Kuueteistkümnes nädal ehk varbad vees

Nädalavahetusel käisime Kollase mere ääres rannamõnusid nautimas. Nandaihe oli koha nimi, kus peatusime sekretäri soovituste kohaselt. Tegelikult on kuulsaim koht Beidaihe, mis asub Nandaihest 10 km kaugusel, kuid see pidi olema veidi vanem ja kulunum. Kohapeal selgus, et see pole siiski tõsi, mulle isiklikult meeldis Beidaihe rohkem. S..t mis s..t, hea, et sisse ei astunud
Join Kaspada's official fan club NOW!

Rannaäärsed majad meenutasid veidi Pärnut või Haapsalut isegi ning üldpilt oli maalilisem. Siiski, Nandaihes oli ilusam ja laiem rannariba.

Nandaihe rand. Kes arvab ära, kuidas sellised hunnikud randa tekivad, sellele suvel auhind! Kaur sai hotellist diplomi "Tublile kaevajale!", aga ära siiski ei arvanud.

2,5 tundi sõitu Pekingist ja olimegi kohal. Reisikaaslaseks oli üks teine Eesti perekond oma pisitütrega, kellest eelmises postituses ka juttu oli.
Kaspar ja Mirtel lähemat tutvust tegemas. Tüdrukud on meil siin aktiivsem pool.

Kaspar pidas reisi muide üllatavalt hästi vastu, hoolimata sellest, et surusime ta siiski esimest korda Hiinas lapsetooli. Tagasi tulles oli ta veidi virilam, aga selle võib ka lühikese öö ning saadud nohu peale ajada.

Hotelli lasin sekretäril broneerida. Oli 4-tärni hotell. Oi, kui erinevad on Pekingi ja provintsi tärnid! Meid oli muidugi hoiatatud eelnevalt, et kuni maini on madalhooaeg, kuid sellist madalikku siiski ei osanud oodata. Kõigepealt oli hotelli paarikümnest korrusest avatud ainult paar. Tuppa jõudes pidime Kaspari kohe potile panema, kuid toas oli vaid 16 kraadi sooja! Koridoris oli veelgi külmem. Nojah, kütmishooaeg on läbi, mis sa hing ikka tahad. Panime siis kondika huugama. Sooja vett ka ei tulnud, pärast mõningast boileri timmimist saime sellist vaevalt käesooja vett, päris kuumaks ei läinudki. Tuba oli muidu ok, suhteliselt suur ja kööginurgaga. Ainult et kööginurk oli täiesti kasutu, kuna peale kappide ning laua ja toolide seal midagi ei olnud. Ei ühtegi söögiriista ega isegi nõudepesulappi. Need oleks muidugi marjaks ära kulunud, kuna meil oli plaanis hiina grillihooaeg avada. Randa suure tuule tõttu sussutama ei läinud, kuid hotelli rõdul võtsime küll asja ette.

Hommikusöögiga oli ka paras kammaijaa, olime jälle ainukesed toidunõudlejad. Meile pisteti pihku siis menüüd, et tellige. Noh, vaatasime, et päris asine teine, kirjade järgi oli saadaval ka lääne toitu, kuid selle saamise lootus kriipsutati hetke pärast maha, võisime tellida vaid hiina hommikusööki, praemuna ning saia. Jäime siis praemuna ja saia juurde ja isegi sellise lihtsa tellimuse oskasid nad ära vussida, nii et tõid vaid moosi ja muna...

Kohalik elu, nii palju kui meil seda näha õnnestus, ei avaldanud just head muljet. Igal sammul olid tüütused igasugu teenuseid pakkumas, hüpati lausa auto ette kätega vehkides. Autonumbri järgi oli näha, et olime turistid ja nii nad meid seal püüda üritasidki.
Tädi müüb maitsvaid glasuuriga kaetud puuvilju
Elu või heinad. Ei heidutanud neid seegi, et mul rippus kaelas sama hea aparaat. Ikka oli vaja pakkuda oma tasulist teenust.

Õnneks tõmbas donna Anna.. ei, don Wu löögi enda peale. Söögikohtades oli temast eriti kasu, kuna sellist luksust nagu Pekingis kohtame, et menüüd on kas inglisekeelsed või siis piltidega, seal ei tunnistatud. Restorani ees tänaval puhastati hoolega kala, ehkki meie näisime olevat ainsad päevakäibe tekitajad.

Hirmuga mõtlen selle peale, et kuidas kusagil päris provintsis ilma hiina keeleta hakkama saada? Ega vist ei saagi, pean hakkama rohkem tuupima.

Teisel päeval otsustasime ka ära käia Shanhaiguanis - kohas, kus Hiina müür meres lõpeb. Tee sinna oli vaevaline, auk augu otsas kinni ning pidime ka mitu korda kinni pidama, et õiget suunda küsida.
Suurte poiste kolmekas, maksab ca 20 000 EEK.
Kolmekas kummuli

Linn oli ka parasjagu räämas ja kole, prügi, vanametall ja ehituspraht katsid linna. Kaur ei saanud muidugi märkimata jätta, et kogu see vanametall, mis tee ääres vedeles, maksab terve varanduse.

Auklikust betoonteest 20 meetri kaugusel vedelesid miljonid

Alles vahetult enne müürini jõudmist muutus pilt nagu nõiaväel - ilmusid villad, renoveeritud tee ning maalilised vaated. Müürijupp ise on järjekordne turistilõks, ausalt öeldes mulle suurt muljet ei avaldanud. Mõniteist aastat tagasi ehitati uuesti üles ning vanast pole enam midagi säilinud, tegelikult on palju lahedam renoveerimata müür ilma inimmassideta. Aga sellest ja muust kirjutan järgmisel nädalal.
Üksildane kukeke ehk siin ei ole kala