Hong Kong on vaieldamatult üks ilusamaid linnu, kus ma käinud olen. Ja meie sattusime sinna kindlasti ühel (eestlase jaoks) mõnusaimal ajal. Sooja oli parajalt, umbes 25 kraadi, päike paistis ja kõik õitses. Seega loomulikult oli mul kahju, et ainult kaheks ööks tulime. Minu meelest oleks Hiina tehas võinud hoopis Hong Kongis olla, et nad ka varem selle peale ei mõelnud :)
Kes veel ei tea ja Wikipediast ei viitsi lugeda, siis Hong Kongis elab 7 miljonit inimest ainult 1108 km2 maal. See tähendab seda, et Hong Kong on üks maailma tihedamalt rahvastatud piirkondi. Ja seda oli ka tunda - ringi käies tekkis täielik küünarnukitunne. Tänavad olid suhteliselt kitsad ning autodevool kiire ja katkematu. Õnneks on jalakäijate elu tehtud palju lihtsamaks sõiduteede kohale ehitatud kõnniteede näol. Nii et tee ületamine pole sama ületamatu takistus nagu Pekingis.
Esimesel päeval palju ei jõudnud, imetlesime taksoaknast mööda vuhisevate mägede ilu, kolisime kompsud hotelli ning sõime ühe mehise õhtusöögi.
Vaade hotellistJärgmisele päevale see-eest panime suured lootused. Kõigepealt pidime viisaasjad korda ajama, nii et järjekorratasime kolmekesi immigratsioonisabas. Nii karm kord oli, et uksel oli turvakontroll ja Kaspari söök ja jook korjati ajutisele hoiule. Peale dokumentide sisseandmist läks Kaur tööle ja mina Kaspariga linna peale kärutama. Tegelikult oli asi kärutamisest üsna kaugel: kuna Hong Kong on nii mägine, siis igasugused kondiaurul töötavad masinad üsna mõttetud. Pealegi pole treppide juures kaldteesid, nii et pidin Kasparit koos käruga üles-alla tassima. Ühest pargist väljudes valmistusin jälle musklimänguks, kuid õnneks tuli mulle appi samas mošeest väljuv moslem. Mul oli küll veidi ebamugav, kuna olin lühikeste pükste ja suvise topiga, aga loodetavasti Allah sellele vaesele mehele mingit needust poolpalja uskmatu aitamise eest peale ei pannud. Riietusest rääkides oli linnapilt siiski kummaline. Meie olime ainukesed suveriietes inimesed tänaval. Enamik kohalikke oli mässitud kas kevadmantlisse või paksu kampsunisse. Lühikeste pükstega ei näinud kedagi peale paari turisti ja seelikutega naistel olid kindlasti sukapüksid kah jalas. Me Kauriga ei osanud muud põhjust mõelda, kui seda, et kuna seal on kogu aeg soe, siis inimesed tekitavad endale lihtsalt aastaaegu juurde. Ja kuna südasuvel on põrgukuumus, siis harjutavad elanikud end aegsasti palavusega.
Ega käbi kännust kaugele kuku
Mis sest et sul rohkem juukseid, aga tahad, võrdleme kintsu?
Õhtuks võtsime Kasparile hotellist neljaks tunniks lapsehoidja, et veidi rohkem linna näha. Plaan läks läbi, panime Kaspari voodisse, tule kustu, lapsehoidja tugitooli istuma ja hiilisime ise välja. Hädaabikõnet õnneks ei tulnud, Kaspar leppis saatusega ja jäi ilusti magama.
Öine linn oli hoopis midagi muud. Oli endiselt soe, aga kõik oli tuledes ja linn kihas palju elavamalt. Välja olid ilmunud ka sellised linnukesed, keda Pekingis ei näe. Mööda kõndides esitati kutse ka Kaurile ning öeldi lahkelt, et ka daam (st mina) võib kaasa tulla. Küll ma mõtlesin, et mida tegema, aga Kaur oma suures tagasihoidlikkuses ei näidanud huvi välja ja sinnapaika asi jäigi.
Hong Kongis võib šoppama minna ka keskööl, seal on turud, mis avatakse päikeseloojangul ja enamik poode oli ka veel peale kümmet lahti. Kusjuures huvitav oli see, et kui Pekingis toimub kauplemine üldiselt poes sees, siis siin oli asi veel "karmim". Pea iga (originaal)poe ukse ees seisis mingi vend, kes äritses vastava kauba koopiatega. Ehk siis igal sammul kuuled "copy handbags", "copy Rolex", "copy see" ja "copy teine".
Kuna mina olin päeval veidi virisenud selle kallal, et meil eriti linna ei õnnestu näha, siis võttis Kaur sõnast ja viis mu sõna otseses mõttes linna vaatama. Sõitsime mägitrammiga Victoria mäele, see oli päris omapärane kogemus. Kalle oli vahepeal 27 kraadi, nii et pea kippus kuklasse vajuma. Kahjuks pimeduse tõttu sõidu ajal palju ei näinud, aga vaade mäetipust oli sellevõrra võrratum. Kirjeldada polegi vaja, vaadake pilti. Muide, enamik Hong Kongi panoraamvõtetest on tehtud just selle mäe tipus.
Kella kaheksane tuledemäng
Kui veel mõni võimalus avaneb Hong Kongi minna, siis tahaks seda kindlasti teha. Palju jäi nägemata ja järgmisel korral võtaks ette mõne pikema matka mägiradadel või sõidaks mõnele puhta rannaga saarekesele. Peab kähku tegutsema, kunagi ei tea, mis sellest piirkonnast on saanud, kui Hiina kogu paradiisile käpa peale paneb nii umbes neljakümne aasta pärast. Praegugi vist Suur Vend jälgib mind, sest kui Wikipediasse otsingusse "Hong Kong" löön, siis kaob pilt paari sekundi jooksul. Ehk pääseb mu blogi siiski tsensuurita läbi.
Sibul otsib sellerit
No comments:
Post a Comment