Seitsmekümne esimene nädal ehk Shanghai revisited

Nädalavahetusel siis, nagu lubatud, toimus meie teine retk Shanghaisse ja esimene EXPOle. Eks me pigem uudishimust sinna läksime ka, vaevalt et enam teist korda kunagi ekstra sellise ürituse peale aega ja raha hakkame kulutama. Kaur oli kusagilt saanud ka priipääsmed ja siis ei olnudki muud kui ainult lennupilet ja hotell bronnida.
Kui eelmisel korral ei pääsenud Bundile jalutama ehitustegevuse tõttu, siis seekord ülerahvastatuse tõttu. Sinna läks kõik see inimene, kes EXPOl polnud.
Kaur kibeles kõige varasema lennu peale ja see tähendas seda, et meil õnnestus sõita tõenäoliselt hetkel maailma kiireima rongiga (päevasel ajal liikus rong aeglasemalt). Selle nimi on Maglev ja sõidab see Pudongi lennujaama ja Shanghai vahet. Rongi tippkiirus on ametlikult 430 km/h, kuigi minul õnnestus pilt teha hetkel, kui tabloo näitas 1 km rohkem! 30 km läbis nigu niuhti 7 minutiga. Väga mugav, kuid rong võiks sõita kesklinna välja. Praegu on lõpp-peatus kuskil keset agulit, nii et tuleb metroosse ümber istuda ja veel 15 min linna poole loksuda.

Esimese päeva olimegi planeerinud EXPO peale. Teadsime, et kaht päeva seal nagunii ringi uidata poleks viitsinud, nii et peale asjade hotelli jätmist põrutasime kohe EXPOle. Kui te nüüd mõtlete, et tuleb ülistuslaul, siis eksite. EXPO on tõenäoliselt maailma mõttetuim näitus. Pooleks aastaks aetakse püsti hunnik arhitektuuriliselt huvitavaid hooneid, mis aga hiljem lammutatakse. Ei mingit rohelist mõtlemist, mis justkui oleks pidanud teemaga haakuma.
Ja enamikus neist hoonetest puudub asjalik sisu. Neisse, milles (võibolla) sisu olemas on, nagunii ei pääse. Pikim järjekord, millest kuulsime, oli 9 tundi!!! Mnjah, me ei viitsinud kuskil üle poole tunni seista. Ja seepärast pidimegi leppima igavamate putkadega. Soome oma, mis väljast oli täitsa võimas, oli seest Marimekko näitus. Ainukesed asjad, mida seal nautisime, olid mustikamoosiga ahjupannkoogid.
Suur ja Väike Peeter (Soome ja Eesti)
Soome maja kõrval, päris magusal maatükil asus Eesti oma. Vähemalt ühte kohta saime ilma järjekorrata sisse. Iseenesest oli Eesti paviljon üks ainukesi, kus oli ka sisu viidud vastavusse EXPO teemaga ("Better city, better life"). Seal sai nimelt sigade sisse jätta oma soovitusi paremaks elukorralduseks. Ja seal ei müüdud midagi.
Eesti paviljoni põssadega
Enamikes teistes paviljonides oli enne väljumist nn pood, kus müüdi rahvuskaupa, aga ka odavat träni a la made in China. Sellega hiilgasid eriti Aafrika riigid, kus peale presidentide portreede, Bolti ning Bob Marley ei näidatud midagi.

Eesti paviljonis võtsid meid vastu kenad eesti tüdrukud, kes olid väga lahked ja viisid meid kohe VIP-ruumi kostile. Saime nende käest ka VIP-pääsmed, millega soovitati meil proovida ilma järjekorrata sisse saada ka teistesse paviljonidesse, kuid see ei läinud läbi. Nagu meile selgitati, siis alguses lasti nende pääsmetega täitsa meelsasti sisse, kuid nagu ikka, tegid hiinlased sellest rahateenimismasina. Räägiti, et neid pääsmeid kopeeriti ja müüdi hiina gruppidele hea hinna eest.
Kõige võimsam paviljon oli mõistagi hiina enda oma, räägitakse, et see on ka üks väheseid, mis EXPO lõppedes ka omale kohale püsti jääb.
UFO has landed!
Ma ei tea, kui palju kriitikat massimeedia EXPO kohta on avaldanud, kuid nii mõnedki "patustajad" on läbi pääsenud. Tüdrukud rääkisid nii surmaga lõppenud kaklusest, surnuks trampimisest kui ka enesetapjast. Kiirelt guugeldades leiab ainult sõnu "väidetavalt"..
Käib küll!
Lahkamislauad
Oleks võinud ju kohe panna sildi, et hiinlastele keelatud..
Õhtul toimus Eesti hoones ka ainulaadne karaoke, kus kõik võisid kaasa laulda. Eestlastele olid omad sõnad, hiinlastele omad.