Seitsmekümne kuues nädal ehk vabatahtlikult külmale maale

Paar päeva tagasi lõppes meil Golden Week ehk siis nädalajagu puhkust. Hiinas on aastas kaks sellist pikka, tegelikult küll pikendatud püha, üks hiina uusaasta ajal varakevadel ja teine vabariigi aastapäeval oktoobri alguses. Et nädala vabaks saada, tuleb muidugi mõne nädalavahetuse arvelt tööd teha. Hommegi näiteks läheme tööle. Ma ei oska küll öelda, kas selline ühispuhkamine on rohkem kasuks või kahjuks. Loomulikult on mõnus tervet vaba nädalat nautida, aga sellele eelnevad ja järgnevad pikad nädalad on küll üpris tüütud. Poleks kunagi arvanudki, kui palju raskem võib erinevasse töönädala rütmi sisseelamine olla.

Ja rääkimata sellest hullumeelsusest, mis siis linna pühade esimesel päeval tabab. Ummikud igal pool, kõik üritavad linnast välja saada. Rongipileteid pole normaalsel moel kassadest osta võimalik, kuna need on enne müüki jõudmist juba ammu spekulantidele edasi parseldatud, kes siis rahvarände pealt kaks korda aastas hiigelkasumeid teenivad.

Sel korral oli ka meil plaan linnast lahkuda. Kuna pikema reisi võtame loodetavasti ette järgmise kuldse nädala aegu, siis seekord üle paari päeva ära olla ei plaaninud. Mina tahtsin lihtsalt linnast välja loodusesse saada ja kuna Kaur ei tahtnud mind üksi lasta, siis läksime juba kolmekesi. See tähendab küll, et kuuekesi, meiega ühines veel varasemast ajast tuttav soomlane ja tema naine ning meie truu härra Wu. Põhimõtteliselt oleks seekord ka ilma autojuhita saanud, kuna töökaaslasel Juusol on hiina juhiload lõpuks ometi tehtud, aga mõtlesime siiski, et on mugavam, kui meil sohver kaasas.
Sihtkohaks oli Pekingist põhja pool, Hebei ja Sise-Mongoolia piiril asuv Bashang'i rohumaa. Distants 500 km. Tegelikult on ka lähemal mõned sarnased looduskaunid kohad, aga kuuldavasti on need ülearendatud, ülerahvastatud ja ära rikutud.

Sõit pidi kirjade järgi kestma kuskil kuus tundi, aga see, kes tahab kuue tunniga hakkama saada, peab küll MÕViga liikuma. Meie istusime juba ühe tunni Pekingis ummikus, edasi kütsime päris hea kiirusega mööda kiirteed Chengde poole. Siis oli pool maad läbitud ning tee muutus kitsamaks ja käänulisemaks. Kuna olime kiirteelt maha keeranud, siis hakkasid jalgu jääma ka bussid, koormaveokid (oli saagikoristusaeg) ning igasugu pisemad põrinad. Koos metsapeatuste ja teeküsimispausidega kestis meie autoreis kokku 8 ja pool tundi.
Mäed ja muu
Juba poole maa peal tundsime, kuidas välistemperatuur hakkab tasapisi langema. Pekingis oli veel väga suvine ilm, kuskil +27 kraadi. Chengdesse jõudes vast nii +18 ja kui juba õigesse kohta lähenema hakkasime, olid kraadid juba üsna krõbedad. Õnneks olid meil soojad riided kaasas, ainuke külmetaja oli Kaur, kes oli oma koti ise kokku pakkinud. Sellegipoolest läks peale päikeseloojangut ikka jube külmaks. Autoaknast arvasime isegi kohati lund nägevat. Ööseks langes temperatuur igatahes alla nulli, eks sealt see lumigi.
Lehisemetsad
Hotelliga oli isemoodi jama. Olime sekretäril lasknud toad kinni panna (ikkagi pühade aeg ju), aga kohale jõudes avastasime, et ta oli vale kuupäeva bronninud. Nojah, kuna hotelle oli mitmeid, siis mõtlesime, et jalutame lihtsalt järgmisesse sisse. Tegelikult saime küll toad alles viiendas hotellis! Selle aja peale olime üsna närviliseks juba jõudnud muutuda, kuna nägime, et öö mitte soe ei saa olema ja et vaevalt et me kõik autosse magama mahuksime. Õnneks siiski toad saime, kuigi hingehinnaga. 700 RMB mingi koristamata ja ilma kütteta toa eest (soe vesi õnneks siiski oli) on ikka küll täielik röövimine. Pekingis (mis on ikkagi kallis linn) saab selle eest juba täitsa korraliku hotelli. Jah, ja kütet saime nii palju, et ööseks saime raha eest rentida endale elektrisoojendusega madratsid. Meie toas oli sooja ehk 16-17 kraadi, mis iseenesest pole kõige hullem, aga vaesed soomlased pidid +13-ga magama. Nemad olid otsatoas, sellepärast.

Eks ma tundsin ennast natuke süüdi ka, et raseda naise (mitte mina siis), lapse ja ühe hädalise mehe sellisesse hädaorgu tirisin. Kaur oli terve õhtu vait, mis tema puhul tähendab seda, et ta mitte rahul pole. Õnneks on nüüd pea nädal möödas ja suuremaid etteheiteid pole kuulnud. Aga ise ta vabatahtlikult kaasa tuli, ma pakkusin, et jäägu ta Kaspariga linna. Ei tahtnud. Kasparile muide seal väga meeldis. Külmast polnud tal sooja ega külma, paarutas seal ringi nagu õige maamees kunagi.
See on üsna tavaline nähe..
Öö elasime kuidagi üle, õnneks suutis Kaur mind veenda ka, et ma mitte ei läheks varahommikul päikesetõusu pildistama. Ma ei tea, kuidas kell viis oleksin teki alt suutnud välja saada, kell üheksagi oli seda raske teha. Päeva peale aga läks ilm täitsa mõnusaks, päike hakkas soojendama ja sai selgavisatud vatte veidi vähemakski võtta. Tuul jäi siiski päris suureks, nii et mütsid olid kogu aeg kasutuses.

Eelmisel õhtul leppisime ühe kohaliku mongoollasega kokku, et ta tuleb ja võtab meid oma džiibiga peale. Me ei julgenud oma madalapõhjalise Hondaga rohumaad äestama minna ja õigesti tegime, päris paljud kohad oleksid raskesti läbitavad olnud. Hobuste rent aga seevastu oleks täiesti asja ette läinud. Seekord jätsime hobused siiski kõrvale, kuna mina olin ainuke huvitatu.

Niisiis tegime umbes neljatunnise ringsõidu mööda rohumaid. Ei jõua jälle ära kiita! Sügisesed värvid olid ütlemata ilusad, piltidelt ei paistagi kogu see värvidegamma välja. Meenutas natuke Soomet, natuke Rootsit ja õige pisut meie enda Lõuna-Eesti maastikkugi.
Kaspar otsustas äkki, et roomates on parm liikuda
Mina olin loomulikult see fotohuviline, kes tahtis igasse kohta minna, kaasa arvatud ligipääsmatutesse. Ühes kohas siis otsustasingi üksi ühe mäe otsa ronida, aga poolel teel tuli heina sees salajärv vastu. Üritasin küll mättalt mättale hüpeldes edasi liikuda, aga kuna kummikuid mul polnud, siis mõtlesin, et jama kah, kui nüüd kuskil jalg/mätas alt kaob ja mina külili vees vettin. Või mis veel hullem, äkki kuskil jala murran. Niisiis jäi see mägi ainult unistuseks.

Unistuseks jäi ka loojangu pildistamine, sest rääkiv enamus (Kasparile sõna ei antud) otsustas teiseks ööks mitte jääda ja koju minna. Igatahes on mul kindel plaan järgmisel suvel uuesti Sise-Mongooliasse minna, siis saab ehk ka neid kuulsaid lõkkeõhtuid nautida ning ratsutada ka.
Tagasiteel juhtus meil aga väike äpardus, mis oleks võinud kurvalt lõppeda. Nimelt tegime ühes kohas valepöörde. Mujal maailmas pole sellest üldiselt midagi, järgmisel ristmikul vaatad teeviida järgi, kuhu poole sõita, aga Hiinas nii kergelt asjad ei käi. Kui juba oled kuhugi läinud, siis pead sa ka ise teadma, kuhu ja kuidas sa sõidad. Meil oli küll kaasas GPS, aga kuna Hiinas valmivad teed nii kiirelt, siis pooli kaardil polegi. Näiteks sõidame GPSi järgi iga päev tööle mööda olematut teed. Nii et jah, alguses tahtis GPS meid küll kangesti tagasi keerata, aga kuna mingi kohalik oli Wule kinnitanud, et sealkaudu saab küll Pekingisse, siis otsustasid mehed GPSi kainet häält mitte kuulata ja edasi vurada oma kahtlase kõhuhääle järgi. Üsna kähku läks pimedaks ja vot siis alles tõmbas kõhedaks. Kõik asulad, millest läbi sõitsime, olid valgustamata, mingid kahtlased aurukorstnad kõrgusid üle majade, auru tuli isegi igast maapraost. No nagu kaasaegne põrgu või nii. Tegelikult siiski ajast ja aurust, tee muutus kohati täiesti läbimatuks. Ühtegi sõiduautot teel enam ei olnud, ainult mingid ehitusprahti vedavad veokid, kes meidki tõenäoliselt oleks tahtnud laiaks litsuda ja koorma otsa tõsta. Vähe sellest, kui need kurjakuulutavad veokid olid vähemalt enamikus valgustatud, siis päris palju liikus teedel ka kummitussõidukeid. Need olid needsamad pisikesed viljakoristuspõkad ja jalgratturid, kes mööda külavaheteid asjatasid. Ei tulesid, ei helkureid. Ja nii see rahvastik ennast maapiirkondades reguleerib..
Kiirtee pissipeatus. NB! See loik keset teed ei ole Kaspari tehtud.
Me polnud ka terve päeva suurt miskit söönud, tagasi tulles plaanisime Chengdes peatuda, kuid kuna me sinna iialgi ei jõudnud, siis jäi ka söömata. Õnneks oli meil kaasa paar jogurtit ja kuivikuid, nii et vähemalt raseda ja Kaspari saime kuidagiviisi ära toidetud. Kaspar siiski on teadupärast hoopis suurema söömaga, nii et kui ükskord jälle miskist kummitusasulast läbi sõitsime, siis vaatas Kaspar aknast välja ja ütles lootusrikka häälega, et siin majas saab vist süüa..

Igatahes suur oli meie rõõm, kui kuskil nägime silti, mis näitas Pekingi poole. Vähemalt mingite näitude järgi olime õigel teel. Tee ise oli küll selline, et ... ütleme nii, et oleks teadnud, et meie Honda suudab selle jama läbida, siis oleks ka džiibi rentimata jätnud. Aga pean ütlema, et tee oli siiski õige, jõudsime kiirteele välja ja olime päästetud. Kui jõudsime kohta, kus pidime kiirteemaksu maksma, siis vaatas putkaonu meid küll väga kahtlustava näoga. Umbes nii, et kuidas te, lillekesed siia sattusite. Tõenäoliselt olime esimesed valged inimesed üldse sellel teel. Noh, omamoodi Marco Polod siis. Ja selleks hetkeks ka väga lõbusad.

Seitsmekümne neljas ja seitsmekümne viies nädal ehk ei midagi erilist

Poolteist kuud läinud nagu lipsti. Pekingi suvi on lõppenud, mõned päevad on veel Eesti suviselt soojad, aga siin tähendab see juba sügist. Paljud käivad juba ringi jopedega, üsna pea on ka pika aluspesu pealetungi oodata. Mina olen siiski veel vapralt "külmale" vastu pidanud, alles hiljaaegu panin tööle minnes jaki peale. Loomulikult märkasid seda kohe ka külmavarestest töökaaslased ja ei saanud märkimata jätta, et ju ka mina olen ikkagi inimene.

Töösse olen ka ennast nüüd juba päris hästi sisse söönud. Üks kuu ja asjad on enam-vähem kõik üle antud. Natuke esineb siiski keeleprobleemi ehk siis mõned tarnijad, kes küll täiesti rahuldavalt inglise keeles kirju kirjutavad, ei oska inglist rääkida siiski teps mitte. Isegi chinglishit alati mitte. Ja osa majasiseseid telefonikõnesid mulle lõpeb ka kinnise tooniga, ilma suurema jututa. Nojah, teevadki elu lihtsamaks.

Tööl olen mina vist küll ainuke, kes ei lürbi vahetpidamata teed juua. Teistel kõigil on ikka suured kopsikud teega pidevalt ees, mina aga käin salamisi altkorruse masinast kakaod võtmas. Ja võileib vaheldub kamaga. Hommikusöögina siis. Muidu on söögiga selline lugu, et lõunaks on hiinakas. Mis siit ikka muud tahta. Õnneks on lõuna tehases kõigile tasuta. Ja ausalt öeldes, ega halvem küll pole kui Elva tehase tasuline söökla. Vahepeal on mingid kummalised ollused mõne toidu sees, aga need jätan siis lihtsalt võtmata. Sööklas on muide hea jälgida, kuidas hiinlased pulki hoiavad. Pean ennast pulganduses juba suhteliselt osavaks, aga minu haare on küll täiesti väljamaalase oma. Hiinlased ise üldiselt nii ei hoia, kuigi ega mingit ühest reeglit, kuidas peaks, küll pole.

Tänasest on meil nädala jagu puhkust, juhhuu. Meie kuhugi kaugemale ei reisi, see on plaanis veebruaris, aga väikese preeriamatka tahaks ikka ette võtta. Niisiis ongi plaan selline, et paari päeva pärast stardime meie ja kaks soomlast (töökaaslane ja tema naine) põhja poole. 500 km sõitu ja loodetavasti jõuame sihtkohta pärale. Läheme tööautoga (milleks on 7-kohaline Honda), mille kohta meid aga hoiatati, et see võib vabalt kuskile kinni jääda. Ühesõnaga, kui nädala pärast uut kirjet pole, siis oleme tõenäoliselt mõnda kohalikku jurtasse sisse kolinud ja elatame ennast karjatamisega.

Lõpetuseks üks ülimenukas vinjett otse tööelust (neile, kes FB-s pole):

Chinese colleague: What is Estonian national sport?
Me: I don't know, maybe cross-country skiing. Can you do it in China?
Chinese colleague: I don't know, but I would like to try. But I'm afraid I'm not strong enough. How long does it take to ski across the country?

Seitsmekümne kolmas nädal ehk ühe kodutee lugu

Täna sõitsin töölt koju 2 ja pool tundi tavalise 40 minuti asemel. Selle ajaga oleks saanud Tallinnast Tartusse, mina aga läbisin 25 km. Põhjuseks oli igasuguste halbade asjade kokkulangemine. Päev läbi oli juba vihma sadanud, hiinlased kardavad vihma nagu tuld ja sel päeval liiguvad ühistranspordiga ainult need, kes autot ei oma ja taksot ei saa. Tegelikult, kainelt mõeldes, võiks taksod oma hindu tõsta, siis ehk õnnestuks mõnikord kella 5-6 ajal ehk ka mõni vaba tabada.

Teine põhjus oli reede ja loomulikult pühade-eelne aeg. Saabumas kesksügisepühad oma kuukookidega. Vot sellest kuukoogindusest ma aru ei saa. Ma pole veel ühtegi maitsvat saanud, kõik on olnud suhteliselt vastikud käkid. Vabatahtlikult ühesõnaga ei sööks. Isegi nüüd kõik see aeg taksos istudes ja söögist mõeldes ei tõusnud käsi kuukookide poole. Kaasas oli meil neid muidugi hulgim, sel ajal aastas üritavad kõik tarnijad meid kookidega ära osta. Mina olen saanud juba lugematul hulgal kuukoogikarpe. Eile helistas üks tarnija ja ütles, et ta on kokkidega kohe ukse taga. No ausalt, suur tahtmine oli talle vastata, et ärgu tulgu, või kui, siis ilma. Ühe karbi sain ka kingituseks ametühingu poolt. Oehh..

Aga seoses selle tänase ummikuga tuli meil vähemalt ühe töökaaslasega (olgu öeldud, et ta on soomlane) hea idee, mille ma kodus kohe ka Kaurile välja pakkusin. Autosse võiks alaliselt paigutada ühe väikese külmiku, kust ummiku korral saab siis head-paremat võtta. Kusjuures me rääkisime selle töökaaslasega üksteisest veidike mööda. Mina mõtlesin õllest, tema viinast. Aga üks ei välista teist muidugi.

Ja kolmas põhjus oli see, et vahetult enne pühi on ka autode liikumispiirang kaotatud, nii et tänavatel oli oma pool miljonit autot rohkem kui tavaliselt. Ahjaa, räägitakse juba 13 miljonist autost Pekingi piirkonnas.

Kõige parem pilt oli muidugi see, kui ummikus istuvatest bussidest hakkasid tüdinud inimesed välja voorima. Ja nii oligi kiirtee täis tühje busse ja hanereas autode vahel tippivaid jalakäijaid.

Täna jõudsid ka tagasi orienteerujad Qinghai provintsist. Enne äraminekut olid muumi ja papa nagu kaks mälumängurit. Rongipiletid olid viimasel hetkel kuskile kadunud ja üleüldine peataolek võimust võtmas. Aga tagasi nad igatahes jõudsid.

Seitsmekümne teine nädal ehk hiinastumise protsess

Niisiis, kuidas teada saada, kui edukas on olnud lõimumise protsess Hiinas? Selleks sobib ideaalselt Cosmopolitani lollikindel test kümne küsimusega. Ärge ainult tulemusi enne testi tegemist piiluge.

1. Mis on sinu lemmiksöök?
a. verivorst b. kanavarbad c. lagrits

2. Milline on sinu igapäevane riietus?
a. teksad ja dzemper b. argipäeval viigipüksid ja maika (kõhu peale üles rullitud), pühapäeval pidžaama c. ükskõik mis, peaasi, et kaltsukast

3. Mida armastad teha nädalavahetusel?
a. kaua magada b. oma puurilindu jalutada c. sõbruneda

4. Mida teed, kui keegi helistab eriti kärarikkas kohas?
a. ignoreerid ja helistad tagasi b. võtad vastu ja räägid jutud ära, sest sinu hääl käib kõigest üle c. haarad helistajalt telefoni ja pistad liduma

5. Mis on sinu lemmikvärv?
a. must b. punane c. ei tea, läbi tumedate prillide on kõik moonutatud

6. Mis autoga sõidad?
a. Audi b. Great Wall c. tuvastamata

7. Mis raamatu leiab kindlasti sinu raamaturiiulist?
a. piibli b. Mao väikese punase raamatu c. kõiksugused lasteraamatud

8. Lause peale, millest sa aru ei saanud, sa
a. küsid üle b. noogutad kähku c. lased nipsu

9. Kui oled vihane, siis sa
a. ropendad b. naerad närviliselt kõva häälega c. hoiad hinge kinni ja loed lambaid

10. Mis on sinu perekonnanimi?
a. Kask (või mõni muu puu) c. Wang b. ei tea, pass on kadunud

Tulemused:
kõige rohkem a vastuseid. Eestlane oled ja eestlaseks jääd.
kõige rohkem b vastuseid. Liigud Hiina orbiidil, aga mis olekus sa alla sajad?
kõige rohkem c vastuseid. Oled hübriid millestki, mis selles blogis jääb määratlemata.

Seitsmekümne esimene nädal ehk Shanghai revisited

Nädalavahetusel siis, nagu lubatud, toimus meie teine retk Shanghaisse ja esimene EXPOle. Eks me pigem uudishimust sinna läksime ka, vaevalt et enam teist korda kunagi ekstra sellise ürituse peale aega ja raha hakkame kulutama. Kaur oli kusagilt saanud ka priipääsmed ja siis ei olnudki muud kui ainult lennupilet ja hotell bronnida.
Kui eelmisel korral ei pääsenud Bundile jalutama ehitustegevuse tõttu, siis seekord ülerahvastatuse tõttu. Sinna läks kõik see inimene, kes EXPOl polnud.
Kaur kibeles kõige varasema lennu peale ja see tähendas seda, et meil õnnestus sõita tõenäoliselt hetkel maailma kiireima rongiga (päevasel ajal liikus rong aeglasemalt). Selle nimi on Maglev ja sõidab see Pudongi lennujaama ja Shanghai vahet. Rongi tippkiirus on ametlikult 430 km/h, kuigi minul õnnestus pilt teha hetkel, kui tabloo näitas 1 km rohkem! 30 km läbis nigu niuhti 7 minutiga. Väga mugav, kuid rong võiks sõita kesklinna välja. Praegu on lõpp-peatus kuskil keset agulit, nii et tuleb metroosse ümber istuda ja veel 15 min linna poole loksuda.

Esimese päeva olimegi planeerinud EXPO peale. Teadsime, et kaht päeva seal nagunii ringi uidata poleks viitsinud, nii et peale asjade hotelli jätmist põrutasime kohe EXPOle. Kui te nüüd mõtlete, et tuleb ülistuslaul, siis eksite. EXPO on tõenäoliselt maailma mõttetuim näitus. Pooleks aastaks aetakse püsti hunnik arhitektuuriliselt huvitavaid hooneid, mis aga hiljem lammutatakse. Ei mingit rohelist mõtlemist, mis justkui oleks pidanud teemaga haakuma.
Ja enamikus neist hoonetest puudub asjalik sisu. Neisse, milles (võibolla) sisu olemas on, nagunii ei pääse. Pikim järjekord, millest kuulsime, oli 9 tundi!!! Mnjah, me ei viitsinud kuskil üle poole tunni seista. Ja seepärast pidimegi leppima igavamate putkadega. Soome oma, mis väljast oli täitsa võimas, oli seest Marimekko näitus. Ainukesed asjad, mida seal nautisime, olid mustikamoosiga ahjupannkoogid.
Suur ja Väike Peeter (Soome ja Eesti)
Soome maja kõrval, päris magusal maatükil asus Eesti oma. Vähemalt ühte kohta saime ilma järjekorrata sisse. Iseenesest oli Eesti paviljon üks ainukesi, kus oli ka sisu viidud vastavusse EXPO teemaga ("Better city, better life"). Seal sai nimelt sigade sisse jätta oma soovitusi paremaks elukorralduseks. Ja seal ei müüdud midagi.
Eesti paviljoni põssadega
Enamikes teistes paviljonides oli enne väljumist nn pood, kus müüdi rahvuskaupa, aga ka odavat träni a la made in China. Sellega hiilgasid eriti Aafrika riigid, kus peale presidentide portreede, Bolti ning Bob Marley ei näidatud midagi.

Eesti paviljonis võtsid meid vastu kenad eesti tüdrukud, kes olid väga lahked ja viisid meid kohe VIP-ruumi kostile. Saime nende käest ka VIP-pääsmed, millega soovitati meil proovida ilma järjekorrata sisse saada ka teistesse paviljonidesse, kuid see ei läinud läbi. Nagu meile selgitati, siis alguses lasti nende pääsmetega täitsa meelsasti sisse, kuid nagu ikka, tegid hiinlased sellest rahateenimismasina. Räägiti, et neid pääsmeid kopeeriti ja müüdi hiina gruppidele hea hinna eest.
Kõige võimsam paviljon oli mõistagi hiina enda oma, räägitakse, et see on ka üks väheseid, mis EXPO lõppedes ka omale kohale püsti jääb.
UFO has landed!
Ma ei tea, kui palju kriitikat massimeedia EXPO kohta on avaldanud, kuid nii mõnedki "patustajad" on läbi pääsenud. Tüdrukud rääkisid nii surmaga lõppenud kaklusest, surnuks trampimisest kui ka enesetapjast. Kiirelt guugeldades leiab ainult sõnu "väidetavalt"..
Käib küll!
Lahkamislauad
Oleks võinud ju kohe panna sildi, et hiinlastele keelatud..
Õhtul toimus Eesti hoones ka ainulaadne karaoke, kus kõik võisid kaasa laulda. Eestlastele olid omad sõnad, hiinlastele omad.

Seitsmekümnes nädal ehk how high (can you fly)?

Sel nädalal käisime Pekingi kõrgeimaid punkte kaardistamas. Esimene vallutus: teletorn. See on Pekingi kõrgeim ehitis oma 405 meetriga. Vaateplatvorm on küll hulga madalamal, 238 m kõrgusel. Ülespääs maksab 70 raha. Kallis, ma ütleks. Tegelikult on kõik atraktsioonid Hiinas üle hinnatud, aga nad saavad seda endale lubada - rahvast jagub igale poole.
Ühest Central Parkist teiseni on pea 20 000 km.
Meie elame seal kaugel, kus uduselt on näha kõrghooneidCBD, ehk Central Business District'i kõrghooned lähemalt, seal kusagil tornide vahel asub ka meie Central Park.
Kõrgelt vaadates ei tundugi Peking nii suur, võibolla ka sellepärast, et mäed tulevad vastu. Suureks teevad linna need kuramuse ummikud, mida nüüd tööl käies olen õppinud veel rohkem kiruma. Reeded on eriti hullud, töölt tuleku peale võib rõõmsalt arvestada vähemalt tunni.

Teine punkt oli vastavatud China World Trade Center Tower III, 330 m kõrge. See on Pekingi kõrgeim hoone ja kõrgeim punkt, kuhu tasuta võimalik pääseda. Eelviimasel korrusel asub mõnus baar, dringid pole küll just odavad, aga ka mitte kallimad, kui sissepääs teletorni. Ja seal on selgelt vähem rahvast, kui viimatimainitus. Meie üritasime pääseda päikeseloojangut vaatama, aga ootasime veidi liiga kaua ja nägime ainult lõppu. Igatahes on meie kodust 10 min jalutustee kaugusel asuv hoone nüüdsest kantud meie poolt soovitatud vaatamisväärsuste nimekirja.
Meie maja
Meie selja taga on pikksilm, millega võib naabrite akendesse piiluda.
Üks jube hea drink, rasmopolitan nimeks
Sel nädalal sai mul ka täis nädal töökäimisest. Õigemini tegelikult alustasin peale nädalat töölkäimist "tööluusi", st et jäin haigeks. Ja täna jäin rolleri alla. Elu küll otseselt silme eest läbi ei jooksnud, aga jõudsin ühe mõtte küll mõelda ja oma lendu ka näha. Õnneks suuremaid vigastusi pole, kintsud on küll sinised ja kriibitud ning pool nägu paistes ja silm sinine, aga vähemalt kondid on terved. Nii et meie tänane puhkepäev möödus brunch'iga kõrvalhotellis (siin on sellised mõnusad nädalavahetusepakkumised, söö, palju tahad, ja toidud on super), taksosõiduga Yashow turule ja kohe ka tagasi. Vahepeal tegin mina oma kõrglennu muidugi ka ära. Ja nüüd ütles Kaur, et ta ei taha, et ma homme tööle lähen. Jõudsin juba mõelda, et oi kui hoolitsev, aga siis järgnes midagi sellist, et "muidu hakkavad jutud levima". Nojah, kardab, et hiinlased mõtlevad, et peksab kodus naist.

Loodan igatahes, et mu väljanägemine ei takista meil nädalavahetusel Shanghaisse lendamast, see on meie viimane võimalus EXPOl ära käia.

Kuuekümne üheksas nädal ehk kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Nagu arvata oligi, sai Laisk-Liisu Virk-Evast võitu ja blogi jäi päris mitmel nädalal täiendamata. Nüüd aga on Eesti suvi (mis oli muide imeilus, kui tagantjärgi vaadata, ja põrgupalav, kui momendis mõelda) kahjuks läbi ja Hiina suvi alanud. Jajaa, siin vahelduvad siiski veel vihmaperioodid kuumusega, st et need eksisteerivad koos. Eile näiteks oli 32 kraadi sooja ja tuli padukat, seoses millega oli kõik see rahvas oma kärud kuuri alt välja ajanud ja teed umbes. Töölt kojusõit võttis aega 45 minutit. Pärast läksime veel Kauriga välja sööma ja pidime hiljem veel vettima, kuna taksosid polnud saada ja rikšasse keeldus Kaur istumast.

Nii et jah, rahvas, minust on saanud proletariaat: ma käin Hiinas palgatööl. Täna just kuulsin, kui keegi oli hiinlasest ülemus-kupja juures vaibal ja lasi ennast sõimata. Mul on siiani veel hästi läinud, pole millegagi viltu pannud. Aga samas, millega annab üldse vildu panna, kui harjutamiseks on käes programmi testversioon. Tervelt kaks päeva olen saanud testida.

Astusin ka ametiühingu liikmeks. Hiinas ei ole see muidugi midagi erilist, üle 200 miljoni inimese kuuluvad ühte või teise a/ü-sse. Maksad oma 10 kuaid kuus ja saad selle eest kingitusi, spordipäevi ja reise. Kaur sai näiteks eelmisel aastal suure riisikeetja, mis on isegi eesti paljulapselistele peredele liiga suur, rääkimata siis hiina ühelapselisest.

Mis siis veel? Sain omale ka hiina nime. Või õigemini, see oli mul juba algusest peale tööloas olemas (ilma selleta ei saagi tööluba), aga ma polnud asja lähemalt uurinud. Niisiis, minu nimi on 艾娃, pinyinis on see ai wa. Tähendust otseselt ei ole, lihtsalt kõlab hästi hiinlaste meelest.

Töökaaslased on kõik hästi sõbralikud ja uudishimulikud. Muidugi, see võib ka ainult fassaad olla. Kunagi ei tea, kusagil võib üks omakasu mängus olla. Üldine tähelepanek on aga, et hiinlased on väga vaiksed ja tagasihoidlikud töölised. Ei lärmata, ei vaielda vastu, ei kirjutata kaebekirju juhtkonna pihta. Samas jälle, kui jamaks läheb, siis on põhjused nelja tuule poole jalga lasta tagataskust võtta.

Enne tööle asumist pidin käima tervisekontrollis. See on siin kohustuslik. Ega ma täpselt ei teagi, mida nad kõike kontrollivad, aga protseduurid olid järgnevad:
1. Vererõhu mõõtmine. 100/60, vist tundus korras olevat.
2. Veenivere võtmine. Sinikat ei jäänud, järelikult korras.
3. Röntgen. Kapiuksed tehti lahti ja mind lasti välja, järelikult korras.
4. Pissiproov. Vot see oli kõige väljakutsuvam ala. Kust mina pidin teadma, et neil seda ka vaja läheb. Igatahes oli mul põis tühi mis tühi. Naeratasin kitlis õele totakalt ja laiutasin käsi, et "mei you". Ütlesin, siis, et istun ja ootan siin, kuni häda tuleb. Õnneks oli neil joogivesi ka majas. Kulistasin oma poolteist liitrit kõrist alla ja sain nii pool tundi hiljem oma sõrmkübaratäie kätte. Ehk läks asja ette.