Saja üheteistkümnes nädal ehk kolm kanget kihulast

Nagu arvata oligi, ei suutnud ma ka sel aastal ennast Eestist kirjutama sundida. Need õiget sorti blogimõtted liiguvad vist ainult Hiinas. Kokkuvõtvalt, kuuenädalane puhkus oli ilus, igati ärateenitud, lõõgastav jne. Kui viimasel tööpäeval saatsin töökaaslastele kirja, et olen 8. kuni 21. augustini puhkusel, siis kostis ruumist üks ühtlane "ahhhh.. so long". Nojah, nendel vaesekestel jääb selline asi ainult unistuseks, kaks nädalat on võimalik oma äranägemise järgi puhkust saada, ülejäänud aeg on kollektiivpuhkus ettenähtud aegadel. Mina muidugi sõlmisin lepingu justnimelt seda punkti silmas pidades ning leppisin juba varakult kokku, et mul on õigus ka palgata puhkust võtta. Ja sel aastal sain pikendust ka pulmapuhkuse näol. Nimelt on Hiinas selline seadus, et kui oled vanem kui 30, siis saad 10 päeva puhkust. Noorematele on ainult 3 või 5 päeva ette nähtud. Tõenäoliselt on asi selles, et mesinädalad on üle kolmekümpistele liiga koormavad :) Ja seega olemegi siis oma ülipikkadel mesinädalatel Hiinas.
Aga tagasi meie mida-aeg-edasi-seda-vahvama reisi juurde. Kui Turpan läbi kammitud sai, oli aeg edasi liikuda. Taas rongile, aga seekord vaid õnneks paariks tunniks. Ürümqisse, Xinjiangi pealinna. Kuna see linn just turismiobjektide ega millegi muu huvitavaga ei hiilga, siis kasutasime Ürümqit vaid lähtekohana, et lennata Kashgarisse. Minu töökaaslane oli meile oma klassivenna rongijaama vastu organiseerinud, et vaesed valged orientiiri ei kaotaks ning linna peale ekslema ei jääks. Õnneks see klassivend oskas ka natuke inglise keelt, nii et saime siis isegi vestlust arendada. Muidu oleks ikka tõsine taksosõidumulje jäänud. Loomulikult keeldus ta meid ilma korraliku kõhutäieta teele saatmast ja et mitte kallist sohvrit pahandada, nõustusime veidi vastumeelselt tema ettepanekuga. Vastumeelselt seetõttu, et nii Reelikal kui ka Triinul oli selleks ajaks pehmelt öeldes seedeprobleemid (tõenäoliselt lambalihast). Mul polnud häda midagi, nii et restos tellisin jälle lambavardad.

Lennujaamas tekkis väike probleem, mis sai aga äärmiselt meeldiva mittehiinaliku lahenduse. Nimelt unustas Reelika suure pudeli päikesekreemi oma käekotti ning turvakontrollitädi keelas meil sellega sisse minna. Hakkasime seal seletama, kui ohutu see kraam on, kuna ei tahtnud kreemist ilma jääda (ei ole siin nii kerge seda kraami poest leida). Järsku seisis meie kõrval suuremat, kõrgemat ja tõsisemat sorti tegelane ning võttis pudeli oma kätte, kutsus Triinu lähemale ja käaskis tal ümber pöörata. Ja torkas siis pudeli Triinu seljakotti ja lasi meil minna. Uskumatu, selles samas provintsis, kus meil ei lastud osta seljakotile bussipiletit, lubati meid 200 ml päevituskreemiga (kus muide ei olnud ühtegi hiinakeelset kirja peal, et millega tegu) lennukisse (mis on rahvusvaheliste lennureeglite kohaselt rangelt keelatud). Novot siis.

Kashgar on raamatute järgi samuti mõnus oaas keset kõrbi ja mägesid, ning ülevalt lennukist just selline pilt avaneski. Rohumaadelt ja võsast tulnud eestlasele paras ahhetamapanev vaatepilt. Lennujaamas, olles pagasi ilusti-kenasti kätte saanud, hakkasime uurima võimalust linna saada. LP kirjutas, et peale võimalike taksode on ootamas ka džiibid, mis täidavad bussi aset. Nägime džiipe küll, aga juhte polnud kusagil. Ja kui ükskord juhid ka välja ilmusid, siis selgus, et tegemist on hoopis sõjaväega. Nii et džiibivariant kukkus ära. Paar taksot oli ka jaamas ootel, mis meil siis muud üle jäi, kui üks neist ette võtta. Kaubeldes saime aru, et tegemist pole teps mitte hiinlastega enam. KOhe algas kätega žestikuleerimine, hääl tõusis ning kannatamatus paistis igast liigutusest. Suutsime lõpuks kokku leppida 15 RMB inimese kohta. Viskas aga meie asjad juba poolkummis pagasnikusse ja tõmbas nööriga kinni. Alles siis avastasime, et ega me taksos üksi pole. Üks naisterahvas oma lapsega oli ka kenasti ära mahutatud. Tegime küll veidi nõutut nägu, aga mis siis ikka, linna saab ka rohkemakesi. Sõidustiil oli hullem kui mistahes taksojuhil Pekingis. Lõpuks tegi Triinu esiistmel vihje, et kui nii jätkub, siis tema midagi siia autosse omalt poolt maha jätab. See lüke tegi juhi hoopis taltsamaks. Hotell oli meil kinni pandud ja kohale jõudsime nii meie kui ka pagas ühes tükis, kuid peale maksmist mõtles taksojuht, et raha tagasi andma ei peagi (Triinul polnud parajat raha). Meie oleme juba reisidel karastunud mutid ja kuna sõit just meeldivate killast polnud, siis otsustasime, et jootraha ka ei jäta. Juht ägestus aga jälle ja hakkas ettekäändeid tooma, miks ta pidi meilt rohkem kasseerima. Õnneks tuli meile appi üks hotellitöötaja ning nõudis meie raha juhilt välja. Esmamuljed sellest linnast olid igatahes rikutud.

Kashgaris olles kuulus meie plaani ka suurejooneline matk Pamiiridesse mööda maailma kõrgeimat asfalteeritud teed, Karakoram Highway'd. Selle tarbeks uurisin juba varakult oma töökaaslaselt, kas ja kuidas oleks võimalik Kashgaris auto rentida. Sest hiinlaste kombel kahtlaste sõidumaneeridega bussijuhi juhitud sõidukis loksuda ka ei tahtnud. Töökaaslane aga tegi meile omaltpoolt suure teene, palus sellel samal sõbral, kes meid lennujaama toimetas ja kes muide provintsi valitsuses töötas, meile auto orgunnida. Eks see sõber siis andis käsu provintsilinna Kashgari meestele, et olgu valgetele naistele auto olemas. Ja viimase hetkeni ma ausalt öeldes päris ei uskunudki, et me selle auto saame. Mul oli olemas ainult telefoninumber kelleltki, kes pidi meile hommikul helistama. Aga kokkulepitud ajal heliseski telefon ja me läksime parkalsse autot vastu võtma. Auto oli aus, ei mingi vana hiina parsa, vaid selline väiksemat sorti linnamaastur. Imestus oli suur igatahes, et niisama, ilma mingit tagatist või dokumenti nõudmata anti auto kätte. Aga noh, ilmselt oli riigi vara. Mõisa köis las lohiseb.

Asusime siis oma tavaari peale pakkima. Meil oli ka töökaaslase poolt kaasa antud GPS, aga selle hiinakeelse jura suutsin ma juba esimese nupuvajutusega vussi ajada, nii et edaspidi jäid meile abimeesteks vaid paberkaart, hotelli poolt kaasakirjutatatud urdukeelsed krõnksud kohanimedega ja meie oma pealehakkamine. Hotellist küsisime igaks juhuks üle, kas meile tagasi tulles ka kohta ikka on ja nemad kinnitasid, et kuna pole hooaeg, siis pole üldse probleemi. Kuidas nad küll eksisid! Aga sellest hiljem.

Triinu kui ainukeste Hiinas kehtivate juhilubade omanik jäi rooli taha, mina olin kaardilugeja ja Reelika vallutas tagapingi. Ja nii meie kaks päeva kestev reis kõrgustesse algas.

Saja kümnes nädal ehk preilid, pange end riidesse! Xinjiang, Turpan

Järgmise päeva õhtul jõudsime Turpanisse. Turpan on kuulus oaas Siiditeel õige mitmete iidsete vaatamisväärsustega. Ausalt öeldes, olles juba tunde ja tunde mööda klibust maad vuhisenud, hakkas lootus igasugusele rohelisele vaikselt kaduma. LP küll ütles, et "worry not", aga kahe aastaga võib Hiinas kõike juhtuda. Jaamas ootas meid samuti ees täielik trööstitus: ikka needsamad raha peal väljas hullumeelsed sohvrid varrukast krabamas. Üritasime siis mõne vähem hullumeelse otsida ning valisime ühe noormehe, kelle autol olid vähemalt ametliku takso tundemärgid. Rongijaamast linna oli piisavalt pikk tee, nii et noormees üritas meid kõigest väest moosida ennast järgnevateks päevadeks giidiks palkama. Kuna aga tema liigmoosine jutukus meid hirmsalt väsitas, lasime tema meeleheitlikul müügijutul ühest kõrvast sisse ning teisest välja minna.

Minu üliagarad töökaaslased olid meil aidanud ühe hotelli bronnida, mis tundus peaaegu linna parim. Soe vesi, kolm voodit, kolm karu... Ainuke miinus oli see, et voodid olid jälle kuramuse kõvad. Provintsilinnahotellides peab kahjuks leppima kõva voodi ning näruse peamiselt kapsast ja heintest koosneva hommikusöögiga.

Turpan oli hirmus palav, aga vähemalt nüüd ma tean, et suudan, kui vaja, nii hirmsa palavusega ellu jääda ja veel ringigi liikuda. Kuna õhtud jahedamaks ei läinud, konstantselt oli üle 30 kraadi sooja (päeval ligi 40), siis otsustasime VÄGA külmade õllede kasuks. Sel õhtul tundus, et mitte kusagil pole nii head õlut kui Xinkiang! Lõpuks ometi olime jõudnud kohta, kus õlu oli külm, suur (620 ml) ja kange (5%). Ei saa aru, kuidas on õnnetul Tsingtao õllel üldse õnnestunud siiani konkurentsis püsida, vähe sellest, ka krabada Hiina suurim turuosa. Kommunistide käsi on mängus, ma ütlen. Eiei, see pisike hädine lahja õlu pole minu silmis enam õlle nime väärt.
Teel õlle poole (pildistas Reelika)
Nii, et mitte segadust tekitada, siis Xinjiang EI OLE Hiina. Vähemalt mitte seda kogedes. Parem käsi LP andis küll soojad soovitused riided selga panna, aga no kas saab üks eestlane jätta oma siniseid jalgu ja õlgu päevitamata? Ühesõnaga, olime Reelikaga peaaegu alasti, kui esimest koda linna peale läksime. Kaamerad valmis ja üritasime kohalikku elu tabada. Aga juhtus see, et kohalik elu tabas meid. Kohalike halatihõlmade alt ilmusid telefonid ja kaamerad ja kukkusid meie pihta plõksima. Jube ebamugav, eriti kui tead, MIDA nad pildistavad. Järgmine kord olime targemad, põlvini püksid jalas ja varrukad pluusi küljes. Ja see oli muidu ka tark tegu, Turpani päike ei halastanud. Pekingis harjud juba ära, et päev on, aga päikest pole. Või kui on, siis võib ilma päikeseprillideta päikesesse vaadata. Päevitamisest ei tasu rääkidagi.
Hani, sina või? (espetsiaalselt õele)
Söögid on Xinjiangis üksluised. Lammas, lammas ja vahelduseks veelkord lammas. Aga kui hea lammas! Kui siiani olin vaid üks kord söödavat lambaliha saanud, siis nüüd ei suutnud küllalt saada. Mina suutsin seda süüa ka veel siis, kui teistel tüdrukutel olid ammu kõhud lahti ning liha ei läinud kuidagi sisse. Liha kõrvale veel naan-leib ning tee. Rohelist teed saime söögi alla ja söögi peale ja täiesti huvitaval kombel ongi tõsi see, et kuuma vastu aitab kuum.
Kala pärast kauplemas (pildistas Reelika)
Siit urust tulevad Triinule maitsevad lambalihapirukad
Teisel päeval võtsime ette kohad, kuhu jalgsi ei jõudnud. Rentisime mikroka paari teise turistiga kahasse ja käisime läbi ilmselt enamiku vaatamist väärivatest kohtadest.

Alustasime mudast ehitatud Tuyoki külaga, mis asub mägedest ümbritsetud jõe kaldal. Ainuke mittemudamaja külas oli kena mošee.
Tuyoki mošee
Ilmselt on turistidega juba harjutud, igatahes on piletimüügitädil piletimüügionn ning kohalikud müütavad oma kuivatatud kraami. Lisaks istub külas vanamees, kes enda pildistamise eest raha tahab. Mina suutsin ta kondisest haardest küll välja rebida, aga seda ka vaid väikese kavalusega. Nii et järgnevad, olge ettevaatlikud, pildistage ainult ohutust kaugusest.
Pustaak!
Siin nägin siis lõpuks oma silmaga ära ka esimese surnuaia Hiinas. Muidugimõista on igal rahvusel omad kombed ja näiteks siin maetakse inimesed kalmudesse, mis meenutavad ümberkeeratud paati. Väike kurioosum ka, Triinu leidis kalmistu kõrval hiina paberraha. Mine tea, äkki oli mõnele vastmaetule teise ilma kaasa pandud.
Tuyoki mäed ja hauad
Kuna autojuhiga kokkulepitud ajani oli veel aega, siis otsisime kohvikut. Enda arust ühe kena vaibaga kaetud lebola leidsimegi ja õige pea ruttas ka perenaine kohale, kes siis meile teed serveeris. Tõeline siesta! Kui autojuht kannatamatult juba tuututama asus, (kuigi kokkulepitud kellaaeg polnud veel kättegi jõudnud), küsisime perenaiselt arvet. See pistis kätega vehkima, et see on tema kodu ja meie oleme tema külalised ja ta ei taha midagi. Me olime kellegi koju ennast sisse seadnud ja lasime ennast mõnusalt teenindada! Pika punnimise peale võttis tädi 10 raha siiski vastu.
Lebola (pildistas Reelika)
Muide, kuigi väljas oli ligi 40 kraadi sooja, ei kasutanud autojuhid üldiselt konditsioneeri, vaid sõitsid, aknad valla. Nii ka meie juht. Alles peale mõningast seletamist, miks me sellest tundmatust nupust huvitume, pandi jahedam õhk autos liikuma. Vähemalt mõneks ajaks.

Kõikidest kohtadest Turpani lähistel olid siiski kõige lahedamad Jiaohe varemed. Piltide pealt ei saa kahjuks aru, kui korrapärane see mitme tuhande aasta vanune (väidetavalt kõige paremini säilinud selleaegsed varemed) linn on, aga koos ingliskeelsete selgitustega ning väga hästi hooldatud ümbrusega on see fantastiline paaritunnine jalutuskäik. Seda küll lõõskava päikese all, kuna mitte ühtegi varjulist kohta ei leia. Meie tegime targasti, läksime õhtupoole 5 paiku, sest siis on inimesi vähe (nägime vaid paari teist turisti) ja päike väga ei kõrveta (selle kohta oli mul järgmisel päeval teistsugune arvamus). Mille me muidugi ära unustasime, oli see, et Xinjiangi kell 5 on tegelikult vaevalt kell 3, nii et päeva lõpuks olime Reelikaga keeduvähjad. Triinu oma esivanematelt päritud tõmmu hispaania nahaga jäi küpsetamata. Xinjiangis kehtib küll ametlikult Hiina standardaeg, aga kohalikud elavad oma elu pigem päikese järgi, mis on Pekingi ajast kaks tundi taga. Nii et ametliku aja järgi teevad nad kõike väga hilja. Ärkavad hilja (mulle öeldi, et enne 9 kellegagi midagi kokku leppida on lubamatu), söövad hilja (kell 10 olid linna restoranid rahvast täis, väikesed lapsed jooksid tänavatel ringi veel kesköölgi) ja ilmselt lähevad magamagi hilja.
Jiaohe
Et me linnast mitte liiga ilusate muljetega ei lahkuks, toodi meid kenasti ja hiinapäraselt maa peale tagasi. Hotellist välja registreerides küsisime rongijaama transpordi kohta. Õnnetuseks oli liinibuss just läinud, kuid meile pakuti liinitaksot, juhul kui leiame neljanda reisija. Sest liinitakso vähema inimestega ei välju. Pakkusime küll, et ostame neli piletit või ostame oma suurele seljakotile pileti, aga reeglid on reeglid, öeldi meile õlgu kehitades. Tõenäoliselt pärinesid otse linnavalitsusest. Ausõna, mõnikord on tahtmine hiinlastele öelda, et nad on LOLLID.

Seesinane postitus on viimane siitilmast, järgnevad postitan juba Eestis olles. Reedel on kojusõit!

Järgnevalt aga skorpionepilatsioon.

Saja üheksas nädal ehk siiditeed mööda mässajate tagalasse vol 1. Rongiga Xinjiangi

Seekordse suvise matka sihtpunktiks sai Xinjiang (tõlkes "uus piir"). Xinjiangi Uiguuri Autonoomne piirkond on pindalalt Hiina suurim provints, kuid elanikke on seal kokku sama palju kui Pekingis, umbes pooled neist vähemusrahvused (uiguurid, kasahhid, kirgiisid, huid jne). Eks see ütleb provintsi kohta paljugi, sest kes ei mäletaks aastatetaguseid valusaid sündmusi seal piirkonnas. Lisaks kirevale rahvale ja ajaloole asub selles provintsis Hiina madalaim punkt Turpan (154 m alla merepinna), aga ka suurim kõrb Taklimakan ja maailma kõrgeim asfalteeritud tee Karakoram Highway. Ja hilissuvel ning sügisel saab seal süüa imehäid viinamarju ja arbuuse.

Praeguseks on Hiina keskvalitsus võtnud suuna sinnapoole, et väliselt proovitakse promoda ja kaitsta vähemusrahvusi, aga tegelikult suunatakse han-hiinlasi igal võimalikul juhul Xinjiangi ümbes asustama, meelitades neid soodustustega igal sammul. Aga sellest hiljem lähemalt.

Mina, Reelika ja Triinu läksime sinna varasuvel, juuni alguses. Otsustasime minna rongiga, et ikka võimalikult palju näha ja kogeda. Ja kuna ei Reelika ega ka Triinu polnud varem nii pikalt rööbastel olnud (32 h) ning kuna Triinu viimane rongireis oli odav püstijalapilet Pingyaosse, siis seekord võtsime täie raha eest luksklassi. Või noh, vähemalt parima saadaolevast (vaata ka siia). Nagu paar postitust tagasi kirjutasin, siis ei saanud me kolmekesi ühte kupeesse, aga see ei seganud meil kuidagi õestumast. Triinu kupees pesitses kolimisfirma (või nii meile vähemalt alguses tundus) ja tema sisse astudes olid kõikmõeldavad nurgad, panipaigad ning istumiskohad hõivanud tegelased üsna üllatunud nägudega. Kui siis Triinu tegi katset oma ainsamale seljakotile kuskil ruumi leida, soovitati tal see soojalt voodi alla pressida. Aga ei ole me ka pehmekesed. Triinu tõstis veidi lärmi ja katsus vagunisaatja abil asja korda ajada. Selle peale ütlesid kupeeasukad, et ärgu ta muretsegu, magamisajaks on pooled kompsud kadunud. Selgus, et pooled kompsud olid kaasavõetud moona täis...

Selge siis, kolisime endid ringi meie vagunisse, kus hingamisruumi veel oli tänu hiinlastest emale ja tütrele, kes kohe peale väljasõitu teki alla pugesid ning põõnama kukkusid. Tõsi, aeg-ajalt kostis emma-kumma poolt norsatusi ja vilinat, mis pani mind ja Reelikat juba eos muret tundma eesseisva öö pärast.
Triinu, mina ja rong (pildistas Reelika)
Juba tunde sõitnud, mõtlesime edasi õestuda kahe kaasavõetud veinipudeli taga. Millegipärast arvasin, et kaks on enam kui küll. Suur valearvestus! Kella viieks olid need tilgatumaks joodud. Nõudsime veel ja kuna olime vahepeal ringi kolinud restoranvagunisse, siis ei lasknud me endil kaks korda mõelda, vaid tellisime õlut. Sest selleks ju ühel korralikul rongil restoranvagun ette ongi nähtud! Aga ei, jälle valearvestus. Meile tehti selgeks, et pakkuda pole neil midagi, isegi mitte sööke. Enamgi veel, me võiks üldse lahkuda. Kuraasist meil peale kaht pudelit puudust ei tulnud, nii et võtsime heaks valjuhäälselt protesteerides keelduda. Eriti kuna ka kõrvallaua pässid rahumeeles oma pinki edasi nühkisid ja teatud uudishimuga meie võitlust jälgisid. Korrapidaja tädi käis meid mitmel korral lahti kangutamas, aga tulutult. Viimane kord saabus luuaga ja väitis, et ta ei saa koristada isegi mitte siis, kui me jalad üles tõstame. Meie aga nägime selle nurja kavatsuse läbi ning prantsatasime juba koristatud kõrvallauda. Selle peale hüppas kuskilt välja üks mundris meesterahvas, kes karjus "bye bye" või "buy buy" ja ähvardas meid politseiga. Naerukoht, rongis! Nähes, et ikka ei mõjunud, siis jäeti meid rahule.
Uiguuri perekond rongis
Selle intsidendiga said meist restoranvagunis persona non gratad. Kogesime seda õhtul hiljem, kui, tahes anda oma kupeekaaslastele norskamiseks vajaminevat rahu ja vaikust, suundusime restosse kaarte mängima nagu logelevatel hiinlastel kombeks. Vabu laudu oli, kuid maha istudes tuli seesama tõre teenindaja (nüüd küll juba ilma luuata) ja ütles, et selleks, et omada õigust siin istuda, peame ette näitama VIP-kaardi (mida meil polnud) või ostma igaüks 30 RMB eest süüa. Kuna olime juba söönud, siis küsisime, et kas me hoopis õlut ei saaks juurde osta. Ei, tuli resoluutne vastus. Sööma peab! Siis sai Triinul kõrini ja ta viskas tädile 100 raha ja ütles, et tooge siis midagi. Tädi vajus silmnähtavalt lössi - ilmselt oli ta lootnud, et nii kallis kohamaks peletab meid minema.
Mängisime vapralt keskööni ning alles siis avastasime, et meil polnud ööseks joogivett jäänud. Seda ikka saab, arvasime meie, nähes klaaskapis seisvaid pudeleid, ja palusime teenindajalt meile paar tükki müüa. See aga laiutas käsi ja ütles, et ei saa, sest kapp on lukus. Kangutasin natuke ust, oligi lukus.
"No aga kus võti on?"
"Võti on ühe inimese käes, aga see inimene läks magama ja teda ei tohi üles ajada."
Täielik tsirkus, ei saa ja ei tohi!
Pakkusin, et lähen ise ajama, aga mulle ei avaldatud selle õnneliku magaja asukohta.
"Ega see pole siin mingi Eesti, kus igal ajal vett võid osta, see on Hiina!" ütles teenindaja-onu uhkelt.
Nagu kõrbemiraaž, vett näed, aga juua ei saa.

Lõpuks avastasime ühe näidisteriiuli, kus aastatevanused tolmused pudelid rivis seisid. Ei hakanud enam küsimagi, päästsime need vanadussurmast, pistsime onule raha pihku ning tulime tulema. Mul oli selline tunne, et mängu jälgivad hiina mehed vaatasid meile kuidagi tunnustavalt järele...

Väike vinjett ehk kuulsaks ja rikkaks ühekorraga

Teatan uhkustundega, et minu tehtud pildid on LHV värsktlilmunud ajakirjas "Investeeri". Lk 5-11, artikkel "Meie mees Hiinas". Nautige!

Saja kaheksas nädal ehk pildikesi Paunkülast - Yujiacun

Juuni on lennates läinud ja nädalate loendus kipub jälle käest minema. Reisida olen palju saanud ja tegelikult oligi tükk aega mõtlemist, et millest kirjutamist alustada. Käidud on nii Pekingi lähistel, Xinjiangis kui ka üllatusreisil Hong Kongis. Aga kuna piltide töötlemist alustasin just kronoloogilises järjekorras, siis jääb ka jutt nii.

Kui ema ja Kaspar veel siin olid, siis sai Kasparile lubatud üks rongimatk. Muide, kunagi ei tasu lubada lapsele, kellel õiget ajataju veel pole, et ülehomme või 3 päeva pärast läheme kuhugi. Nii juhtuski, et Kaspar hakkas lasteaia ukse taga vinguma, et hoopis rongi peale pidime ju minema. Pidime küll, aga alles kahe päeva pärast.

Nädalavahetusel ostsimegi siis rongipiletid ja kihutasime provintsi. Aeg pani piirid - üle kolme tunni ei tahtnud rongis olla, kuna muu transport võtab ka oma aja. Lahutamatu LP kaasas, astusime Hebei provintsipealinnas rongist välja ning katsusime võimalikult ruttu õigele poole teele saada. Õigele poole tähendab bussijaama, kust väljuvad kökatsbussid avastamata aladele. Valge inimesene saime väärilise kohtlemise osaliseks, igavlevatel bussijaamatöötajatel polnud nagunii midagi muud teha. Bussid väljusid, nagu maal tihti kombeks, täituvuse järgi, bussipiletilgi polnud väljumisaega kirjas. Saime auväärsed istmed bussijuhi selja taha. Oma küsimuse peale, kas see buss Yujiacun'i ehk kivilinna sõidab, sain kooris jaatava vastuse. Huhh, õnneks läks! Peale pooletunnist sõitu, mille jooksul reisisaatja veerevast bussist inimesi välja lükkas ning ka sisse tõstis, visati meid aga viisakalt bussist välja ja tehti selgeks, et päris õigesse kohta me siiski selle bussiga ei saa ja tuleb järgmist oodata. Kus täpselt uus buss peatub ja millal saabub, ei osatud öelda. Varsti, peale kahte, oli vastus. Nojah. Teades, et Hiinas enamasti mitte miski graafikust kinni ei pea, tatsasime tänavanurgal ringi ja kaugemale minna ei julenud. Tühi kõht sai aga võitu, nii et tegime tutvust kohaliku restoraniga ning seal sees söövate noormeestega. Mis siis ikka, võtsin nad ette ja hakkasin bussiinfot pommima. Noormehed ei saanud aru muidugi, miks me imeilusast Pekingist kolkasse olime tulnud. Vot tulimegi selleks, et näha kapsast kasvamas. Aga üks noormeestest võttis kätte ja jooksis meie eest nurgapealsed läbi. Kasu oli sellest nii palju, et saime teada, et buss peaks õige varsti (kell kaks või natuke peale) tulema ja suuna, kust poolt, tegime ka kindlaks. Juba veidi rohkem kindlameelsetena võtsime tänavanurgal jälle kohad sisse. Ja siis hakkas busse voorima. Üritasin küll hieroglüüfide järgi kindlaks teha, mis kuhu läheb, aga selleks ajaks, kui mul veeritud olid, oli buss ka tuututamise (ehk pealetahtjate kokkukutsumise) lõpetanud ning kimas minema. Lõpuks saabud üks eriti punnis buss. Oligi õige! Aga istuda polnud kuhugi. Astusime siiski vapralt sisse, ostsime pileti ja.. saime jälle kahvakohtlemist tunda. Kuna bussis tõesti istekohti nappis, aga kaugelttulnud lapsega külalisi ei saanud ju seisma jätta, siis pisteti ühele vanamehele pihku kaks raha ja kupatati tema bussist välja, öeldes midagi sellist, et võtku järgmine buss. Vanamees ei protesteerinud ja näis üsna rahul oma süllekukkunud varanduse tõttu. Olime tagumikud maha toetanud, aga ega bussil kiiret polnud. Rahvast oli ilmselt veel liiga vähe! Kokku pidi saama ikka nii palju, et kui peatuseaeg oli, siis krabas ütlemata hea mäluga ning täpne reisisaatja mahaminejal varrukast kinni, tiris ta rahva seast kasvõi nui neljaks välja ning jõudis ka pealetahtjad peale suruda.

Õõtsusime pea pool tundi bussiga mööda külavaheteid, kui lõpuks meie peatus tuli. Ja jälle - meie mahamineku ajaks jäeti BUSS TÄIESTI SEISMA ja seda esimest korda reisi jooksul. Kohtlemist arvestades maksime ilmselt ka topelt. Kohe, kui buss ära sõitis ja meil oli aega veidi ringi vaadata, et kuhu LP meid siis seekord saatis, kargas minu juurde külamutt, haaras käest ja kukkus seletama, et tema juures saab magada. Kuna meil oli nagunii plaanis ööseks jääda ja ühtegi teist pakkumist ei tulnud, siis võtsime mutikese pakkumise vastu. 30 raha eest saime ruumika toa hiigelvooditega, kus veel ilmselt peretütre lapsepõlveehted ja -meigitarbed tulevasi põlvi ootama oli jäetud.

Yujiacun on tuntud selle poolest, et enamik külast on tehtud kivist. Nii majad kui ka ajalooline mööbel seal sees. Loomulikult on vana uuele teed andnud ning moodsad elamud on ikka enam või vähem kaasaegse mööbliga sisustatud, aga vana osa on siiski piisavalt hästi säilinud.
Meil oli plaan ka rongiga koju minna, aga kuna rongipiletid olid juba otsa saanud, siis läks käiku varinat B - kutsusime Mr Wu autoga järele. Sõita tuli tal ca 400 km ja 5 tundi, aga 12 paiku ta kohale jõudis. Hea oligi, sest tegelikult oli meil plaanis külastada ka sealset püha mäge Cangyan Shani, kus muide filmiti ka osa stseene Oskari võitjast filmist "Crouching Tiger, Hidden Dragon". Arvasin tegelikult, et ega Mr Wu just eriti rõõmus pole, et pidi meile kuhugi kolkasse järele tulema, aga ta oli nagu alati, naeratav. Ja minu rõõmuks oli ta öelnud ühele töökaaslasele, et kohad, kus käisime, olid väga ilusad. Ja olid ka. Mäeküljele ehitatud templid (muidugi vürtsitatud väheste turistilõksudega nagu kaamlid, hobused ja suveniirimüüjad), kivisse raiutud trepid ja turistide suhteline vähesus tegid meeldejääva matka.
Mõtlesime, et tagasitee mööda Hiina imehead kiirteed läheb ludinal, aga me, või õigemini mina olin alahinnanud pühapäevaõhtuseid ummikuid linna sisse sõidul. Ausõna, mõnel hetkel tundsin, et peamegi öö veetma autos. Kui muidu nii korralik Wu nakatus mitte nii korralike kaasliiklejate eeskujust ning keeras kiirtee kõrvale sisseõidetud tolmusele ja auklikule rajale, kuhu paljud olid parkinud eesmärgiga oodata ära ummiku lahtumine, siis hakkas veidi kõhe küll. Õnneks saab iga asi kord otsa ja nii ka see tee. Mr Wu keeras kõrvalteele ja põlise pekinglasena leidis ta üsna varsti tee kesklinna.

Saja kuues ja saja seitsmes nädal ehk haigus murrab jälle

Kuidagi ei saa järje peale, nii kiire on. Aga kuna ema ja Kaspar on nüüd kenasti Eestis ja meil rohkem aega ringi tormata, siis ehk hakkavad asjad laabuma. Kõik meie plaanid nurjas muidugi ka haigustelaine, millest siiani ravime ennast. Kõigepealt jäi ema tõbiseks, seejärel ka mina ja Kaspar. Meie haigus oli muidugi kökimöki selle kõrval, mis Kauril õnnestus hankida. Tema sai endale mingi kahtlase kurgutõve, mille vastu antibiootikume kirjutati. Tema enda sõnade kohaselt pole ta kunagi varem AB sisse söönud. Ju nii vanalt alustades varitsevadki ohud. Igatahes sai Kaur AB ühe päeva süüa, misjärel ta üle kere paiste ja täpiliseks läks. Ja ikka nii paiste, et tööl ta nädala jagu ei käinud. Arstide sõnul reaktsioon rohule, pidavat üsna tavaline olema. Kodus käis Kaur ringi nagu Frankenstein, käpad püsti, et rohkem paiste ei läheks. Minu teada hankis ta toitu ka nii, et helistas Mäkdonaldsi-mehele, lasi kulleril ukse taha tulla, tõmbas siis ukse lahti ja tegi böö. Kuller põgenes ummisjalu. Nüüd, nädal aega hiljem, hakkab ta juba inimese moodi välja nägema, ainult on veel üle kere punane. Töö juures arvavad nagunii, et kuskil rannas lebotamas käinud.

Kui minust rääkida, siis mul on ka jäänud nädal puhkuseni. Seekordne reis saab siis olema Hiina suurimasse provintsi, Xinjiangi. Nagu ikka, olen mina reisikorraldaja ja matkajuht ühes isikus. Teised peavad rahul olema ja ei mingit viginat. Ma lähemalt plaanidest ei räägi, siis on hiljem ehk huvitavam lugeda. Aga reis tõotab tulla vähemalt sama huvitav kui eelnevad.

Korraldusliku poole pealt seekord kõik nii ludinal ei läinudki. Nagu teada, on Hiinas rongipiletite põud, seega tegin kindlaks päeva, millal piletid müüki tulevad ja palusin sekretäril keegi järjekorratama saata. Saatiski. Enne seda aga palusin, et ostaks kindlasti kolm piletit ühte kupeesse ning kui võimalik valida, siis kaks alumist ja ühe ülemise magamiskoha. Järgmisel päeval selgus, et kuna oli saadaval KAKS ülemist ja ÜKS alumine koht, siis ta pileteid ära ei ostnud. Sel hetkel karjus mu sisikond: "Tuhapea! Sulepea! Tainapea". Päästsime, mis päästa andis, ostsime siis kaks kohta ühte kupeesse ning ühe kõrvalkupeesse (kuna kolme ühte kupeesse enam saada polnud) ning plaan on mõnele hiinlasele altkäemaksu pakkuda, et see siis Triinuga kohad ära vahetaks. Nüüdseks olen muidugi aru saanud, et oli ikka minu viga ka. Kunagi ära anna hiinlasele ülemääraseid juhiseid ega selgitusi. Mida vähem infot, seda parem.

Üle-eelmisel nädalavahetusel kutsusid töökaaslased mind endaga raftingule. Pildid internetis olid paljutõotavad, seega otsustasin minna. Kuna olime emaga ikka veel tõbised, siis kutsusin tema ka kaasa, nii et ta pidi vandeseltslasena suu pidama ning Kaur sai plaanitavast alles tagantjärgi teada. Varahommikul korjas Mr Wu meid peale ning kolme tunniga jõudsime 150 km kaugusele mägedesse. Oleks ka kahe tunniga tõenäoliselt saanud, aga samal nädalavahetusel oli Hiina müüri maraton ning kõik Pekingi bussid samas suunas teel.

Kui kohale jõudsime, selgus kurb tõsiasi, et pulbitseva ja ohtusid täis jõe asemel (ootasin ikka vähemalt Võhandu tammisid) oli väike inimkätega kaevatud sängike, kintsuni nire sees. Petukaup, ma ütlen! Ja mulle räägiti, kuidas seal võib isegi ümber minna ja märjaks saab päris kindlasti. Ainuke märg plekk, mis mul õnnestus oma külge saada, tuli ka sellest, et tõstsin märja mõla üle kõhu.
Mr Wu kahe-mõla-tehnika oli jäädvustamist väärt.
Aga hiinlastel oli mässamist küll. Paatides olime kahekaupa, näod vastamisi, aga teadagi, mis juhtub, kui kaks hiinlast korraga mõlaga tõmbavad. Juhtub see, et paat hakkab keerlema, kuna nad tõmbavad mõlemad samas suunas. Õpetasin, mis ma õpetasin, külge ei hakanud midagi. Ainuke põnevam moment tekkis siis, kui märkasin taevas suuri linde liuglemas. Hiinas on vabalt kulgevad elusolendid paras haruldus, kui varblased, tuvid ja harakad välja arvata. Lisaks oli igati ilus ilm, nii et matka võis kordaläinuks lugeda. Kahju on ainult suurlinna hiinlastest, kes ei saa kunagi kogeda täiesti puutumatut loodust ning inimtühjust. Aga nad vist ei tea tahtagi.
Rohkem inimesi, rohkem teid, vähem loodust. Uus kiirrongitee.

Saja kolmas, saja neljas ja saja viies nädal ehk kiire, kiire, kuai, kuai

Iga asi saab ükskord otsa, nii ka mu elu kaks kõige kiiremat nädalat peale ülikooli lõpetamist. Mina sobisin oma läbirääkija, toidutellija, transpordi organiseerija ning eskortteenuse pakkuja rolli suurepäraselt :) Hommikul kell 8 korjasin tegelased hotellist peale ja õhtul 12 paiku (kui hästi läks) jõudsin ise ka koju kotile.

Q2 globaalsed hinnaläbirääkimised toimusid siis meil Pekingis. Esimest korda. Kuna mina olen varemgi sellega kokku puutunud, siis õnneks teadsin, mida oodata. Nii korralduslikust poolest kui ka muust. Samas ega Hiinas ilma viperusteta ei saa, kohe esimesel hommikul rabasime oma seltskonnaga kogemata ära kellegi teise auto koos juhiga. Kuulsin hiljem, et üks euroopa töökaaslane, kes siis hiljem taksoga pidi ringi ekslema, oli valjuhäälselt vigisenud ja küsinud, et kes see Eva on, kes julgeb tema auto ära ajada. Kes ees, see mees. Hiinas käib niimoodi.

Kogu meie sourcing'u üritus oli kokku kasvatatud Enics Fair'iga. See on korra aastas toimuv tähtsündmus, mis toob kokku nii meid, meie kliendid, tarnijad kui ka teised partnerid. Ja seegi oli esimene kord Hiina jaoks. Kogu see ürituste, koosolekute ning õhtusöökide virvarr pani meie hiina tarnijate pead keerlema nagu öökullidel ja kõik nad segi ajasidki. Igatahes kolleegid Euroopast pööritasid silmi iga kord, kui neil tuli hiinlastega tegemist teha. Minu esimene koosolek möödus igatahes tõlgi vahendusel, kuna "hello" oli enam-vähem ainuke sõna, mida tarnija inglise keeles oskas. Aga sellega oleme juba harjunud. Teine probleem oli selles, et isegi kui asja tõsidusest ette hoiatasin, saabus noormees Enicsisse väikese musta märkmiku saatel ning iga kord, kui üritasin mõnest hinnast juttu teha, siis kirjutas noormees selle musta pastakaga oma musta märkmikku ning ütles, et vaatab hiljem järele ja vastab. Kujutasin juba ette, kuidas ta läheb oma kontorisse, võtab märkmiku ja kataloogid välja, otsib vastused ning siis vudib kas kirja posti viima või heal juhul postkontorisse faksi saatma.

Teine tarnija ajas lootusetult segi kõik üritused. Hinnaläbirääkimistele jättis ta üldse tulemata, kuna arvas, et üritus oli juba eelmisel õhtul läbi saanud. Eelmisel õhtul toimus nimelt väike mittemidagiütlev workshop ja suuremat sorti pugimisüritus. Läbirääkimistega oli neil sama palju pistmist kui uksematil tennisereketiga.

Igal õhtul oli siis ka mõni meelelahutusüritus ja peaaegu võin pea anda, et minu orgunnitud olid need kõige paremad. Peaaegu seetõttu, et ühel üritusel ma ei osalenud, seega ei tea kaasa rääkida. Aga üks meeldejäävamaid oli kahtlemata kokandusvõistlus Hook'n'Cook The Hutongis. Paarikaupa (hiinlane+hiinlane ja valge+valge) kokkasime hiinlased euroopa ja eurooplased hiina toite. Välja tuli nagu ikka ehk siis meie hiina roog euroopalikult kuivavõitu ning hiinlaste oma veidi vesisevõitu. See aga ei seganud hiinlasi oma vesisevõitu roaga võitmast. Maitse oli suurepärane ja nii see lemmikuks hääletatigi.
Hiinlaste üllitis - õunakook pabulatega :)

Ühel teisel õhtul oli meil suurem dinee hiina tarnijatega. Selle korraldas puhast verd hiinlane ja tahaks peaaegu öelda, et asi lõppes surmaga, vesise ja kurvaga. Mida ikka arvata sellest, kui kõik see rahvas veetakse küsitava kvaliteediga bufeerestorani (hiinlaste meelest siiski über, sest kõik suur ja sillerdav ju peab hea olema), kus söök on kuivanud ja külm? Jooke see-eest voolas ojadena, kuna kõik ju pidid gan bei'tama. Mina pääsesin veel suhteliselt hästi, kuna valasin klaasi veini täis ja tinksutasin siis sealt. Soomlased aga pidid seda va kanget tarbima ja ikka põhjani. Ja kui üks ganbeitaja läks, siis teine saabus. Kõigiga pidi kokku lööma, muud juttugi pole.
Gan bei!
Õnneks kustuvad hiinlased suhteliselt ruttu ära, nii et paari tunni pärast saime väiksema kambaga juba edasi minna. Vaid kaks kanget hiinlast jõudsid meiega sammu pidada. Tundub, et nemad pidasid seda auasjaks, kuna nad suutsid välja kannatada veel järgnevad kolm tundi Pekingi kõrgeimas baaris, kuhu ma külalised viisin. Mina kui ainuke naisinimene kambas sain loomulikult erilise tähelepanu osaliseks ja isegi tantsida. Kuna see polnud diskoteek vaid pigem svingisalong, siis olime ainuke paar tantsuplatsil ja teenisime ülebaariaplausi oma kahe meistertantsu eest.

Ühel viimastest õhtustest mõtlesin, et mis Pekingis käik see ikka on, kui pole karaokes käinud. Ei arvanud, et see nii libedalt läheb, aga kõik olid üllatuslikult valmis kaasa tulema ja umbes pooled olid ka nõus laulma. Laulusokus oli riigiti erinev. Hiinlased laulsid peaaegu ainult hiinakeelseid laule, aga seda väga hästi ja hingestatult. Aplaus. Rootslased üldiselt mörisesid, rohkem tossasid ja jõid. Kuskil ABBA ja WHAMi kandis (vanad mehed ka juba) lõid aga nendegi silmad särama. Ma ei saa enam üldistada, kuna soomlasi oli ainult üks, aga minu meelest käitus see küll rahvusliku eripära silmas pidades. Laulis nimelt hiina laule soome keeles.

Kui kõik see gäng eelmise nädala lõpus lõpuks lahkus, jäeti mulle maha üks pisik ja haigeks ma jäingi.