Viieteistkümnes nädal ehk kes me oleme?

Ega keegi täpselt ei tea, kui palju eestlasi Pekingis elab, aga umbkaudne number nii meie kui ka saatkonna arvates on hetkel 25-30. Ja tundub, et tegelikult üsna omaettehoidvad eestlased on hakanud kommuuni looma. Central Park'is nimelt elab juba 3 Eesti perekonda ja üks poissmees, kokku 11 eestlast. Tegelikult on üks perekondadest küll USA-Eesti segaperekond (kui kodakondsust arvestada), aga kõik on ikkagi eestlaste järeltulijad. Triinul ja Ardol on kaksikud poisid, Markus ja Hendrik. Ma pole veel nii erinevaid kaksikuid näinud. Hendrik on veidi melanhoolne introvert, ideaalne tulevane helilooja. Markus on kavala näoga naaskel, kes ei jäta kunagi võimalust kasutamata mingi väike pättus korda saata. Kaspar on neist veidi noorem ja pisem ning poisid, eriti Markus, elavad tal kogu aeg seljas. Küll topib talle oma varbaid suhu ja silma, siis jälle võtab mõne mänguasja ära või üritab niisama sõna otseses mõttes pähe istuda. Kuna Kaspar veel midagi peale umbmäärase aitähi ei ütle, siis on huvitav jälgida kaksikute kõne arengut. Mõned sõnad on neil siiani jäänud inglisekeelseteks (elasid nad ju enne Washingtonis), mõned on eestikeelsed ja mõned juba hiinakeelsed. Loodan väga, et Kaspari järgmised sõnad siiski ka veel eestikeelsed on.

Teine leibkond, kellega siin tihedamalt suhtleme (oma õue rahvas ikkagi), on Kaidi, Jaanus ja pesamuna Mirtel. Mirtel on meie kõige noorem eestlane, sai just 4 kuud vanaks. Ja sünnipäevaks sai endale hiina nime. Kuna r-tähte ükski hiinlane välja hääldada ei oska ning rt on veel vaat et kõige raskem kombinatsioon, siis nüüdsest on keelepaindumatutel inimestel lubatud kasutada tuletist Mi Le Tai. Korraks mõtlesin, et peaks ehk ka meesperele mõned asjalikumad nimed valima, kuna Kaspar on meil jätkuvalt Kaspada ning Kauri nimest jäetakse r-täht lihtsalt ära. No aga teate isegi, mismoodi see siis kõlab. Oleks siis mingi isasem loomgi..

Poissmeest pole ma veel näinud.

Praeguseks oleme suutnud korraldada ühe naisteka ja ühe perekondliku koosviibimise. Naistekaid on lähiajal tulemas veelgi, ootame ainult soojemaid õhtuid, et siis vaadata üle Pekingi parimad terrassibaarid.

Nädalavahetusel jälgisin meie meisterpaari esinemist Võhandu maratonil. Endal kippusid ka varbad külmetama ja sõrmed krampi, eks vast suurest igatsusest ja kaasaelamisest. Janika blogi lugedes tundub, et ilmaolud olid veel karmimad kui üle-eelmisel aastal, sest miks muidu 241 võistkonnast finišeerus vaid 170. Ka Janika ja Marko katkestasid. Eriliselt kahju oli Rattast, kes juba kolmandat korda järjest katkestama oli sunnitud. Ei tea, mis karmavõlg temal on, et kohe kuidagi ei õnnestu.

Eks ma pean need seiklused siis siin tasa tegema. Kolmapäeval on plaanis proovimatk ja sealt edasi saab ainult karmimaks minna :)

PS! Pilte hetkel netu.