Q2 globaalsed hinnaläbirääkimised toimusid siis meil Pekingis. Esimest korda. Kuna mina olen varemgi sellega kokku puutunud, siis õnneks teadsin, mida oodata. Nii korralduslikust poolest kui ka muust. Samas ega Hiinas ilma viperusteta ei saa, kohe esimesel hommikul rabasime oma seltskonnaga kogemata ära kellegi teise auto koos juhiga. Kuulsin hiljem, et üks euroopa töökaaslane, kes siis hiljem taksoga pidi ringi ekslema, oli valjuhäälselt vigisenud ja küsinud, et kes see Eva on, kes julgeb tema auto ära ajada. Kes ees, see mees. Hiinas käib niimoodi.
Kogu meie sourcing'u üritus oli kokku kasvatatud Enics Fair'iga. See on korra aastas toimuv tähtsündmus, mis toob kokku nii meid, meie kliendid, tarnijad kui ka teised partnerid. Ja seegi oli esimene kord Hiina jaoks. Kogu see ürituste, koosolekute ning õhtusöökide virvarr pani meie hiina tarnijate pead keerlema nagu öökullidel ja kõik nad segi ajasidki. Igatahes kolleegid Euroopast pööritasid silmi iga kord, kui neil tuli hiinlastega tegemist teha. Minu esimene koosolek möödus igatahes tõlgi vahendusel, kuna "hello" oli enam-vähem ainuke sõna, mida tarnija inglise keeles oskas. Aga sellega oleme juba harjunud. Teine probleem oli selles, et isegi kui asja tõsidusest ette hoiatasin, saabus noormees Enicsisse väikese musta märkmiku saatel ning iga kord, kui üritasin mõnest hinnast juttu teha, siis kirjutas noormees selle musta pastakaga oma musta märkmikku ning ütles, et vaatab hiljem järele ja vastab. Kujutasin juba ette, kuidas ta läheb oma kontorisse, võtab märkmiku ja kataloogid välja, otsib vastused ning siis vudib kas kirja posti viima või heal juhul postkontorisse faksi saatma.
Teine tarnija ajas lootusetult segi kõik üritused. Hinnaläbirääkimistele jättis ta üldse tulemata, kuna arvas, et üritus oli juba eelmisel õhtul läbi saanud. Eelmisel õhtul toimus nimelt väike mittemidagiütlev workshop ja suuremat sorti pugimisüritus. Läbirääkimistega oli neil sama palju pistmist kui uksematil tennisereketiga.
Igal õhtul oli siis ka mõni meelelahutusüritus ja peaaegu võin pea anda, et minu orgunnitud olid need kõige paremad. Peaaegu seetõttu, et ühel üritusel ma ei osalenud, seega ei tea kaasa rääkida. Aga üks meeldejäävamaid oli kahtlemata kokandusvõistlus Hook'n'Cook The Hutongis. Paarikaupa (hiinlane+hiinlane ja valge+valge) kokkasime hiinlased euroopa ja eurooplased hiina toite. Välja tuli nagu ikka ehk siis meie hiina roog euroopalikult kuivavõitu ning hiinlaste oma veidi vesisevõitu. See aga ei seganud hiinlasi oma vesisevõitu roaga võitmast. Maitse oli suurepärane ja nii see lemmikuks hääletatigi.
Hiinlaste üllitis - õunakook pabulatega :)Ühel teisel õhtul oli meil suurem dinee hiina tarnijatega. Selle korraldas puhast verd hiinlane ja tahaks peaaegu öelda, et asi lõppes surmaga, vesise ja kurvaga. Mida ikka arvata sellest, kui kõik see rahvas veetakse küsitava kvaliteediga bufeerestorani (hiinlaste meelest siiski über, sest kõik suur ja sillerdav ju peab hea olema), kus söök on kuivanud ja külm? Jooke see-eest voolas ojadena, kuna kõik ju pidid gan bei'tama. Mina pääsesin veel suhteliselt hästi, kuna valasin klaasi veini täis ja tinksutasin siis sealt. Soomlased aga pidid seda va kanget tarbima ja ikka põhjani. Ja kui üks ganbeitaja läks, siis teine saabus. Kõigiga pidi kokku lööma, muud juttugi pole.
Gan bei!Õnneks kustuvad hiinlased suhteliselt ruttu ära, nii et paari tunni pärast saime väiksema kambaga juba edasi minna. Vaid kaks kanget hiinlast jõudsid meiega sammu pidada. Tundub, et nemad pidasid seda auasjaks, kuna nad suutsid välja kannatada veel järgnevad kolm tundi Pekingi kõrgeimas baaris, kuhu ma külalised viisin. Mina kui ainuke naisinimene kambas sain loomulikult erilise tähelepanu osaliseks ja isegi tantsida. Kuna see polnud diskoteek vaid pigem svingisalong, siis olime ainuke paar tantsuplatsil ja teenisime ülebaariaplausi oma kahe meistertantsu eest.
Ühel viimastest õhtustest mõtlesin, et mis Pekingis käik see ikka on, kui pole karaokes käinud. Ei arvanud, et see nii libedalt läheb, aga kõik olid üllatuslikult valmis kaasa tulema ja umbes pooled olid ka nõus laulma. Laulusokus oli riigiti erinev. Hiinlased laulsid peaaegu ainult hiinakeelseid laule, aga seda väga hästi ja hingestatult. Aplaus. Rootslased üldiselt mörisesid, rohkem tossasid ja jõid. Kuskil ABBA ja WHAMi kandis (vanad mehed ka juba) lõid aga nendegi silmad särama. Ma ei saa enam üldistada, kuna soomlasi oli ainult üks, aga minu meelest käitus see küll rahvusliku eripära silmas pidades. Laulis nimelt hiina laule soome keeles.
Kui kõik see gäng eelmise nädala lõpus lõpuks lahkus, jäeti mulle maha üks pisik ja haigeks ma jäingi.
No comments:
Post a Comment