Kaheksas nädal ehk maast lahti, külla tuldi

Sel nädalal käisid meil külalised kaugest Eestist: Enics Elva tehase juht Kalle koos oma naise Janikaga. Sain siis minagi turisti mängida ja nendega mööda linna sõita, shopata ja olümpiarajatistes käia. Pean siinkohal kohe mainima, et ei kujutaks elu ilma autojuhita vist ettegi. Kuna siin transport võtab ikka oma aja (ei ole nii nagu Tartus, et sõidad linna ja liigud poodide vahet jala) ning aadressi järgi tihtipeale sihtkohta üles pole (välismaalasel) võimalik leida, siis on kindlam omada autojuhti või võtta takso. Takso on ok, kui tead täpselt, kuhu minema pead. Aga kui tekib mingi probleem, siis ei suuda sind umbkeelne taksojuht kuidagi aidata. Ise olen paar korda jamasse sattunud. Ükskord tulime Kaspariga küla pealt ja tahtsime koju sõita. Ja siis 3 taksojuhti ütlesid, et nemad ei tea, kus sihtkoht asub. Kusjuures mul oli veel hiina keeles aadress paberi peale kirjutatud. Istusin siis taksost taksosse, unine Kaspar kaenla all. Lõpuks näitasin ühe kõrge maja poole, mis asub meie kandis, et hakaku sinnapoole sõitma. Kuidagimoodi sain ta siis kohale juhatatud. Teine kord läksime ayi ja Kaspariga poodi. Siis ütles ayi aadressi, aga taksojuht suutis ikka puusse panna ja mingi ilmatuma ringi teha. Sihtkohta jõudes ütlesin mina, et ei maksa kogu arvet, vaid 2/3 sellest. Taksojuht küll vihastas ja närvitses, aga kuna mul oli ayi kaasas, siis jätsin kemplemise tema hooleks. Nii et jah, autojuht on tõeline luksus. Pole kunagi probleemi õigesse kohta jõudmise, parkimise või asjade tassimisega. Toidupoest tulles ootab ta mind alati poe ukse juures, tassib kotid autosse ning aitab koju jõudes asjad lifti ka tassida. Suured tänud, Mr Wu!

Kalle ja Janikaga tegime siis ühe pika päeva linna peal. Kõigepealt käisime antiikmööbli turul. Oli seal alles lahedaid asju! Meie Elva kodu stiiliga see mööbel kahjuks ei sobi, aga kavatsen sealt igatahes midagi kaasa osta. Praeguseks saagiks jäi 4 maali bambusega, mis peaksid sobima meie Elva magamistuppa.

Edasi läksime olümpiarajatisi vaatama. Oleme seal juba kord õhtul pimedas Kauriga käinud ja nüüd siis päevavalges. Pimedas on muidugi asi tuhat kohta vaatamisväärsem, tuled ja värvidemäng annavad palju juurde. Samas õhtul ei pääse enam Linnupessa, aga seda vast isegi ei soovitaks. Maksis vist 50 RMB (minu meelest liiga kallis) ja staadion nagu staadion ikka. Võimalik on külastada ka olümpianodi ametlikku müügikohta, aga kõik asjad seal olid loomulikult mõttetult kallid tänu ühele sõnale ja neljale numbrile.

Kaks olümpiarajatist, populaarsed mõlemad

Lõpuks õnnestus mul tabada hiina ime, püksata laps. Niimoodi nad siis siin ringi käivadki, tagumikuvahe paljas. Mähkmed on ju kallid ja niimoodi on lapsel hea oma asi kiirelt ära ajada.

Edasi jalutasime natuke Houhai piirkonnas, mis asub linna keskmest Keelatud Linnast kirdes. See piirkond on väga ilus ja kuulus oma järve, vanade traditsiooniliste majade ja restoranide poolest. Loomulikult kasutavad seda ära igasugu kaubitsejad ja rikšamehed, kes üritavad turistidelt seitset nahka koorida. Sellistes kohtades on raske tingida ka, kuna rahvast on nii palju ja ostjaid ikka leidub. Kui sina selle hinnaga ära ei osta, siis tuleb järgmine ja ostab.

Keegi jalutab oma lindu

Päeva lõpetuseks sõime vägeva (peale)lõuna ühes kiidetud restoranis. Köök oli Lõuna-Hiina provintsi Yunnani oma, tõesti olid maitsvad vürtsised road. Kusjuures söögikohta valides tasub alati jälgida, kus käivad kohalikud söömas. Meie tegime nii ja ei pidanud pettuma. See, et see auhindadega pärjatud koht oli, lugesin hiljem oma targast raamatust.

Aga nagu te lugeda võite, ei jõudnudki me ühe päevaga väga palju. Logistika on lihtsalt aeganõudev.

PS! Merit, palju õnne veidi tagantjärgi!