Seitsmekümne seitsmes nädal ehk vaikne nädalalõpp ja ärevad internetituuled

Vabandan, mis ma vabandan, et vahepeal kirjutada pole saanud, tolku sellest nagunii suurt pole. Millegipärast andis minu VPNi ühendus paar nädalat tagasi otsad ja pole siiani tööle hakanud. Sellest oleks küll kahju, kui kurjad hiina onud sellele ka käpad taha on saanud. Eriti kuna maksin kolme kuu eest ette, et oleks muretu surfata. Praegu leidsin ühe tasuta läti proxy, mida va hiina internetipolitsei pole veel kinni pannud, ning proovin jutukese ruttu valmis kirjutada. Pilte pole küll kahjuks mõtet loota, asi on aeglane.

Niisiis, jätkan oma postitust, mis kolm nädalat tagasi pooleli jäi..

Sõitsime nädalavahetusel töökaaslase ja tema perega koos linnast välja mägedesse. Tuleb välja, et neid suhteliselt vaikseid mägedevahelisi puhkekülakesi on küll ja veel, peab ainult teadma, kuhu suunduda. Ja selles teadmises on kohalikud kõvasti abiks.

Sõit sinna kestis kaks tundi, mis oleksid ütlemata mõnusad olnud, kui Kasparil poleks mägiteedele jõudes järsku süda pahaks läinud. Igatahes öökis ta esmalt täis oma riided ja turvatooli ning peale kasimist ja riietevahetust veel ka kõik kaasasolnud kilekotid. Tegelikult hakkas endal kah veidi paha, kuna tee oli suhteliselt käänuline, sõitsime kõrge ja sportvedrustusega autoga ning üsna arvestamatu juhiga. Pole midagi teha, keskmine hiinlane jääb oma sõiduoskustelt mulle ikka kõvasti alla. Kaur kusjuures kõrvalistmelt soovitas mägedes sõita mitte automaatkäiguga, aga selleta ei saanud juht hakkama.

Niisiis, peale kaht tundi sõitmist ja tundi aega kilekotirallit jõudsime kohale. Koht oli ilus, ausalt öeldes ei osanud nii head lootagi. Mäed olid muidugi nagu mäed ikka, aga elamine oli täitsa talutav, hiina mõistes isegi väga hea. Kohe saime ka jälile, miks, koha omanik oli päris Uus-Meremaalt ning oli osanud majakesed teha suhteliselt hubaseks. Ei mingeid kivipõrandaid, kahjuks oli maas küll miski tehismaterjal, aga vähemalt seinad olid puiduga vooderdatud. Nii et oleme vist leidnud eestlastele ühe hea pidutsemis- ja grillimiskoha, paraja kaugusega linnast.

Teha on seal täpselt nii palju, kui eestlastele vaja. Grillida saab (terve lammas vardas maksab 600 raha), mingid sportlikud tegevused paistsid ka olemas olevat. Natuke päevinäinud ja kummalised küll, seda peab tunnistama. Bassein oli. Olemas oli ka midagi sarnast nagu Otepää lendorava rada, aga selle vahega, et atraktsioonid on umbes 20 cm kõrgusel maapinnast ning pooltes kohtades peab olema ettevaatlik, et mitte mõne naela otsa astuda. Labürint oli, Kaspar kasutas seda muidugi kohe ära ja pani meie eest kilgates putku.

Kuna öösel läks jälle päris külmaks, siis olime üsna õnnelikud, et majakeses oli olemas hiiglasuur kliimaseade. Asjal oli muidugi (nagu alati) konks juures: puhus ta seal allkorrusel, mis ta puhus, kõik soe rändas üles (meie juurde). Päris talvel sellise lahendusega leppida ei tahaks, aga sel korral polnud suurt viga miskit.

Uudist on siin vahepeal nii palju, et osa eestlasi hakkab vaikselt asju kokku pakkima vist. Sellest on küll suuremt sorti kahju, eriti kui lahkub Kaspari mängukaaslane. Ja muidugi ei tahaks kuidagi ära lasta meie Mahjongi kätt. Eelmisel korral mängisime esimest korda ka Eesti mälumängu. Kuigi reeglites oli kirjas, et mäng peaks kestma kuskil 40 minutit, suutsime meie seda kuidagi kaks tundi mängida. Mälud pole vist enam need, aga no kas ise teaksite vastust küsimusele, mitu jõge tuleb ületada teel Tartust Tallinna? Internetti muuseas kasutada ei saanud. Nii et Riina ja Hannes lahkuvadki esimestena, Hannes läheb jälle Uhhuu-tuurile, Riina tuuritab niisama uhuutades mööda Aasiat. Aga vähemalt pidi enne seda üks korralik pidu tulema. Ootame.