Seitsmekümne kuues nädal ehk vabatahtlikult külmale maale

Paar päeva tagasi lõppes meil Golden Week ehk siis nädalajagu puhkust. Hiinas on aastas kaks sellist pikka, tegelikult küll pikendatud püha, üks hiina uusaasta ajal varakevadel ja teine vabariigi aastapäeval oktoobri alguses. Et nädala vabaks saada, tuleb muidugi mõne nädalavahetuse arvelt tööd teha. Hommegi näiteks läheme tööle. Ma ei oska küll öelda, kas selline ühispuhkamine on rohkem kasuks või kahjuks. Loomulikult on mõnus tervet vaba nädalat nautida, aga sellele eelnevad ja järgnevad pikad nädalad on küll üpris tüütud. Poleks kunagi arvanudki, kui palju raskem võib erinevasse töönädala rütmi sisseelamine olla.

Ja rääkimata sellest hullumeelsusest, mis siis linna pühade esimesel päeval tabab. Ummikud igal pool, kõik üritavad linnast välja saada. Rongipileteid pole normaalsel moel kassadest osta võimalik, kuna need on enne müüki jõudmist juba ammu spekulantidele edasi parseldatud, kes siis rahvarände pealt kaks korda aastas hiigelkasumeid teenivad.

Sel korral oli ka meil plaan linnast lahkuda. Kuna pikema reisi võtame loodetavasti ette järgmise kuldse nädala aegu, siis seekord üle paari päeva ära olla ei plaaninud. Mina tahtsin lihtsalt linnast välja loodusesse saada ja kuna Kaur ei tahtnud mind üksi lasta, siis läksime juba kolmekesi. See tähendab küll, et kuuekesi, meiega ühines veel varasemast ajast tuttav soomlane ja tema naine ning meie truu härra Wu. Põhimõtteliselt oleks seekord ka ilma autojuhita saanud, kuna töökaaslasel Juusol on hiina juhiload lõpuks ometi tehtud, aga mõtlesime siiski, et on mugavam, kui meil sohver kaasas.
Sihtkohaks oli Pekingist põhja pool, Hebei ja Sise-Mongoolia piiril asuv Bashang'i rohumaa. Distants 500 km. Tegelikult on ka lähemal mõned sarnased looduskaunid kohad, aga kuuldavasti on need ülearendatud, ülerahvastatud ja ära rikutud.

Sõit pidi kirjade järgi kestma kuskil kuus tundi, aga see, kes tahab kuue tunniga hakkama saada, peab küll MÕViga liikuma. Meie istusime juba ühe tunni Pekingis ummikus, edasi kütsime päris hea kiirusega mööda kiirteed Chengde poole. Siis oli pool maad läbitud ning tee muutus kitsamaks ja käänulisemaks. Kuna olime kiirteelt maha keeranud, siis hakkasid jalgu jääma ka bussid, koormaveokid (oli saagikoristusaeg) ning igasugu pisemad põrinad. Koos metsapeatuste ja teeküsimispausidega kestis meie autoreis kokku 8 ja pool tundi.
Mäed ja muu
Juba poole maa peal tundsime, kuidas välistemperatuur hakkab tasapisi langema. Pekingis oli veel väga suvine ilm, kuskil +27 kraadi. Chengdesse jõudes vast nii +18 ja kui juba õigesse kohta lähenema hakkasime, olid kraadid juba üsna krõbedad. Õnneks olid meil soojad riided kaasas, ainuke külmetaja oli Kaur, kes oli oma koti ise kokku pakkinud. Sellegipoolest läks peale päikeseloojangut ikka jube külmaks. Autoaknast arvasime isegi kohati lund nägevat. Ööseks langes temperatuur igatahes alla nulli, eks sealt see lumigi.
Lehisemetsad
Hotelliga oli isemoodi jama. Olime sekretäril lasknud toad kinni panna (ikkagi pühade aeg ju), aga kohale jõudes avastasime, et ta oli vale kuupäeva bronninud. Nojah, kuna hotelle oli mitmeid, siis mõtlesime, et jalutame lihtsalt järgmisesse sisse. Tegelikult saime küll toad alles viiendas hotellis! Selle aja peale olime üsna närviliseks juba jõudnud muutuda, kuna nägime, et öö mitte soe ei saa olema ja et vaevalt et me kõik autosse magama mahuksime. Õnneks siiski toad saime, kuigi hingehinnaga. 700 RMB mingi koristamata ja ilma kütteta toa eest (soe vesi õnneks siiski oli) on ikka küll täielik röövimine. Pekingis (mis on ikkagi kallis linn) saab selle eest juba täitsa korraliku hotelli. Jah, ja kütet saime nii palju, et ööseks saime raha eest rentida endale elektrisoojendusega madratsid. Meie toas oli sooja ehk 16-17 kraadi, mis iseenesest pole kõige hullem, aga vaesed soomlased pidid +13-ga magama. Nemad olid otsatoas, sellepärast.

Eks ma tundsin ennast natuke süüdi ka, et raseda naise (mitte mina siis), lapse ja ühe hädalise mehe sellisesse hädaorgu tirisin. Kaur oli terve õhtu vait, mis tema puhul tähendab seda, et ta mitte rahul pole. Õnneks on nüüd pea nädal möödas ja suuremaid etteheiteid pole kuulnud. Aga ise ta vabatahtlikult kaasa tuli, ma pakkusin, et jäägu ta Kaspariga linna. Ei tahtnud. Kasparile muide seal väga meeldis. Külmast polnud tal sooja ega külma, paarutas seal ringi nagu õige maamees kunagi.
See on üsna tavaline nähe..
Öö elasime kuidagi üle, õnneks suutis Kaur mind veenda ka, et ma mitte ei läheks varahommikul päikesetõusu pildistama. Ma ei tea, kuidas kell viis oleksin teki alt suutnud välja saada, kell üheksagi oli seda raske teha. Päeva peale aga läks ilm täitsa mõnusaks, päike hakkas soojendama ja sai selgavisatud vatte veidi vähemakski võtta. Tuul jäi siiski päris suureks, nii et mütsid olid kogu aeg kasutuses.

Eelmisel õhtul leppisime ühe kohaliku mongoollasega kokku, et ta tuleb ja võtab meid oma džiibiga peale. Me ei julgenud oma madalapõhjalise Hondaga rohumaad äestama minna ja õigesti tegime, päris paljud kohad oleksid raskesti läbitavad olnud. Hobuste rent aga seevastu oleks täiesti asja ette läinud. Seekord jätsime hobused siiski kõrvale, kuna mina olin ainuke huvitatu.

Niisiis tegime umbes neljatunnise ringsõidu mööda rohumaid. Ei jõua jälle ära kiita! Sügisesed värvid olid ütlemata ilusad, piltidelt ei paistagi kogu see värvidegamma välja. Meenutas natuke Soomet, natuke Rootsit ja õige pisut meie enda Lõuna-Eesti maastikkugi.
Kaspar otsustas äkki, et roomates on parm liikuda
Mina olin loomulikult see fotohuviline, kes tahtis igasse kohta minna, kaasa arvatud ligipääsmatutesse. Ühes kohas siis otsustasingi üksi ühe mäe otsa ronida, aga poolel teel tuli heina sees salajärv vastu. Üritasin küll mättalt mättale hüpeldes edasi liikuda, aga kuna kummikuid mul polnud, siis mõtlesin, et jama kah, kui nüüd kuskil jalg/mätas alt kaob ja mina külili vees vettin. Või mis veel hullem, äkki kuskil jala murran. Niisiis jäi see mägi ainult unistuseks.

Unistuseks jäi ka loojangu pildistamine, sest rääkiv enamus (Kasparile sõna ei antud) otsustas teiseks ööks mitte jääda ja koju minna. Igatahes on mul kindel plaan järgmisel suvel uuesti Sise-Mongooliasse minna, siis saab ehk ka neid kuulsaid lõkkeõhtuid nautida ning ratsutada ka.
Tagasiteel juhtus meil aga väike äpardus, mis oleks võinud kurvalt lõppeda. Nimelt tegime ühes kohas valepöörde. Mujal maailmas pole sellest üldiselt midagi, järgmisel ristmikul vaatad teeviida järgi, kuhu poole sõita, aga Hiinas nii kergelt asjad ei käi. Kui juba oled kuhugi läinud, siis pead sa ka ise teadma, kuhu ja kuidas sa sõidad. Meil oli küll kaasas GPS, aga kuna Hiinas valmivad teed nii kiirelt, siis pooli kaardil polegi. Näiteks sõidame GPSi järgi iga päev tööle mööda olematut teed. Nii et jah, alguses tahtis GPS meid küll kangesti tagasi keerata, aga kuna mingi kohalik oli Wule kinnitanud, et sealkaudu saab küll Pekingisse, siis otsustasid mehed GPSi kainet häält mitte kuulata ja edasi vurada oma kahtlase kõhuhääle järgi. Üsna kähku läks pimedaks ja vot siis alles tõmbas kõhedaks. Kõik asulad, millest läbi sõitsime, olid valgustamata, mingid kahtlased aurukorstnad kõrgusid üle majade, auru tuli isegi igast maapraost. No nagu kaasaegne põrgu või nii. Tegelikult siiski ajast ja aurust, tee muutus kohati täiesti läbimatuks. Ühtegi sõiduautot teel enam ei olnud, ainult mingid ehitusprahti vedavad veokid, kes meidki tõenäoliselt oleks tahtnud laiaks litsuda ja koorma otsa tõsta. Vähe sellest, kui need kurjakuulutavad veokid olid vähemalt enamikus valgustatud, siis päris palju liikus teedel ka kummitussõidukeid. Need olid needsamad pisikesed viljakoristuspõkad ja jalgratturid, kes mööda külavaheteid asjatasid. Ei tulesid, ei helkureid. Ja nii see rahvastik ennast maapiirkondades reguleerib..
Kiirtee pissipeatus. NB! See loik keset teed ei ole Kaspari tehtud.
Me polnud ka terve päeva suurt miskit söönud, tagasi tulles plaanisime Chengdes peatuda, kuid kuna me sinna iialgi ei jõudnud, siis jäi ka söömata. Õnneks oli meil kaasa paar jogurtit ja kuivikuid, nii et vähemalt raseda ja Kaspari saime kuidagiviisi ära toidetud. Kaspar siiski on teadupärast hoopis suurema söömaga, nii et kui ükskord jälle miskist kummitusasulast läbi sõitsime, siis vaatas Kaspar aknast välja ja ütles lootusrikka häälega, et siin majas saab vist süüa..

Igatahes suur oli meie rõõm, kui kuskil nägime silti, mis näitas Pekingi poole. Vähemalt mingite näitude järgi olime õigel teel. Tee ise oli küll selline, et ... ütleme nii, et oleks teadnud, et meie Honda suudab selle jama läbida, siis oleks ka džiibi rentimata jätnud. Aga pean ütlema, et tee oli siiski õige, jõudsime kiirteele välja ja olime päästetud. Kui jõudsime kohta, kus pidime kiirteemaksu maksma, siis vaatas putkaonu meid küll väga kahtlustava näoga. Umbes nii, et kuidas te, lillekesed siia sattusite. Tõenäoliselt olime esimesed valged inimesed üldse sellel teel. Noh, omamoodi Marco Polod siis. Ja selleks hetkeks ka väga lõbusad.