Seitsmekümne kolmas nädal ehk ühe kodutee lugu

Täna sõitsin töölt koju 2 ja pool tundi tavalise 40 minuti asemel. Selle ajaga oleks saanud Tallinnast Tartusse, mina aga läbisin 25 km. Põhjuseks oli igasuguste halbade asjade kokkulangemine. Päev läbi oli juba vihma sadanud, hiinlased kardavad vihma nagu tuld ja sel päeval liiguvad ühistranspordiga ainult need, kes autot ei oma ja taksot ei saa. Tegelikult, kainelt mõeldes, võiks taksod oma hindu tõsta, siis ehk õnnestuks mõnikord kella 5-6 ajal ehk ka mõni vaba tabada.

Teine põhjus oli reede ja loomulikult pühade-eelne aeg. Saabumas kesksügisepühad oma kuukookidega. Vot sellest kuukoogindusest ma aru ei saa. Ma pole veel ühtegi maitsvat saanud, kõik on olnud suhteliselt vastikud käkid. Vabatahtlikult ühesõnaga ei sööks. Isegi nüüd kõik see aeg taksos istudes ja söögist mõeldes ei tõusnud käsi kuukookide poole. Kaasas oli meil neid muidugi hulgim, sel ajal aastas üritavad kõik tarnijad meid kookidega ära osta. Mina olen saanud juba lugematul hulgal kuukoogikarpe. Eile helistas üks tarnija ja ütles, et ta on kokkidega kohe ukse taga. No ausalt, suur tahtmine oli talle vastata, et ärgu tulgu, või kui, siis ilma. Ühe karbi sain ka kingituseks ametühingu poolt. Oehh..

Aga seoses selle tänase ummikuga tuli meil vähemalt ühe töökaaslasega (olgu öeldud, et ta on soomlane) hea idee, mille ma kodus kohe ka Kaurile välja pakkusin. Autosse võiks alaliselt paigutada ühe väikese külmiku, kust ummiku korral saab siis head-paremat võtta. Kusjuures me rääkisime selle töökaaslasega üksteisest veidike mööda. Mina mõtlesin õllest, tema viinast. Aga üks ei välista teist muidugi.

Ja kolmas põhjus oli see, et vahetult enne pühi on ka autode liikumispiirang kaotatud, nii et tänavatel oli oma pool miljonit autot rohkem kui tavaliselt. Ahjaa, räägitakse juba 13 miljonist autost Pekingi piirkonnas.

Kõige parem pilt oli muidugi see, kui ummikus istuvatest bussidest hakkasid tüdinud inimesed välja voorima. Ja nii oligi kiirtee täis tühje busse ja hanereas autode vahel tippivaid jalakäijaid.

Täna jõudsid ka tagasi orienteerujad Qinghai provintsist. Enne äraminekut olid muumi ja papa nagu kaks mälumängurit. Rongipiletid olid viimasel hetkel kuskile kadunud ja üleüldine peataolek võimust võtmas. Aga tagasi nad igatahes jõudsid.