Eelmisel nädalal keerati meil Youtube'i kraanid kinni, tilkagi ei tulnud läbi. Alguses ei teadnudki, milles asi, arvasin, et ju Kaur on mõne eriti kange viirusetõrje installinud, mis videosid ei lase vaadata, aga nädala lõpus lugesin Postimehest, et kuna Youtube'is oli üleval üks video Tiibeti iseseisvuse eest seisja peksmisest, siis blokeeriti kogu sait. Vahepeal asi jälle töötas, aga täna on jälle populaarseim teade Page Load Error. Tundub, et mõni paha video häkkis ennast läbi jälle.
Aga noh, kuidas muidu seadusekuulekaid kodanikke kasvatada?
Eelmisel nädalal tabasin, kahjuks küll ilma kaamerata, laste kehalise kasvatuse tunni, kus õpetati marssimist. Lipp kõrgel, lapsed kahekaupa, üks-kaks, vasak-parem või heinad-õled, tont teab, mida nad rütmiks kaasa loevad. Noh, ja siis mõtlesin, et ega me ise oktoobrilastena halvemad polnud. Õpetati meidki marssima ja viidi koolidevahelisele marssimisvõistlusele Fellinisse. Olgu siinkohal kohe öeldud, et saime vist eelviimase koha, keegi poistest nagunii pusserdas täiega. C-klass kui keelteklass ei hiilanud kunagi oma kehaliste oskustega. A-klassilt saime spordipäeval alati pähe.
Aga tagasi hiina laste marsitunni juurde. Huvitav, et lipp oli ekstra selleks otstarbeks välja toodud, kuid kui järele mõelda, siis eksponeeritakse hiina lippu paljudes kohtades üle linna. Lipu värve - punast ja kuldset - näeb veel rohkem. Või võibolla peaks ütlema, et lipu värvideks valiti hiina õnnevärvid. Punane muuseas sümboliseerib revolutsiooni käigus valatud kangelaste verd ja kuldne suursugust kommunismi tulevikku. Ning suur viisnurk sümboliseerib kommunistlikku parteid ja neli väikest tähekest on hiina rahvas partei ümber.
Lipust pilte pole, aga panen siia ühe video pargikogunemisest, kuhu ühe töökaaslasega (vilksatab ka korraks) sattusime detsembris. Kohe näha, et kokkuhoidev rahvas.
Monday, March 30, 2009
Wednesday, March 18, 2009
Kümnes ja üheteistkümnes nädal ehk tervitusi toome palmisaarelt
Ehk annab lugeja andeks, et kergemalt pääseda üritan ja ühelt nädalalt üle hüppan. Tasuks veidi rohkem pildimaterjali kui tavaliselt.
Hong Kong on vaieldamatult üks ilusamaid linnu, kus ma käinud olen. Ja meie sattusime sinna kindlasti ühel (eestlase jaoks) mõnusaimal ajal. Sooja oli parajalt, umbes 25 kraadi, päike paistis ja kõik õitses. Seega loomulikult oli mul kahju, et ainult kaheks ööks tulime. Minu meelest oleks Hiina tehas võinud hoopis Hong Kongis olla, et nad ka varem selle peale ei mõelnud :)
Kes veel ei tea ja Wikipediast ei viitsi lugeda, siis Hong Kongis elab 7 miljonit inimest ainult 1108 km2 maal. See tähendab seda, et Hong Kong on üks maailma tihedamalt rahvastatud piirkondi. Ja seda oli ka tunda - ringi käies tekkis täielik küünarnukitunne. Tänavad olid suhteliselt kitsad ning autodevool kiire ja katkematu. Õnneks on jalakäijate elu tehtud palju lihtsamaks sõiduteede kohale ehitatud kõnniteede näol. Nii et tee ületamine pole sama ületamatu takistus nagu Pekingis.
Esimesel päeval palju ei jõudnud, imetlesime taksoaknast mööda vuhisevate mägede ilu, kolisime kompsud hotelli ning sõime ühe mehise õhtusöögi.
Vaade hotellist
Järgmisele päevale see-eest panime suured lootused. Kõigepealt pidime viisaasjad korda ajama, nii et järjekorratasime kolmekesi immigratsioonisabas. Nii karm kord oli, et uksel oli turvakontroll ja Kaspari söök ja jook korjati ajutisele hoiule. Peale dokumentide sisseandmist läks Kaur tööle ja mina Kaspariga linna peale kärutama. Tegelikult oli asi kärutamisest üsna kaugel: kuna Hong Kong on nii mägine, siis igasugused kondiaurul töötavad masinad üsna mõttetud. Pealegi pole treppide juures kaldteesid, nii et pidin Kasparit koos käruga üles-alla tassima. Ühest pargist väljudes valmistusin jälle musklimänguks, kuid õnneks tuli mulle appi samas mošeest väljuv moslem. Mul oli küll veidi ebamugav, kuna olin lühikeste pükste ja suvise topiga, aga loodetavasti Allah sellele vaesele mehele mingit needust poolpalja uskmatu aitamise eest peale ei pannud. Riietusest rääkides oli linnapilt siiski kummaline. Meie olime ainukesed suveriietes inimesed tänaval. Enamik kohalikke oli mässitud kas kevadmantlisse või paksu kampsunisse. Lühikeste pükstega ei näinud kedagi peale paari turisti ja seelikutega naistel olid kindlasti sukapüksid kah jalas. Me Kauriga ei osanud muud põhjust mõelda, kui seda, et kuna seal on kogu aeg soe, siis inimesed tekitavad endale lihtsalt aastaaegu juurde. Ja kuna südasuvel on põrgukuumus, siis harjutavad elanikud end aegsasti palavusega.
Ega käbi kännust kaugele kuku
Mis sest et sul rohkem juukseid, aga tahad, võrdleme kintsu?
Õhtuks võtsime Kasparile hotellist neljaks tunniks lapsehoidja, et veidi rohkem linna näha. Plaan läks läbi, panime Kaspari voodisse, tule kustu, lapsehoidja tugitooli istuma ja hiilisime ise välja. Hädaabikõnet õnneks ei tulnud, Kaspar leppis saatusega ja jäi ilusti magama.
Öine linn oli hoopis midagi muud. Oli endiselt soe, aga kõik oli tuledes ja linn kihas palju elavamalt. Välja olid ilmunud ka sellised linnukesed, keda Pekingis ei näe. Mööda kõndides esitati kutse ka Kaurile ning öeldi lahkelt, et ka daam (st mina) võib kaasa tulla. Küll ma mõtlesin, et mida tegema, aga Kaur oma suures tagasihoidlikkuses ei näidanud huvi välja ja sinnapaika asi jäigi.
Hong Kongis võib šoppama minna ka keskööl, seal on turud, mis avatakse päikeseloojangul ja enamik poode oli ka veel peale kümmet lahti. Kusjuures huvitav oli see, et kui Pekingis toimub kauplemine üldiselt poes sees, siis siin oli asi veel "karmim". Pea iga (originaal)poe ukse ees seisis mingi vend, kes äritses vastava kauba koopiatega. Ehk siis igal sammul kuuled "copy handbags", "copy Rolex", "copy see" ja "copy teine".
Kuna mina olin päeval veidi virisenud selle kallal, et meil eriti linna ei õnnestu näha, siis võttis Kaur sõnast ja viis mu sõna otseses mõttes linna vaatama. Sõitsime mägitrammiga Victoria mäele, see oli päris omapärane kogemus. Kalle oli vahepeal 27 kraadi, nii et pea kippus kuklasse vajuma. Kahjuks pimeduse tõttu sõidu ajal palju ei näinud, aga vaade mäetipust oli sellevõrra võrratum. Kirjeldada polegi vaja, vaadake pilti. Muide, enamik Hong Kongi panoraamvõtetest on tehtud just selle mäe tipus.
Kella kaheksane tuledemäng
Kui veel mõni võimalus avaneb Hong Kongi minna, siis tahaks seda kindlasti teha. Palju jäi nägemata ja järgmisel korral võtaks ette mõne pikema matka mägiradadel või sõidaks mõnele puhta rannaga saarekesele. Peab kähku tegutsema, kunagi ei tea, mis sellest piirkonnast on saanud, kui Hiina kogu paradiisile käpa peale paneb nii umbes neljakümne aasta pärast. Praegugi vist Suur Vend jälgib mind, sest kui Wikipediasse otsingusse "Hong Kong" löön, siis kaob pilt paari sekundi jooksul. Ehk pääseb mu blogi siiski tsensuurita läbi.
Sibul otsib sellerit
Hong Kong on vaieldamatult üks ilusamaid linnu, kus ma käinud olen. Ja meie sattusime sinna kindlasti ühel (eestlase jaoks) mõnusaimal ajal. Sooja oli parajalt, umbes 25 kraadi, päike paistis ja kõik õitses. Seega loomulikult oli mul kahju, et ainult kaheks ööks tulime. Minu meelest oleks Hiina tehas võinud hoopis Hong Kongis olla, et nad ka varem selle peale ei mõelnud :)
Kes veel ei tea ja Wikipediast ei viitsi lugeda, siis Hong Kongis elab 7 miljonit inimest ainult 1108 km2 maal. See tähendab seda, et Hong Kong on üks maailma tihedamalt rahvastatud piirkondi. Ja seda oli ka tunda - ringi käies tekkis täielik küünarnukitunne. Tänavad olid suhteliselt kitsad ning autodevool kiire ja katkematu. Õnneks on jalakäijate elu tehtud palju lihtsamaks sõiduteede kohale ehitatud kõnniteede näol. Nii et tee ületamine pole sama ületamatu takistus nagu Pekingis.
Esimesel päeval palju ei jõudnud, imetlesime taksoaknast mööda vuhisevate mägede ilu, kolisime kompsud hotelli ning sõime ühe mehise õhtusöögi.
Vaade hotellistJärgmisele päevale see-eest panime suured lootused. Kõigepealt pidime viisaasjad korda ajama, nii et järjekorratasime kolmekesi immigratsioonisabas. Nii karm kord oli, et uksel oli turvakontroll ja Kaspari söök ja jook korjati ajutisele hoiule. Peale dokumentide sisseandmist läks Kaur tööle ja mina Kaspariga linna peale kärutama. Tegelikult oli asi kärutamisest üsna kaugel: kuna Hong Kong on nii mägine, siis igasugused kondiaurul töötavad masinad üsna mõttetud. Pealegi pole treppide juures kaldteesid, nii et pidin Kasparit koos käruga üles-alla tassima. Ühest pargist väljudes valmistusin jälle musklimänguks, kuid õnneks tuli mulle appi samas mošeest väljuv moslem. Mul oli küll veidi ebamugav, kuna olin lühikeste pükste ja suvise topiga, aga loodetavasti Allah sellele vaesele mehele mingit needust poolpalja uskmatu aitamise eest peale ei pannud. Riietusest rääkides oli linnapilt siiski kummaline. Meie olime ainukesed suveriietes inimesed tänaval. Enamik kohalikke oli mässitud kas kevadmantlisse või paksu kampsunisse. Lühikeste pükstega ei näinud kedagi peale paari turisti ja seelikutega naistel olid kindlasti sukapüksid kah jalas. Me Kauriga ei osanud muud põhjust mõelda, kui seda, et kuna seal on kogu aeg soe, siis inimesed tekitavad endale lihtsalt aastaaegu juurde. Ja kuna südasuvel on põrgukuumus, siis harjutavad elanikud end aegsasti palavusega.
Ega käbi kännust kaugele kuku
Mis sest et sul rohkem juukseid, aga tahad, võrdleme kintsu?
Õhtuks võtsime Kasparile hotellist neljaks tunniks lapsehoidja, et veidi rohkem linna näha. Plaan läks läbi, panime Kaspari voodisse, tule kustu, lapsehoidja tugitooli istuma ja hiilisime ise välja. Hädaabikõnet õnneks ei tulnud, Kaspar leppis saatusega ja jäi ilusti magama.
Öine linn oli hoopis midagi muud. Oli endiselt soe, aga kõik oli tuledes ja linn kihas palju elavamalt. Välja olid ilmunud ka sellised linnukesed, keda Pekingis ei näe. Mööda kõndides esitati kutse ka Kaurile ning öeldi lahkelt, et ka daam (st mina) võib kaasa tulla. Küll ma mõtlesin, et mida tegema, aga Kaur oma suures tagasihoidlikkuses ei näidanud huvi välja ja sinnapaika asi jäigi.
Hong Kongis võib šoppama minna ka keskööl, seal on turud, mis avatakse päikeseloojangul ja enamik poode oli ka veel peale kümmet lahti. Kusjuures huvitav oli see, et kui Pekingis toimub kauplemine üldiselt poes sees, siis siin oli asi veel "karmim". Pea iga (originaal)poe ukse ees seisis mingi vend, kes äritses vastava kauba koopiatega. Ehk siis igal sammul kuuled "copy handbags", "copy Rolex", "copy see" ja "copy teine".
Kuna mina olin päeval veidi virisenud selle kallal, et meil eriti linna ei õnnestu näha, siis võttis Kaur sõnast ja viis mu sõna otseses mõttes linna vaatama. Sõitsime mägitrammiga Victoria mäele, see oli päris omapärane kogemus. Kalle oli vahepeal 27 kraadi, nii et pea kippus kuklasse vajuma. Kahjuks pimeduse tõttu sõidu ajal palju ei näinud, aga vaade mäetipust oli sellevõrra võrratum. Kirjeldada polegi vaja, vaadake pilti. Muide, enamik Hong Kongi panoraamvõtetest on tehtud just selle mäe tipus.
Kella kaheksane tuledemäng
Kui veel mõni võimalus avaneb Hong Kongi minna, siis tahaks seda kindlasti teha. Palju jäi nägemata ja järgmisel korral võtaks ette mõne pikema matka mägiradadel või sõidaks mõnele puhta rannaga saarekesele. Peab kähku tegutsema, kunagi ei tea, mis sellest piirkonnast on saanud, kui Hiina kogu paradiisile käpa peale paneb nii umbes neljakümne aasta pärast. Praegugi vist Suur Vend jälgib mind, sest kui Wikipediasse otsingusse "Hong Kong" löön, siis kaob pilt paari sekundi jooksul. Ehk pääseb mu blogi siiski tsensuurita läbi.
Sibul otsib sellerit
Monday, March 9, 2009
Üheksas nädal ehk sööbik, pisik ja photoshop
Töönädal möödus igavalt - meid tabas tatitõbi. See tähendab, et mind ja Kasparit, kuigi kronoloogiliselt oleks õigem öelda Kasparit ja mind. Ei tea mina, kus kahtlastes kohtades ta luusimas käis. Kaur on vist eeskuju andnud: homme lähevad nad paari töökaaslasega Euroopast mingisse meeste spaasse. Küsisin, et mis see on, tema ütles, et täpselt ei tea, aga loodab, et süüa antakse.
Nüüdseks on tõbi taanduma sunnitud, aga nädalane kodusolek annab tunda - kirjutada pole suurt millestki. Tegelikult siiski, nädalavahetusel sain linnaloa ning osalesin ühel toredal fotograafia- ja Photoshopi kursusel. Selles mõttes on tore, et mida ei saa Eestis, on siin ikka väga käe-jala juures. Jõulude paiku otsisin nimelt Tartus ühepäevast fotograafiakursust algajatele, aga mida polnud, seda polnud. Kõik õpivad vist omal käel. Ega tegelikult on siin ka see suhteliselt uus asi, meie 26-aastane õpetaja saksa päritolu fotograaf Lucas Birk oli esimene, kes alustas siin ingliskeelsete kursustega alles mõned aastad tagasi. Nii et turgu siin veel on.
Kursus toimus hutong'is, katuselt avanes kena vaade teistele katustele, taga paistavad kõrghooned.
Kursus oli igatepidi kasulik, soovitan soojalt kõigile võhikutele. Ühtlasi suurenes mu ostunimekiri sujuvalt igasuguste vidinate ning uute objektiivide võrra. Peab rahad üle lugema ja nõrkemiseni tingima. Õnneks sain tänu kursusele teada mõned kohad, kust tõenäoliselt odavamalt saab.
Kursustel tuli juttu ka peatselt planeeritavatest fotograafiareisidest, loodan, et see asi läheb neil käima. Mina oleksin igatahes käpp. Kuna ilmad soojenevad iga päevaga, siis on mul plaan hakata käima ka Beijing Hikers poolt korraldatavatel ühepäevastel matkadel.
Sel nädalavahetusel põrutame aga Hong Kongi. Mingi lõbureis sellest vist siiski ei tule, kuna peame oma elamisloa asjad lõpuks korda saama. Siiani oleme riigis viibinud ajutiste lubadega. Nüüd saabub see õnnis silmapilk, kui ei pea ennast igal kuul käima politseijaoskonnas registreerimas ning seisma migratsiooniametis sabas. Millegipärast aga peab elamisloa saamiseks riigist väljuma ning siis uuesti sisenema. Hong Kong on siis selleks sisuliselt kõige mugavam sihtkoht, sinna kõik need välismaalased suunatakse. Loodan igatahes, et jääb ehk aega ka ringi vaatamiseks, mine tea, millal või kas me sinna üldse enam satumegi. Nii et järgmisel nädalal siis Hong Kong Special.
Kas kevad tuleb?
Nüüdseks on tõbi taanduma sunnitud, aga nädalane kodusolek annab tunda - kirjutada pole suurt millestki. Tegelikult siiski, nädalavahetusel sain linnaloa ning osalesin ühel toredal fotograafia- ja Photoshopi kursusel. Selles mõttes on tore, et mida ei saa Eestis, on siin ikka väga käe-jala juures. Jõulude paiku otsisin nimelt Tartus ühepäevast fotograafiakursust algajatele, aga mida polnud, seda polnud. Kõik õpivad vist omal käel. Ega tegelikult on siin ka see suhteliselt uus asi, meie 26-aastane õpetaja saksa päritolu fotograaf Lucas Birk oli esimene, kes alustas siin ingliskeelsete kursustega alles mõned aastad tagasi. Nii et turgu siin veel on.
Kursus toimus hutong'is, katuselt avanes kena vaade teistele katustele, taga paistavad kõrghooned.Kursus oli igatepidi kasulik, soovitan soojalt kõigile võhikutele. Ühtlasi suurenes mu ostunimekiri sujuvalt igasuguste vidinate ning uute objektiivide võrra. Peab rahad üle lugema ja nõrkemiseni tingima. Õnneks sain tänu kursusele teada mõned kohad, kust tõenäoliselt odavamalt saab.
Kursustel tuli juttu ka peatselt planeeritavatest fotograafiareisidest, loodan, et see asi läheb neil käima. Mina oleksin igatahes käpp. Kuna ilmad soojenevad iga päevaga, siis on mul plaan hakata käima ka Beijing Hikers poolt korraldatavatel ühepäevastel matkadel.
Sel nädalavahetusel põrutame aga Hong Kongi. Mingi lõbureis sellest vist siiski ei tule, kuna peame oma elamisloa asjad lõpuks korda saama. Siiani oleme riigis viibinud ajutiste lubadega. Nüüd saabub see õnnis silmapilk, kui ei pea ennast igal kuul käima politseijaoskonnas registreerimas ning seisma migratsiooniametis sabas. Millegipärast aga peab elamisloa saamiseks riigist väljuma ning siis uuesti sisenema. Hong Kong on siis selleks sisuliselt kõige mugavam sihtkoht, sinna kõik need välismaalased suunatakse. Loodan igatahes, et jääb ehk aega ka ringi vaatamiseks, mine tea, millal või kas me sinna üldse enam satumegi. Nii et järgmisel nädalal siis Hong Kong Special.
Kas kevad tuleb?
Monday, March 2, 2009
Kaheksas nädal ehk maast lahti, külla tuldi
Sel nädalal käisid meil külalised kaugest Eestist: Enics Elva tehase juht Kalle koos oma naise Janikaga. Sain siis minagi turisti mängida ja nendega mööda linna sõita, shopata ja olümpiarajatistes käia. Pean siinkohal kohe mainima, et ei kujutaks elu ilma autojuhita vist ettegi. Kuna siin transport võtab ikka oma aja (ei ole nii nagu Tartus, et sõidad linna ja liigud poodide vahet jala) ning aadressi järgi tihtipeale sihtkohta üles pole (välismaalasel) võimalik leida, siis on kindlam omada autojuhti või võtta takso. Takso on ok, kui tead täpselt, kuhu minema pead. Aga kui tekib mingi probleem, siis ei suuda sind umbkeelne taksojuht kuidagi aidata. Ise olen paar korda jamasse sattunud. Ükskord tulime Kaspariga küla pealt ja tahtsime koju sõita. Ja siis 3 taksojuhti ütlesid, et nemad ei tea, kus sihtkoht asub. Kusjuures mul oli veel hiina keeles aadress paberi peale kirjutatud. Istusin siis taksost taksosse, unine Kaspar kaenla all. Lõpuks näitasin ühe kõrge maja poole, mis asub meie kandis, et hakaku sinnapoole sõitma. Kuidagimoodi sain ta siis kohale juhatatud. Teine kord läksime ayi ja Kaspariga poodi. Siis ütles ayi aadressi, aga taksojuht suutis ikka puusse panna ja mingi ilmatuma ringi teha. Sihtkohta jõudes ütlesin mina, et ei maksa kogu arvet, vaid 2/3 sellest. Taksojuht küll vihastas ja närvitses, aga kuna mul oli ayi kaasas, siis jätsin kemplemise tema hooleks. Nii et jah, autojuht on tõeline luksus. Pole kunagi probleemi õigesse kohta jõudmise, parkimise või asjade tassimisega. Toidupoest tulles ootab ta mind alati poe ukse juures, tassib kotid autosse ning aitab koju jõudes asjad lifti ka tassida. Suured tänud, Mr Wu!
Kalle ja Janikaga tegime siis ühe pika päeva linna peal. Kõigepealt käisime antiikmööbli turul. Oli seal alles lahedaid asju! Meie Elva kodu stiiliga see mööbel kahjuks ei sobi, aga kavatsen sealt igatahes midagi kaasa osta. Praeguseks saagiks jäi 4 maali bambusega, mis peaksid sobima meie Elva magamistuppa.
Edasi läksime olümpiarajatisi vaatama. Oleme seal juba kord õhtul pimedas Kauriga käinud ja nüüd siis päevavalges. Pimedas on muidugi asi tuhat kohta vaatamisväärsem, tuled ja värvidemäng annavad palju juurde. Samas õhtul ei pääse enam Linnupessa, aga seda vast isegi ei soovitaks. Maksis vist 50 RMB (minu meelest liiga kallis) ja staadion nagu staadion ikka. Võimalik on külastada ka olümpianodi ametlikku müügikohta, aga kõik asjad seal olid loomulikult mõttetult kallid tänu ühele sõnale ja neljale numbrile.
Kaks olümpiarajatist, populaarsed mõlemad
Lõpuks õnnestus mul tabada hiina ime, püksata laps. Niimoodi nad siis siin ringi käivadki, tagumikuvahe paljas. Mähkmed on ju kallid ja niimoodi on lapsel hea oma asi kiirelt ära ajada.
Edasi jalutasime natuke Houhai piirkonnas, mis asub linna keskmest Keelatud Linnast kirdes. See piirkond on väga ilus ja kuulus oma järve, vanade traditsiooniliste majade ja restoranide poolest. Loomulikult kasutavad seda ära igasugu kaubitsejad ja rikšamehed, kes üritavad turistidelt seitset nahka koorida. Sellistes kohtades on raske tingida ka, kuna rahvast on nii palju ja ostjaid ikka leidub. Kui sina selle hinnaga ära ei osta, siis tuleb järgmine ja ostab.
Keegi jalutab oma lindu
Päeva lõpetuseks sõime vägeva (peale)lõuna ühes kiidetud restoranis. Köök oli Lõuna-Hiina provintsi Yunnani oma, tõesti olid maitsvad vürtsised road. Kusjuures söögikohta valides tasub alati jälgida, kus käivad kohalikud söömas. Meie tegime nii ja ei pidanud pettuma. See, et see auhindadega pärjatud koht oli, lugesin hiljem oma targast raamatust.
Aga nagu te lugeda võite, ei jõudnudki me ühe päevaga väga palju. Logistika on lihtsalt aeganõudev.
PS! Merit, palju õnne veidi tagantjärgi!
Kalle ja Janikaga tegime siis ühe pika päeva linna peal. Kõigepealt käisime antiikmööbli turul. Oli seal alles lahedaid asju! Meie Elva kodu stiiliga see mööbel kahjuks ei sobi, aga kavatsen sealt igatahes midagi kaasa osta. Praeguseks saagiks jäi 4 maali bambusega, mis peaksid sobima meie Elva magamistuppa.
Edasi läksime olümpiarajatisi vaatama. Oleme seal juba kord õhtul pimedas Kauriga käinud ja nüüd siis päevavalges. Pimedas on muidugi asi tuhat kohta vaatamisväärsem, tuled ja värvidemäng annavad palju juurde. Samas õhtul ei pääse enam Linnupessa, aga seda vast isegi ei soovitaks. Maksis vist 50 RMB (minu meelest liiga kallis) ja staadion nagu staadion ikka. Võimalik on külastada ka olümpianodi ametlikku müügikohta, aga kõik asjad seal olid loomulikult mõttetult kallid tänu ühele sõnale ja neljale numbrile.
Kaks olümpiarajatist, populaarsed mõlemad
Lõpuks õnnestus mul tabada hiina ime, püksata laps. Niimoodi nad siis siin ringi käivadki, tagumikuvahe paljas. Mähkmed on ju kallid ja niimoodi on lapsel hea oma asi kiirelt ära ajada.Edasi jalutasime natuke Houhai piirkonnas, mis asub linna keskmest Keelatud Linnast kirdes. See piirkond on väga ilus ja kuulus oma järve, vanade traditsiooniliste majade ja restoranide poolest. Loomulikult kasutavad seda ära igasugu kaubitsejad ja rikšamehed, kes üritavad turistidelt seitset nahka koorida. Sellistes kohtades on raske tingida ka, kuna rahvast on nii palju ja ostjaid ikka leidub. Kui sina selle hinnaga ära ei osta, siis tuleb järgmine ja ostab.
Keegi jalutab oma linduPäeva lõpetuseks sõime vägeva (peale)lõuna ühes kiidetud restoranis. Köök oli Lõuna-Hiina provintsi Yunnani oma, tõesti olid maitsvad vürtsised road. Kusjuures söögikohta valides tasub alati jälgida, kus käivad kohalikud söömas. Meie tegime nii ja ei pidanud pettuma. See, et see auhindadega pärjatud koht oli, lugesin hiljem oma targast raamatust.
Aga nagu te lugeda võite, ei jõudnudki me ühe päevaga väga palju. Logistika on lihtsalt aeganõudev.
PS! Merit, palju õnne veidi tagantjärgi!
Friday, February 20, 2009
Seitsmes nädal ehk veel üks rekordiomanik!
Kallid eestimaalased!
Olen sunnitud katkestama teie võidukisa Veerpalu aadressil, et teatada veel ühest rekordist. Täna, täpselt 1 aasta ja 2 kuu vanuselt tegi Kaspar Andresson (sünd. X Paal) iseseisvalt 10 sammu järjest. Otseülekande rikkusid kahjuks halvad ilmastikutingimused, kuid loodan, et sellele vaatamata jääte meie kanali jälgijateks siiski ka edaspidi. Lohutuseks on teil rekordit võimalik jälgida meie salvestuse kaudu kordusena. Vaadake, kuni nõrkete!
Aga jah, Kaspar on tubli! Alustas nädal-kaks tagasi paari sammu kaupa ning täna siis sai jalad pikemaks ajaks alla. Ega tea, võibolla aitas kaasa see, et tina tagumiku ehk pamp pepu ümbert oli kadunud ja seega kohe kilo kergem liigelda. Tõelised EDU SAMMUD!
Kõne areng on ka märgatav, ainult enamuse ajast peab jänes tõlgiks olema (lugege raamatut "Seitsmepäine haldjas"). Et siis paar sõna tõlkega:
äh - mis/kes see on?
mh - tahan seda
tatatatataa - tatatatataa
Kaalu areng on olnud samuti igati märgatav või siis pigem tuntav. Iga päev tunnen seda arengut käsivartes ja seljas. Kaspar kaalub nüüd siis 12 kilo kanti, kahjuks pikkust ei tea, kuna siiani pole korda länud tema ülipikkust tabada.
Ayiga sujub neil ka kenasti. Eriti kenasti veel siis, kui mind läheduses pole. Hommikul 11 paiku, kui trepiastmed nagisevad ehk liftiuksed kääksudes avanevad, ajab Kaspar kaela õieli ja näitab näpuga ukse poole. Kui ayi sisse astub, siis paljastuvad 4 piimahammast suures naeratuses. Lemmiktegevus koos ayiga on neil igatahes koristamine. Tolmuimeja on eriti äge loom, kelle kõige huvitavamad kereosad on sisse-väljalülitamise nupp ja taga lohisev juhe. Seda juhet saab siis sikutada nii kerest kui ka seinast välja. Peale selle huvitub Kaspar ka põrandapesust. Selles ta eriti ayit ei usalda, kindlam on ise pool tundi ühte ja sama kohta põrandas hõõruda.
Kõige mõnusam aeg on nädalavahetus. Siis saab mängida nii emme, issi kui ka ayiga. Eriti lahe on, kui on hea ilm ja saab väljas palli taguda, kive üritada süüa, koeri vaadata ja teiste laste mänguasju proovida ärandada.
Vat kui panen praegu puldist vunki juurde
Olen kops, olen maks, olen Trooja hobuse kõhutäis
Piilusiilid
Ega see, et õun on suus, ei tähenda, et nina peaks nokkimata jääma
Tervitused ka kõigile Kaspari sõpradele!
PS! Kaia, palju õnne sünnipäevaks!
Olen sunnitud katkestama teie võidukisa Veerpalu aadressil, et teatada veel ühest rekordist. Täna, täpselt 1 aasta ja 2 kuu vanuselt tegi Kaspar Andresson (sünd. X Paal) iseseisvalt 10 sammu järjest. Otseülekande rikkusid kahjuks halvad ilmastikutingimused, kuid loodan, et sellele vaatamata jääte meie kanali jälgijateks siiski ka edaspidi. Lohutuseks on teil rekordit võimalik jälgida meie salvestuse kaudu kordusena. Vaadake, kuni nõrkete!
Aga jah, Kaspar on tubli! Alustas nädal-kaks tagasi paari sammu kaupa ning täna siis sai jalad pikemaks ajaks alla. Ega tea, võibolla aitas kaasa see, et tina tagumiku ehk pamp pepu ümbert oli kadunud ja seega kohe kilo kergem liigelda. Tõelised EDU SAMMUD!
Kõne areng on ka märgatav, ainult enamuse ajast peab jänes tõlgiks olema (lugege raamatut "Seitsmepäine haldjas"). Et siis paar sõna tõlkega:
äh - mis/kes see on?
mh - tahan seda
tatatatataa - tatatatataa
Kaalu areng on olnud samuti igati märgatav või siis pigem tuntav. Iga päev tunnen seda arengut käsivartes ja seljas. Kaspar kaalub nüüd siis 12 kilo kanti, kahjuks pikkust ei tea, kuna siiani pole korda länud tema ülipikkust tabada.
Ayiga sujub neil ka kenasti. Eriti kenasti veel siis, kui mind läheduses pole. Hommikul 11 paiku, kui trepiastmed nagisevad ehk liftiuksed kääksudes avanevad, ajab Kaspar kaela õieli ja näitab näpuga ukse poole. Kui ayi sisse astub, siis paljastuvad 4 piimahammast suures naeratuses. Lemmiktegevus koos ayiga on neil igatahes koristamine. Tolmuimeja on eriti äge loom, kelle kõige huvitavamad kereosad on sisse-väljalülitamise nupp ja taga lohisev juhe. Seda juhet saab siis sikutada nii kerest kui ka seinast välja. Peale selle huvitub Kaspar ka põrandapesust. Selles ta eriti ayit ei usalda, kindlam on ise pool tundi ühte ja sama kohta põrandas hõõruda.
Kõige mõnusam aeg on nädalavahetus. Siis saab mängida nii emme, issi kui ka ayiga. Eriti lahe on, kui on hea ilm ja saab väljas palli taguda, kive üritada süüa, koeri vaadata ja teiste laste mänguasju proovida ärandada.
Vat kui panen praegu puldist vunki juurde
Olen kops, olen maks, olen Trooja hobuse kõhutäis
Piilusiilid
Ega see, et õun on suus, ei tähenda, et nina peaks nokkimata jäämaTervitused ka kõigile Kaspari sõpradele!
PS! Kaia, palju õnne sünnipäevaks!
Sunday, February 15, 2009
Kuues nädal ehk kuum ja külm
Selle nädala alguses lõppesid siin igasugused tähistamised. Ja lõppesid õnnetuseks üsna kurvalt, maha põles vastvalminud hotell ja surma sai üks tuletõrjuja. Meie jälgisime aknast alguses ülivõimast ilutulestikku, mis, nagu selgus hiljem, oli illegaalne. Nii võimsat ilutulestikku tohib korraldada ainult erilubadega. Hiina meedias on seda võrreldud OM avatseremoonia ilutulestikuga.
Igatahes pool tundi hiljem vaadates oli hoone juba leekides. Täiesti arusaamatuks jääb, mis materjali ehitamisel kasutati, kuna suurem jagu 34-korruselisest hoonest põles maha tunni-paari jooksul. Aknaklaasid tilkusid sõna otses mõttes maja külge mööda alla. Arvasingi alguses, et see on kile või mingi muu kaitsematerjal ümber maja.
Sündmusel oli muidugi massiliselt pealtvaatajaid ning esimesed videod, mis uudistesse ja internetti jõudsid, olidki nendesamade pealtvaatajate poolt filmitud. Huvitav on veel see, et Hiina meedias ei rutatud sündmust kiirelt kajastama. Ise nägime juba paar tundi peale põlengut CNNist filmilõiku, kuid tuttavad eestlased, kes ka kohalikku telekanalit jälgivad, ütlesid, et hiina kanalites ei näidatud midagi, kuna tunti piinlikkust ning kardeti avalikkuse tähelepanu.
Mandarin Oriental enne põlengut
Seevastu igasugustes foorumites spekuleeritakse agaralt vandenõuteooriatega. Enamasti muidugi usutakse (k.a mina) ametlikku versiooni, et tuli puhkes ilutulestiku tagajärjel, kuid sattusin ka lugema ühe pealtnägija kirjeldust, kes arvas, et tegu oli süütamisega, kuna ilutulestik ei suutvat põhjustada nii kiiret ja ulatuslikku põlengut. Ja tema meelest lasi hotelli süüdata omanik, kes, kartes kiiret majanduslangust Hiinas, tahtis saada kindlustusrahasid ning hävitada hotelli, mis oleks nagunii tühjaks jäänud.
Põlev hotell meie magamistoa aknast
Kauri tehtud video
Igatahes loodan väga, et järgmisel aastal on linna sees paugutamine taas keelatud (paar aastat tagasi see nii oli).
Korraks oli meil pikalt lubatud kevad täies hoos, sooja oli 15 kraadi. Sel ajal sadas meil ka VIHMA! Päris naturaalne see muidugi ei olnud, vihm kutsuti kuivuse tõttu keemiliselt esile ning eelmisel päeval loomulikult anti sellest teada. Aga siiski, peaaegu nagu päris vihm. Väga mõnus, õhu lõi hästi selgeks ja klaariks. Praegusel ajal on sademed täielik haruldus, isegi pilves päevi on nii vähe olnud, et saab need ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Nüüdseks on olukord taas normaliseerunud, külm front Eestist on pärale jõudnud ning väljas jälle nulli ringis, kui isegi mitte külmem. Ei jõua seda sooja aega kuidagi ära oodata, eriti kuna Kaspar on üleriiete ja aksessuaaride vastaline ning kisub kindaid kogu aeg käest ära. Võibolla peakski laskma tal samamoodi ringi joosta nagu hiina lastel, palja pea ja peega. Ise oleks ta kindlasti rahul.
Igatahes pool tundi hiljem vaadates oli hoone juba leekides. Täiesti arusaamatuks jääb, mis materjali ehitamisel kasutati, kuna suurem jagu 34-korruselisest hoonest põles maha tunni-paari jooksul. Aknaklaasid tilkusid sõna otses mõttes maja külge mööda alla. Arvasingi alguses, et see on kile või mingi muu kaitsematerjal ümber maja.
Sündmusel oli muidugi massiliselt pealtvaatajaid ning esimesed videod, mis uudistesse ja internetti jõudsid, olidki nendesamade pealtvaatajate poolt filmitud. Huvitav on veel see, et Hiina meedias ei rutatud sündmust kiirelt kajastama. Ise nägime juba paar tundi peale põlengut CNNist filmilõiku, kuid tuttavad eestlased, kes ka kohalikku telekanalit jälgivad, ütlesid, et hiina kanalites ei näidatud midagi, kuna tunti piinlikkust ning kardeti avalikkuse tähelepanu.
Mandarin Oriental enne põlengutSeevastu igasugustes foorumites spekuleeritakse agaralt vandenõuteooriatega. Enamasti muidugi usutakse (k.a mina) ametlikku versiooni, et tuli puhkes ilutulestiku tagajärjel, kuid sattusin ka lugema ühe pealtnägija kirjeldust, kes arvas, et tegu oli süütamisega, kuna ilutulestik ei suutvat põhjustada nii kiiret ja ulatuslikku põlengut. Ja tema meelest lasi hotelli süüdata omanik, kes, kartes kiiret majanduslangust Hiinas, tahtis saada kindlustusrahasid ning hävitada hotelli, mis oleks nagunii tühjaks jäänud.
Põlev hotell meie magamistoa aknastKauri tehtud video
Igatahes loodan väga, et järgmisel aastal on linna sees paugutamine taas keelatud (paar aastat tagasi see nii oli).
Korraks oli meil pikalt lubatud kevad täies hoos, sooja oli 15 kraadi. Sel ajal sadas meil ka VIHMA! Päris naturaalne see muidugi ei olnud, vihm kutsuti kuivuse tõttu keemiliselt esile ning eelmisel päeval loomulikult anti sellest teada. Aga siiski, peaaegu nagu päris vihm. Väga mõnus, õhu lõi hästi selgeks ja klaariks. Praegusel ajal on sademed täielik haruldus, isegi pilves päevi on nii vähe olnud, et saab need ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Nüüdseks on olukord taas normaliseerunud, külm front Eestist on pärale jõudnud ning väljas jälle nulli ringis, kui isegi mitte külmem. Ei jõua seda sooja aega kuidagi ära oodata, eriti kuna Kaspar on üleriiete ja aksessuaaride vastaline ning kisub kindaid kogu aeg käest ära. Võibolla peakski laskma tal samamoodi ringi joosta nagu hiina lastel, palja pea ja peega. Ise oleks ta kindlasti rahul.
Friday, February 6, 2009
Viies nädal ehk leia 5 erinevust
Eurooplane, kes on just Hiina kolinud, leiab ennast tegelikult üsna turvalisest suurlinnast. Kui õnnestuks ringi kõndida nagu Palle üksinda maailmas (ehk siis pilusilmi kohtamata), ei saakski aru, et tegemist Hiina iidse kultuurilinnaga. Liiga palju on ümberringi korruseid ja klaasi, "tänu" ikka veel käivale suurele ehitusbuumile on ka mitte kaitstud traditsioonilised siheyuan'id (siseõuedega elamud) kiired kaduma. Arusaadav ka muidugi, kui raha renoveerida pole, siis maja laguneb ja lõpuks lihtsalt lükkad jalaga pikali ja kolid "Lasnamäele". Vähemalt on soe vesi ja WC kodus olemas. Renoveeritud siheyuan'i üür on muide päris kõrge ja ega neid vist väga palju polegi. Koduotsimisperioodil tuli mõte mõnda neist ka vaatamas käia, kuid Kaur oli kategooriliselt vastu. Ei meeldi talle miski hiinapärane, eriti mitte mööbel. Sellega seoses tuli mulle meelde, kuidas ta alguses oli ka igasugu vanakraami mööblipoodide vastu, aga lõpuks oli väga õnnelik, kui töökaaslase Anne (kes vist ainult sellistesse poodidesse oma raha jätabki) poolt juhatatud kohast suure kontorilaua sai.
Hutong - tänav, kus asuvad siheyuan'id
Piilun kellegi koduõuele
Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Hoopis sellest, et kui lähemalt ja luubiga hakata vaatama, siis leiab suuri erinevusi väga sarnastes asjades.
1. Liiklus. On parempoolne nagu meilgi. Võibolla veidi närvilisem, tuututatakse pidevalt, aga pigem selleks, et teatada "ettevaatust, siit ma tulen", mitte selleks, et kedagi kangeks ehmatada ja ära panna. mis aga on totaalselt erinev, on suhtumine jalakäijatesse ja ratturitesse. Mina ei tea, kas neil liikluseeskiri üldse näeb selliseid tegelasi teedel ette. Võibolla mitte, sest ega keegi nendega ei arvesta. Sebrad teel on ka vist pigem ilu pärast. Või siis selle pärast, et triibumaalijatele tööd anda. Muide, ma ei imestaks üldsegi, kui need triibud käsitsi asfaldile joonistataks. Käsitöö on siin moes. Aga jälle kaldun kõrvale. Ühesõnaga, kui astud sebrale ja eeldad, et keegi sulle teed annab, siis eksid rängalt. Selles sebra funktsioon ei seisne, selle olen isiklikult kindlaks teinud. Ka rohelise tulega teed ületades ei tee paha (või õigemini, kui sa pole just suitsidaalsete kalduvustega, siis on kohustuslik) vaadata pidevalt paremale-vasakule. Esiteks on samal ajal autodel õigus parempööret sooritada ja milleks jalakäija taga oodata? Teiseks, alati on mõni autojuht, kes vaatab, et ah, hetkel hõredam liiklus, teen oma vajalikud manöövrid ära, ükskõik, mis need siis ka poleks. Nii et kui näed autot enda poole liikumas, siis anna jalgadele tuld.
2. Ehituskvaliteet. On alla igasugust arvestust. Või õigemini, täiesti kohutav. Eriti paistab see silma vannitubades, kus on tegemist plaatimisega. Täiesti ebaühtlased vahed, vuuki ja muud möga on vist hambaorgiga vahele lükatud. Ja nii on see ka kõige kallimates ja kenamates korterites ja hotellides. Üleüldse, igasugused veega seotud ruumid näevad väga väsinud välja. Meie ujula on iseenesest väga luksuslik, alustades basseinidest ja lõpetades mitmete lõõgastusruumidega, kuid duširuum näeb välja nagu nõukaaegses ühissaunas - kopitanud dushikardinad ja roostes torud.
Ükskord õnnestus mul näha müüriladumist eramajade piirkonnas. Peale seda kadus igasugune tahtmine sinna kolida. See konkreetne maja poleks vist seda 3 aastat, mis me siin elame, küll vastu pidanud. Ahjaa, naersime Kauriga ka segumehi, kes kõnnitee kallal toimetasid. Töö nägi välja nii: üks mees kärutas üleni puidust kipaka käruga suurest hunnikust tsementi ette ja 5 meest plätsisid seda labidatega laiaks. Kordan, käsitöö on siin moes.
3. Sülitamine, rögatsemine, nuuskamine (näppudega ja tänavale). Noh, Tartus on ka tatilärakad maas. On küll, aga mitte taldrikusuurused. See märgistamine on siin massiline, kuigi jällegi, vist on isegi olemas seadus, mis seda keelab (SARSi ja OMi ajal olevat isegi kontrollid tänavatel olnud). Parim näide on nädalatetagune. Käisin mööblit ostmas, müüjanna, kena kostüümis neiu, läks tagaruumi sellise kurgurögina saatel, et pidin juba peaaegu poodi vahetama.
4. OK. Seda ülilevinud sõna kuuleb ka siin igal sammul, kuid alati ei pruugi sinu ning sinu kohalikust kaasvestleja tähendused kattuda. Kõige hullem on, kui oled küsinud mõne ei või ja küsimuse ning vastuseks saad OK. Siis pead hakkama mõistatama, kas see ongi "õige" vastus või mitte. Võimalus on, et äkki ei saanud su vestluskaaslane sinust aru, aga ei taha seda öelda. Kolmas võimalus on, et sai aru küll, aga ei taha "ei" ka öelda.
5. Tingimine. Hiinas on nii, et kui asjal hinnasilti juures pole, siis tuleb tingida. Kui hinnasilt on juures, proovi ikka tingida. Enamasti muidugi maksad oma koolirahad paari esimese ostutuuri jooksul. Sama meiega: loomulikult sattusime vaimustusse sellest, kui odavalt (meie mõistes) turgudel riideid jms saab soetada. Aga meie mõistes ei tähenda loomulikult nende mõistes. Nüüd alles saan aru, kui kallilt siis kraami kokku ostsin ja arvatavasti paari kuu pärast mõtlen sedasama praeguste ostude kohta. Hiinlased on muide kõvad tingijad, nad kohe oskavad sellise ülihaleda näo pähe teha, nagu riisuksid sa neilt 10 nahka seljast ja hommikusöögi kõhust kah veel takkaotsa. Kui see ei aita ja sa pole nõus oma hinda tõstma, siis ruttavad nad kinnitama, kui ilus ja rikas sa oled ja kui väga nad tahavad sinu sõbrad olla jne. Kui see ka ei aita, siis saavad nad vihaseks ja hakkavad vanduma. Seda progressi on tegelikult päris lahe jälgida. Mind täitsa huvitab, kas nad õpetavad seda kuskil kohaliku kutsekooli turundustunnis, kuna see on stampkäitumine. Ostjatel on muidugi ka omad nipid. Mina teen tavaliselt nii:
Hutong - tänav, kus asuvad siheyuan'id
Piilun kellegi koduõueleAga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Hoopis sellest, et kui lähemalt ja luubiga hakata vaatama, siis leiab suuri erinevusi väga sarnastes asjades.
1. Liiklus. On parempoolne nagu meilgi. Võibolla veidi närvilisem, tuututatakse pidevalt, aga pigem selleks, et teatada "ettevaatust, siit ma tulen", mitte selleks, et kedagi kangeks ehmatada ja ära panna. mis aga on totaalselt erinev, on suhtumine jalakäijatesse ja ratturitesse. Mina ei tea, kas neil liikluseeskiri üldse näeb selliseid tegelasi teedel ette. Võibolla mitte, sest ega keegi nendega ei arvesta. Sebrad teel on ka vist pigem ilu pärast. Või siis selle pärast, et triibumaalijatele tööd anda. Muide, ma ei imestaks üldsegi, kui need triibud käsitsi asfaldile joonistataks. Käsitöö on siin moes. Aga jälle kaldun kõrvale. Ühesõnaga, kui astud sebrale ja eeldad, et keegi sulle teed annab, siis eksid rängalt. Selles sebra funktsioon ei seisne, selle olen isiklikult kindlaks teinud. Ka rohelise tulega teed ületades ei tee paha (või õigemini, kui sa pole just suitsidaalsete kalduvustega, siis on kohustuslik) vaadata pidevalt paremale-vasakule. Esiteks on samal ajal autodel õigus parempööret sooritada ja milleks jalakäija taga oodata? Teiseks, alati on mõni autojuht, kes vaatab, et ah, hetkel hõredam liiklus, teen oma vajalikud manöövrid ära, ükskõik, mis need siis ka poleks. Nii et kui näed autot enda poole liikumas, siis anna jalgadele tuld.
2. Ehituskvaliteet. On alla igasugust arvestust. Või õigemini, täiesti kohutav. Eriti paistab see silma vannitubades, kus on tegemist plaatimisega. Täiesti ebaühtlased vahed, vuuki ja muud möga on vist hambaorgiga vahele lükatud. Ja nii on see ka kõige kallimates ja kenamates korterites ja hotellides. Üleüldse, igasugused veega seotud ruumid näevad väga väsinud välja. Meie ujula on iseenesest väga luksuslik, alustades basseinidest ja lõpetades mitmete lõõgastusruumidega, kuid duširuum näeb välja nagu nõukaaegses ühissaunas - kopitanud dushikardinad ja roostes torud.
Ükskord õnnestus mul näha müüriladumist eramajade piirkonnas. Peale seda kadus igasugune tahtmine sinna kolida. See konkreetne maja poleks vist seda 3 aastat, mis me siin elame, küll vastu pidanud. Ahjaa, naersime Kauriga ka segumehi, kes kõnnitee kallal toimetasid. Töö nägi välja nii: üks mees kärutas üleni puidust kipaka käruga suurest hunnikust tsementi ette ja 5 meest plätsisid seda labidatega laiaks. Kordan, käsitöö on siin moes.
3. Sülitamine, rögatsemine, nuuskamine (näppudega ja tänavale). Noh, Tartus on ka tatilärakad maas. On küll, aga mitte taldrikusuurused. See märgistamine on siin massiline, kuigi jällegi, vist on isegi olemas seadus, mis seda keelab (SARSi ja OMi ajal olevat isegi kontrollid tänavatel olnud). Parim näide on nädalatetagune. Käisin mööblit ostmas, müüjanna, kena kostüümis neiu, läks tagaruumi sellise kurgurögina saatel, et pidin juba peaaegu poodi vahetama.
4. OK. Seda ülilevinud sõna kuuleb ka siin igal sammul, kuid alati ei pruugi sinu ning sinu kohalikust kaasvestleja tähendused kattuda. Kõige hullem on, kui oled küsinud mõne ei või ja küsimuse ning vastuseks saad OK. Siis pead hakkama mõistatama, kas see ongi "õige" vastus või mitte. Võimalus on, et äkki ei saanud su vestluskaaslane sinust aru, aga ei taha seda öelda. Kolmas võimalus on, et sai aru küll, aga ei taha "ei" ka öelda.
5. Tingimine. Hiinas on nii, et kui asjal hinnasilti juures pole, siis tuleb tingida. Kui hinnasilt on juures, proovi ikka tingida. Enamasti muidugi maksad oma koolirahad paari esimese ostutuuri jooksul. Sama meiega: loomulikult sattusime vaimustusse sellest, kui odavalt (meie mõistes) turgudel riideid jms saab soetada. Aga meie mõistes ei tähenda loomulikult nende mõistes. Nüüd alles saan aru, kui kallilt siis kraami kokku ostsin ja arvatavasti paari kuu pärast mõtlen sedasama praeguste ostude kohta. Hiinlased on muide kõvad tingijad, nad kohe oskavad sellise ülihaleda näo pähe teha, nagu riisuksid sa neilt 10 nahka seljast ja hommikusöögi kõhust kah veel takkaotsa. Kui see ei aita ja sa pole nõus oma hinda tõstma, siis ruttavad nad kinnitama, kui ilus ja rikas sa oled ja kui väga nad tahavad sinu sõbrad olla jne. Kui see ka ei aita, siis saavad nad vihaseks ja hakkavad vanduma. Seda progressi on tegelikult päris lahe jälgida. Mind täitsa huvitab, kas nad õpetavad seda kuskil kohaliku kutsekooli turundustunnis, kuna see on stampkäitumine. Ostjatel on muidugi ka omad nipid. Mina teen tavaliselt nii:
- Kui olen leidnud näiteks pluusi, mis mind huvitab, siis vaatan seda pisut ja mõtlen välja hinna, mida olen valmis selle eest maksma. Aga kindlasti ei tohiks sellele pluusile pikalt keskenduda. Pigem pöörata tähelepanu veel mõnele esemele seal poes.
- Nüüd ujub külje alla müüja, kellelt küsin hinda. Mõnikord öeldakse hind kohe, teinekord jälle eelneb numbrile korralik kiidulaul, kui kvaliteetne see uusim mudel on. Ütleme, et müüja esmane hind on 300 RMB. Selle peale pööritan mina muidugi silmi, teen kohkunud näo pähe ja ütlen, et liiga kallis.
- Nüüd küsib müüja minult, kui palju olen valmis maksma. Hea oleks, kui ei jää nüüd pikalt kokutama, siis võivad nad aru saada, et siinne hinnatase on mulle veel segane. Pakun 40 RMB, mille peale järgneb müüjapoolne grimassitamine ja halamine (vt paar lõiku tagasi).
- Siis küsib müüja, et kammoon, mis on su parim hind. OK, 50 RMB ja see on lõplik. Loomulikul ei usu nad seda ja tingivad edasi, nüüd võib käiku lasta veel mõned varuks olnud nipid nagu näiteks: a) vigade otsimise. Vaatan pluusi kriitilise pilguga üle ja ütlen, et kangas/õmblused/disain on kuidagi kehvad. b) eelmisele ostule/kõrvalboksile viitamise. Ütlen, et eile ostsin sarnase asja 50 RMB eest ja kui see hind ei sobi, ostan järgmise müüja käest. c) minemakõndimise. See töötab kõige paremini ja üleliigne väsitav seletamine jääb ka ära. Panen lihtsalt asja käest (muide, ette on tulnud ka seda, kui müüja ei lase seda käest panna, vaid topib selle mulle pihku tagasi või mis veel hullem, kotti) ja jalutan aeglaselt minema. Kui müüja tagasi ei kutsu, siis järelikult oli see hind tõesti liiga madal. Minuga on nii üks kord juhtunud. Aga üldiselt jooksevad nad järele ja mida kaugemale jõuan, seda madalamaks on hind läinud. Kuni lõpuks kuulen, et OK, sinu hind.
Subscribe to:
Posts (Atom)