Eva-Liisa Hiinas: Neljateistkümnes nädal ehk siilid udus ja mutid liivas

Terve eelmise nädala käisime ringi nagu udupead. Õhk oli nii paks ja paha, et nähtavus oli null ning kõndisime näitude järgi. OK, võibolla liialdan veidi, kuid tõesti, kaugemale kui 500 m suurt midagi näha polnud. Meil on siin üks veebileht, mis näitab, kui suur on õhusaaste Pekingis. Selliste võhikute tarbeks nagu mina kasutatakse numbreid ühest viieni: 1 - väga hea (Euroopa vaste, võrreldud näiteks Pariisiga, oleks hea), 2 - hea (Euroopa vaste halb), 3 - kergelt saastatud (Euroopa vaste väga halb). Numbreid 4 ja 5 pole siiani veel näinud, kuigi omast arust on siin mõnel päeval ikka väga halb õhk olnud. Ei kujutagi ette, mis võiks olla neil olla Euroopa vaste, võibolla "ära hinga" ja "surmav".

Kohalikud sellest õhusaastest vist suurt midagi ei arva. Ayi näiteks üritab järjekindlalt iga ilmaga aknaid avada. Eks nad muidugi teavad, et see saaste olemas on, aga nad vist ei kujuta ette, et mõnes kohas võib taevas kogu aeg sinine olla. Muidugi siis, kui seda pilvede tagant näha on. Minu hiina keele õpetaja küsis, et kas võrreldes meie kodumaaga on siin õhk halvem. Ei hakanud talle valetama ka, on loomulikult halvem halbadel päevadel.

Kaur küsis mult, et äkki peaks mingid maskid muretsema. Olen küll näinud hiinlasi marlimaskidega ringi liikumas, aga see pidi olema rohkem kaitse pisikute leviku vastu. Ehk siis nii, et kui sul on endal nohu või köha, paned maski ette, et mitte teisi nakatada. Ja liivatormide vastu aitavad need muidugi ka. Õhusaaste vastu peaks midagi paremat hankima, aga ma ei arva, et minul seda vaja on. Kaspar aga kisuks kõik näo eest nagunii ära.

Täna just tuligi liivatorm. Olime Kaspariga parasjagu õues, kui väljas läks kiirelt pimedamaks (umbes nagu Eestis enne äikesevihma), tõusis suur tuul ning mingi jama hakkas vastu nägu tuiskama. Ei jäänud ootama, mis saab, tulime ära tuppa. Toas õnneks saame ise õhu klaariks lüüa, meil on igas toas õhupuhastid.

Sel nädalal käisime veel ühes turistilõksus - Suvepalees. Oleks teadnud, et nihuke lõks on, poleks vist läinudki. Kõigepealt võttis sõit sinna pea kolmveerand tundi. Teiseks, massid, mis olid kohale tulnud, tahtsid meid lihtsalt laiaks litsuda. Õnneks oli ala suur ning leidsime isegi paar kohta, kus eksisteeris tõenäoliselt täiesti legaalselt sillutamata metsatee. Muidu aga oli tegemist tavapärase pargialaga, kus murul käimine rangelt keelatud. Suvepaleesse muide sisse ei hakanudki minema, oleks liiga palju aega kulunud ning Kasparit poleks see ka huvitanud. Temale pinget pakkuvad tegevused olid:
1. Kõikide õite varre küljest lahti rebimine. Kuna õisi oli väga palju, siis edasiminek ei edenenud kuidagi.
2. Mäekülgedele ronimine. Kuna aga emme seda ei lubanud, siis katseteks need ronimised jäidki.
3. Sipelgaelu vaatlemine. Sipelgad olid suured (raudsikud?) ja kiired ja jooksid eest ära.