemat tutvust tegemas. Tüdrukud on meil siin aktiivsem pool.Kaspar pidas reisi muide üllatavalt hästi vastu, hoolimata sellest, et surusime ta siiski esimest korda Hiinas lapsetooli. Tagasi tulles oli ta veidi virilam, aga selle võib ka lühikese öö ning saadud nohu peale ajada.
Hotelli lasin sekretäril broneerida. Oli 4-tärni hotell. Oi, kui erinevad on Pekingi ja provintsi tärnid! Meid oli muidugi hoiatatud eelnevalt, et kuni maini on madalhooaeg, kuid sellist madalikku siiski ei osanud oodata. Kõigepealt oli hotelli paarikümnest korrusest avatud ainult paar. Tuppa jõudes pidime Kaspari kohe potile panema, kuid toas oli vaid 16 kraadi sooja! Koridoris oli veelgi külmem. Nojah, kütmishooaeg on läbi, mis sa hing ikka tahad. Panime siis kondika huugama. Sooja vett ka ei tulnud, pärast mõningast boileri timmimist saime sellist vaevalt käesooja vett, päris kuumaks ei läinudki. Tuba oli muidu ok, suhteliselt suur ja kööginurgaga. Ainult et kööginurk oli täiesti kasutu, kuna peale kappide ning laua ja toolide seal midagi ei olnud. Ei ühtegi söögiriista ega isegi nõudepesulappi. Need oleks muidugi marjaks ära kulunud, kuna meil oli plaanis hiina grillihooaeg avada. Randa suure tuule tõttu sussutama ei läinud, kuid hotelli rõdul võtsime küll asja ette.
Hommikusöögiga oli ka paras kammaijaa, olime jälle ainukesed toidunõudlejad. Meile pisteti pihku siis menüüd, et tellige. Noh, vaatasime, et päris asine teine, kirjade järgi oli saadaval ka lääne toitu, kuid selle saamise lootus kriipsutati hetke pärast maha, võisime tellida vaid hiina hommikusööki, praemuna ning saia. Jäime siis praemuna ja saia juurde ja isegi sellise lihtsa tellimuse oskasid nad ära vussida, nii et tõid vaid moosi ja muna...
Kohalik elu, nii palju kui meil seda näha õnnestus, ei avaldanud just head muljet. Igal sammul olid tüütused igasugu teenuseid pakkumas, hüpati lausa auto ette kätega vehkides. Autonumbri järgi oli näha, et olime turistid ja nii nad meid seal püüda üritasidki.
Tädi müüb maitsvaid glasuuriga kaetud puuvilju
Elu või heinad. Ei heidutanud neid seegi, et mul rippus kaelas sama hea aparaat. Ikka oli vaja pakkuda oma tasulist teenust.Õnneks tõmbas donna Anna.. ei, don Wu löögi enda peale. Söögikohtades oli temast eriti kasu, kuna sellist luksust nagu Pekingis kohtame, et menüüd on kas inglisekeelsed või siis piltidega, seal ei tunnistatud.
Restorani ees tänaval puhastati hoolega kala, ehkki meie näisime olevat ainsad päevakäibe tekitajad.Hirmuga mõtlen selle peale, et kuidas kusagil päris provintsis ilma hiina keeleta hakkama saada? Ega vist ei saagi, pean hakkama rohkem tuupima.
Teisel päeval otsustasime ka ära käia Shanhaiguanis - kohas, kus Hiina müür meres lõpeb. Tee sinna oli vaevaline, auk augu otsas kinni ning pidime ka mitu korda kinni pidama, et õiget suunda küsida.
Suurte poiste kolmekas, maksab ca 20 000 EEK. 
Kolmekas kummuliLinn oli ka parasjagu räämas ja kole, prügi, vanametall ja ehituspraht katsid linna. Kaur ei saanud muidugi märkimata jätta, et kogu see vanametall, mis tee ääres vedeles, maksab terve varanduse.
Auklikust betoonteest 20 meetri kaugusel vedelesid miljonidAlles vahetult enne müürini jõudmist muutus pilt nagu nõiaväel - ilmusid villad, renoveeritud tee ning maalilised vaated. Müürijupp ise on järjekordne turistilõks, ausalt öeldes mulle suurt muljet ei avaldanud.
Mõniteist aastat tagasi ehitati uuesti üles ning vanast pole enam midagi säilinud, tegelikult on palju lahedam renoveerimata müür ilma inimmassideta. Aga sellest ja muust kirjutan järgmisel nädalal.
Üksildane kukeke ehk siin ei ole kala
Subscribe to:
Posts (Atom)