Kuuekümne esimene nädal ehk Xiahe, Gansu provints, 2. ja 3. päev

Eelmisel korral alustasin suure õhinaga oma reisikirjadega ja unustasin täielikult anda ülevaate, mida Gansu provints üldse endast kujutab.

Gansu on riigi üks kõige vaesemaid provintse, kuid rikas ja huvitav ajaloo, kirjute rahvuste ning vaatamisväärsuste poolest. Ka loodus on väga vaheldusrikas, on nii mägesid (Gansu provintsiga saab alguse Tiibeti platoo, Gansu kõrgeim punkt 5547 m), jõgesid (Kollane jõgi) kui ka kõrbi (Gobi kõrb põhjaosas). Kuna aega oli meil aga vaid nädal, siis pidime piirduma provintsi lõunaosaga ning loobuma kaamelisõidust Siiditee düünidel.

Tianshuist sõitsime hommikul edasi Lanzhousse. Rong hilines, mis tegi küsitavaks meie jõudmise Xiahe bussile. LP järgi oleksime igatahes pidanud maha jääma. Veel üks asi, milles me polnud kindlad, oli see, et mis konditsioonis sinna jõuame, kuna hommikusöögiks oli hotellis olnud üks muna ja seitse erinevat sorti kapsast. Nii et olime sunnitud terve päeva küpsiste ja kuivikute peal elama.

Seekord sõitsime tavaklassis (kestis ainult 4,5 tundi, ca 50 RMB) ja sattusime jälle uudiskauba rolli. Üks näide: mingi hetk istus meie vastu üks meesterahvas, kes tundis suurt huvi Sveni telefoni vastu. Sven, lahke inimene, andiski. Mees tõmbas rahulikult menüüst pildigalerii lahti ja kukkus sobrama. Tavaklassis sõit võib olla huvitav, aga enamasti on see tegelikult piinarikkam. Nelja tunni jooksul pidime kordusena kuulama tervelt nelja hiina laulu. Ja oleks siis veel, et ainult originaalis! Üsna varsti hakkasid hiinlased sama lugu joristama ja ma kahtlen väga, kas sa, Teele, sellisele kakofooniale enam 3+ oleksid hindeks pannud.

Puhtusega oli ka pahasti. Kõik, mis kasutuks osutus, lendas põrandale. Mingi hetk tuli siis tädi luuaga ja pühkis selle saasta jälle kokku. Kui ise ei ulatanud, siis andis luua reisijate kätte, et nood siis abikäe ulataks.
Kui lõpuks Lanzhousse jõudsime ja LP lahti lõime, et vaadata, kuhu kanti bussijaam jääb, lendasid meile peale kümmekond kohalikku minibussimaffialiiget. Peale paari minutit tingimist saime hinna enam-vähem mõistlikuks ja 20 minuti pärast olime juba bussijaamas. Meie suureks kergenduseks tahtsid siiski kõrgemad jõud, et me ikka samal õhtul pühalinna Xiahesse jõuaks - bussi väljumisaeg oli tunni võrra edasi lükatud. Siinkohal tahan tänada kõiki asjalikke reisiblogipidajaid, eriti seda, kes soovitas teha bussijaama jaoks koopiad nii passist ja viisast. Oligi nii, piletit enne osta ei saanud, kui koopiad olid nende valduses. Gansu ja sellest lääne poole jäävad provintsid on siiani päris tugeva kontrolli all. Tiibeti kohta teavad kõik, aga see, et Xinjiangi provintsis taastati ligipääs internetile alles kuu aega tagasi peale 10 kuud kestnud pimedust ja et igal varakevadel osad Gansu linnad on välismaalastele keelatud, ei ole eriti levinud. Olin üllatunud, et LP sellist olulist infot koopiate vajalikkuse kohta ei edastanud.

Lanzhoust Xiahesse on nelja tunni sõit mööda mägi- ja külavaheteid. Üritasime Sveniga kordamööda bussi tagaistmel magada, aga tagajärjeks oli hoopis soolikapunupats minu keres. Xiahesse jõudsime pimedas ja padukaga. Hotelli leidmisega probleeme ei tekkinud, takso tõi meid 5 RMB eest ilusti ukse ette ära. LP järgi maksime küll 4 RMB liiga palju, aga vihmaga ei tingita.
Xiahe peatänav
Xiahes on üks olulisemaid väljaspool Tibbetit asuvad mungakloostreid. Küla ise asub täiesti mägede vahel, kuskil 2000 m kõrgusel merepinnast. Elanikud on ka enamikus tiibetlased, kelle olemus ja keel meeldivad mulle hoopis enam kui hiinlaste omad. R-tähte oskasid nad muide ilusti põristada. Rääkimata riietusest. Ega kirjeldada pole suurt mõtet, pildid räägivad enda eest.
Nomaadi (amdo) naised traditsioonilistes rõivastes
Vihm jäi järgmisel päeval järele, nii et saime kloostrialadel enam-vähem kuivalt ringi uidata. See küll ei kehtinud kõige tõsimeelsemate palverändurite kohta, kes käisid ümber kloostri (3 km!) sõna otseses mõttes roomates. Mõnel oli selle tarbeks ees kilepõll ja käte ümber spetsiaalsed puust plätakad, aga mitte kõigil. Neid palvetajaussikesi nägime hiljem mitmel pool, kaasa arvatud eikellegimaal keset maanteed. Kust nad olid tulnud ja kuhu suundusid, ei tea. Ainult et see teekond võttis neil kindlasti aega terve päeva (kui mitte rohkem).
Mulle tundus tiibeti budism hoopis siiram kui hiina zen (või chan) budism. Ei teagi, kas põhjuseks oli kloostri asukoht, munkade täielik rahulikkus ja pühendumus või midagi muud, aga isegi minul, paadunud paganal, tekkis väike aukartus kogu selle koosluse vastu.
Labrangi mungaklooster (pildi tegi Sven)
Ja söögid! Eelmise päeva küpsisemass veel mässas mul kõhus, aga ega sellel pikka pidu enam ei olnud, kuna kohalik nomaadirestoran pakkus erinevaid (jaki)liharoogasid oma üüratust menüüst. Mul oli raske uskuda oma silmi, kui nägin, millise toidukoguse suutis Sven ära hävitada. Enamiku sellest moodustas muidugi liha. Nagu ta ise kommenteeris, et naistega on hea reisida, kuna naised söövad nii vähe ja siis jääb talle toitu rohkem. Mille vastu mul polnud midagi, eriti kuna reisi lõpuks olin kaks kilo kergem.

Kuuekümnes nädal ehk Tianshui ja Maiji Shan, Gansu provints, 1. päev

Öörong Hiinas pole naljaasi. Kui ootesaali sisenesime, olime ainukesed valged nii umbes miljoni mustpea hulgas. Ja järjekord selline, et ega meie küll enam peale ei mahu. Aga mahtusime küll, meil olid isegi lausa kupeekohad. Sõit kestis 16 tundi ja maksis 511 RMB. Meie lõpp-peatus oli Tianshui, mille lähedal asuv võimas Maiji Shan oli meie esimeseks vaatamisväärsuseks. Mäe küljele on uuristatud grotid ja Buddha kujud, valmimisaeg jääb 500. a kanti.
Trepid, trepid.. kes tahab treppidest eluks ajaks kõrini saada, tulgu Hiinasse.
Tianshui pole iseenesest kuigi köitev linn, kuigi omad võlud tal olid.. sellest edaspidi. Maiji Shan aga oli seda rohkem vaatamist väärt. Huvitav on see, et hiinlased on sellest kohast kuidagi mööda läinud. Peale meie oli mäel veel umbes kümmekond turisti, mille üle ma muidugi ei kurda. Täielik Eesti tunne tuli peale: ritsikad laulsid, õhk oli puhas, tuul oli nagu Pärnu rannas, rohi rohelisem kui mujal Hiinas. Ainuke miinus asja juures oli see, et päike kraapis lagipead ja külma õlut polnud kusagilt saada.
Meie annetus, ehk saame prillidega vanahärra läbi õndsaks.
Tulevastele ränduritele veel nii palju infoks, et hotell (***) maksis 138 RMB, sõit mäe juurde taksoga 150 RMB (proovisime 100-ga saada nagu LP soovitas, ei õnnestunud, inflatsioon on vist oma töö teinud) ja mäepilet 70RMB. Aga jah, koht ise on paras ääremaa. Inglise keelega ei maksa proovidagi. Mulle muidugi sobib, sundolukorras hiina keele praktika on igati teretulnud. Isegi Sven, kelle käest tavaliselt ainult kriitikat kuuleb, ütles, et mida ta ilma minuta siin peale hakkaks. Pekingis läks nii kiireks, et ta ei jõudnud oma postkaarte teele panna, mõtlesime, et teeme seda siis Tianshuis. See osutus aga ootamatult raskeks. Keegi polnud Eestist midagi kuulnud ei inglise ega hiina keeles. Ka töötajate lappamine paksus mustas kaustas ei andnud tulemust. Lõpuks kogunesed postkontoritöötajad omavahel arutama, et kus täpselt see olematu riik asub. Arutus andis siiski mingisuguse tulemuse, Svenilt kasseeriti iga kaardi eest 4 RMB ja teele nad läksid. Loodetavasti siiski Eesti poole, mitte prügikasti.
Noored veedavad aega ilmselt juuksurisalongides
Mudaromantika
Õhtul otsustasime linna peal ringi vaadata ja süüa otsida. Sven oli suures lihanäljas, aga mida me ei leidnud, oli korralik söömakoht. Viimases näljas läksime kohta, kus aknapealne pilt meenutas liha ja menüüst tundsin ära lihamärgid.
Paluks seda liha, mis pildil! (pildi tegi Sven)
Kahjuks osutus see väikseks petekaks. Liha asemel oli tegemist naha ja kontidega. Aga kui juba jumalad niimoodi ära peteti, siis mis meist rääkida.
Ma kordan, kuhu kadus liha??
Me olime muide üle linna hitid. Ettekandjad tegid meist söömise ajal pilti, ei imesta üldse, kui need pildid selle olematu lihaga roa kõrvale maanduvad. Kui otsustasime tänaval piljardit mängida (1 RMB!), siis 5 min pärast oli selge, et see oli viga. Pealtvaatajaid koguned nagu ping-pongi meistrivõistlustele, ainult et mängijad jätsid soovida. Peale seda, kui Sven küttis kaks palli piki tänavat minema, otsustasime anda loobumisvõidu. Pealtvaatajaile.
Ja nii sündis legend valgetest, kes ei oska piljardit mängida (pildi tegi Sven)
Minule kingiti üllatuslikult tänaval suur lillebukett. Ülekullatud roosad nelgid, kui hiinalikult romantiline. Käes kanda oli neid paras vaev, seega pistsin buketi Svenile otsapidi seljakotti ja nii valmiski esimene Tianshui paabulind.
Pildi tegi Sven
Vahepeal läks pimedaks ja siis ei tundunudki linn enam nii kole. Ehk olid selles "süüdi" väga abivalmis ja külalislahked kohalikud, kes igal võimalusel suhelda tahtsid. Üks hetk, kui välikohvikusse oma õlledega maha istusime, ujusid meie lauda kaks hiina meest, kes Sveni õlle konfiskeerisid (tegelikult sain selle omale), öeldes, et see on naistejook. Selle asemel koorisid nad välja Baijiu, hiina 45-kraadise viina ning valasid Svenile suure topsitäie. Mina keelasin ka keeldumise (suitsudest me juba ütlesime ära). Sven siis tegi vaprat nägu ja jõi, samal ajal kui mina nautisin oma kaht õlut. Komplimente jagus muidugi hulgim, eriti mulle. Et mis mõttes mul on laps? Jälle kord pidavat ma välja nägema nagu 18-aastane. Ma ei tea, kas see pidi olema hiina külgelöömistaktika, aga selline jutt hakkas tulema siis, kui olime neile öelnud, et Sven pole mitte minu abikaasa.

Sellel õhtul sain veel ühe kogemuse võrra rikkamaks, pidin nimelt suure hädaga ämbrisse pissima. See oli ühe söögikoha ametlik WC nimelt. Ega häda ei anna häbeneda, või kuidas see oligi..

Mul läheb nüüd veidi aega piltide sorteerimisega, nii et järgmisel nädalal järjejutt jätkub.

Viiekümne üheksas nädal ehk kui kaugele jõuame, 35 kilo kraami seljas?

Ehk siis et kihlveokontorid on avatud. Järgmisel nädalal teeme kokkuvõtted, ainus kindel fakt on see, et juttu tuleb mitme nädala jagu. Selleks korraks kõik, aeg saab otsa, kahe tunni pärast läheb rong.

Viiekümne kaheksas nädal ehk Elm Street'i luupainaja

Hiina loetakse küll suhteliselt ohutute riikide sekka ning enamasti midagi kriminaalset ei toimu, kuid kui midagi kärgatab, siis kohe jõuga. Võib kasvõi meelde tuletada eelmise aasta Xinjiangi või olümpia aastal toimunud Tiibeti rahutused.

Nüüd hirmutavad kogu Hiinat lasteaedades lapsi ründavad hullumeelsed. Praeguseks on toimunud juba seitse rünnakut väga väikeste vahedega. Hiina meedias ei ole neid tahtlikult väga palju kajastatud, kardetakse kopeerijaid. Õigusega ka. Praegu vaieldakse siin päris kõvasti, kas peaks kajastama ja kui palju peaks kajastama, aga fakt on see, et iga järgnev rünnak saab innustust eelmistest. Lisaks on välja ilmunud "naljamehed". Paar nädalat tagasi vahistati mees, kes ähvardas rünnakuga, kui talle ei maksta 100 000 RMB.

Üle kogu Hiina on koolides ja lasteaedades suurendatud turvameetmeid, eriti inimtööjõu näol. Iseasi, kas need (enamasti) kleenukesed turvamehed üldse jõuaksid või oskaksid mingisugust kirvemeest peatada. Nii palju, kui mina olen turvajatega lähemalt kokku puutunud, jätavad nad küll üsna ebakompetentse ja loiu mulje.
Siiani pole minu meelest meedias eriti kajastatud seda, kes ja kuidas ründajad on peatatud. Kuulujutud aga räägivad, et need, kes enesetappu ei teinud, peeti kinni hoopis kõrvaliste isikute poolt. Loodame siis, et sellest on õpitud.

Midagi meeldivamat ka, nimelt mõned pildid meie nädalavahetuse käigust Pekingi botaanikaeda. Kahjuks on suurem õiteaeg juba läbi, aga midagi jäi siiski kaamera ette.

Kaspar toetab hekki
Näidisperekond: issi, issi ja kaks last
Kahekümnekas ja lõunasöök vahetavad omanikke
Homme aga saabub külla Sven, nii et tihedat kultuuri- ja reisiprogrammi alga!

Viiekümne seitsmes nädal ehk unedraama kolmes vaatuses ja mägijutte

Missugune rõõm, hommikul tuli Kaur reisi pealt tagasi. Mina, vana unimüts, muidugi magasin, kui tema ust lõgistas. Võtit tal muidugi polnud ja seega pidi mulle telefonile ühe väikese tirina saatma. Kusjuures kella 6 paiku hommikul ärkasin korraks isegi üles, sest olin just unes näinud, et Kaur on ukse taga.

Aga rõõm sellepärast, et nüüd saan vähemalt tuge ühe väikese vääniku kasvatamises. Viimasel ajal on "ise"-le lisaks tekkinud "ei taha" ja sellise vastuse saavad esimese hooga eranditult kõik küsimused. Magamaminekud on õnneks siiani jätkuvalt valutud, kuid nüüd on siiani kiirele õhtusele magamaminekule tekkinud külge kolm vaatust.

1. vaatus
Kaspar: Autosid, autosid!
Mina: (tõstan Kaspari aknalauale) No ütleme siis autodele head ööd!
Kaspar: Head ööd, auto, head ööd, takso, head ööd, buss!
(tõstan Kaspari alla ja ta läheb voodisse. Mina kustutan tule ja lahkun toast)

2. vaatus
Kaspar: Emme! Emmmeeee!
Mina: (teisest toast) Mis sa tahad?
Kaspar: Juua! (ja/või) Emme paneb teki peale! (ja/või) Emme, kalli, kalli!
Mina: (teen nõutud toimingu) Aga nüüd on kõik, ruttu tuttu!

3. vaatus
(Kaspari toast kostab miski nagin)
Kaspar: (püksid ja mähkmed jalast nihverdatud) Potile! Piss tuleb!
Mina: (kuidas ma ikka ütlen lapsele, et nagunii ei tule midagi?) Hea küll, tule siis potile!
(liigume suurde tuppa potile)
Kaspar: (õnnelikult) Multasid! Lottet!
Mina: Multikad magavad juba, Lotte ka. Kas piss tuli?
Kaspar: (tõuseb püsti ja vaatab) Ei ole.
Mina: No siis tuttu tagasi!
(ajan talle püksid jalga tagasi ja nüüd läheb juba lõplikult magama)

Ja nii iga õhtu..

Aga sel nädalal jõudsin muudki. Kuna ilmad on nüüd ilusad ja kõik õitseb (reklaamin jätkuvalt, et parim aeg Pekingis on mai, september ja oktoober), siis tundus õige aeg, et jälle ette võtta üks päevane mägimatk Beijing Hikers'itega.

 Kirsiaed

Matka nimeks oli Longquanyu Dragon Spring Valley hike, raskusastmeks 3+, mis on siis selline keskmine, kolm-neli tundi mööda mägesid pluss mõni konks. Seekordseks konksuks oli tegelikult põlvi veidi nõrgakski võttev laskumine järsu kaljunuki pealt, kus kinni hoida polnud eriti kuskilt. Selle koha peal sajatas matkakaaslane Marge kõigepealt kogu matka ja siis mind, et ma ta sinna üldse kaasa tirisin.

 Mägihängimine

No climbing küll, aga kas alla võib tulla? 

 Kus on loomakaitse?
Beijing Hikers'it veavad välismaalased ja neil on iga kuu alati plaanis ka nö heategevad matkad, mille hind on odavam, aga mille üks eesmärke on matkarada prügist puhtaks teha. Seekordne matk küll selline ei olnud, kuid meie matkajuht Zack palus siiski inimestel võimalusel jalge ette jääv mittelagunev praht üles korjata. Ise oli ta muidugi varmas eeskuju näitama. Krabas aga miskid pakendijäänused ühe kivi peal loodust nautiva hiinlanna jalge alt. Loodusnautleja tegi suured silmad (no milleks ometi korjata maast võõrast prahti?) ja palju ei puudunud, kui oleks hõimlased appi kutsunud. Zack rääkis meile, et kahjuks nii ongi, hiinlased ei saa kuidagi puhtust hoitud. Täna nägin ise, kuidas ehitustöölised sõid tänaval pappkarpidest lõunat ja pärast "matsid" oma karbid põõsasse. Paarkümmend meetrit eemal oli prügikast.

Matkad lõpevad enamasti hilise lõunasöögiga kuskil külarestoranis. Siis on aega ka natuke teiste matkalistega suhelda. Sel korral oli siis päris suur kokkusattumus, kui oma lauanaabritega juttu tegin ja sain teada, et nemad ka Central Park'is elavad. Ja vähe sellest, nad elavad meie vanas korteris, kuhu kolisid enam-vähem peale seda, kui meie olime välja kolinud. Teatasid mulle rõõmuga, et leidsid koristuse käigus pisut sente ning ühe puust mänguklotsi. Sendid lubasin neil lahkelt endale pidada, kuid klotsi oleks tagasi tahtnud, ikkagi väärt eesti kraam. Kahjuks oli see juba prügikasti rännanud.

Viiekümne kuues nädal ehk kuidas me väikese suure vastu vahetasime

Nagu meil siin on juba tavaks saanud, avatakse maipühade ajal eestlaste grillihooaeg. Kui eelmisel aastal tegime seda Nandaihes, siis sel aastal nii kaugele ei hakanud minema. Mis muidugi ei tähendanud, et me kiiremini kohale jõudsime, aga sellest edaspidi. Sel aastal korraldati üritus Silver Mountain Pogoda'de lähistel. Pidi olema suhteliselt avastamata piknikupaik Pekingi jaoks.
Eestlaste grillinurk, taamal on hiinlastest pealtvaatajad parimad istekohad rabanud
Aga loomulikult oli seal sissepääsu jaoks pilet, loomulikult olid tädid-onud oma müügiputkad otse tee peale sättinud ja loomulikult ei tohtinud seal grillida. Kuna meil olid kaasas mõned diplomaatilise korpuse esindajad, kes teadupärast on puutumatud ja igasugusest vastutusest priid, siis lükkasime nemad letti ehk grilli taha ja grilli omakorda suure samba taha, et kurjadele onudele kätte ei paistaks. Läks läbi küll ja me ei pidanud närima külmi viinereid ega tooreid kanakoibi.
See on minu..
..ja see ka!
Tegelikult tahtsin ma aga hoopis meie dramaatilisest kohale(mitte)jõudmisest rääkida. Kuna Central Parkist oli minemas mitu perekonda, siis palusin meie muidu viiekohalise auto vahetada suurema vastu. Vahetus läks õnneks ning mahutasime väikebussi kolm last, kolm täiskasvanut (Kaur oli reisil) ning meie truu autojuhi Mr Wu, kes oli saanud instruktsioonid meid kõige kiiremat teed mööda kohale viia. Kahjuks polnud ta ise seal varem käinud ning valis sinnajõudmiseks tõenäoliselt kõige ummistunuma tee. Kokku kulus arvatust kaks korda rohkem aega ehk kolm tundi ning enne kohalejõudmist surime veel käänulise mägitee peale maha kah. Põhjus siis selles, et meil oli alles ainult kolmas käik. Ei saanudki aru, kas auto oli enne juba vigane või põhjustas Mr Wu vähene käiguvahetus (tavaliselt sõidab ta automaatkastiga) mägiteedel auto sappa musta tossu, aga igatahes 1 km enne sihtkohta sättis ta rataste taha telliskivid ning tee peale ohukolmnurga. Meid transporditi edasi ühe heatahtliku külamehe poolt, kes samas teenis ka endale õhtusöögiraha.

Kuna ülejäänud eestlased olid juba mõni aeg tagasi kohale jõudnud ning ilmselgelt janusse jäänud (mahlad ja vee pidime tooma meie), siis olid õlled juba otsakorral. Ilm oli ka väga soe, arvan, et oma 30 kraadi tuli ära. Nüüd õnneks tundub, et suvi on lõpuks ometi tulnud (mõne arvamuse kohaselt küll pea kuu aega hiljem kui tavaliselt), alla 20 kraadi temperatuur enam ilmselt ei lange.

Linna tagasi saamine tundus ka kahtlane. Meile küll pakuti, et jaotaksime endid teiste eestlaste autode vahel ära, kuid kuna asendusauto pidi juba teel olema ning ka lastetoolid olime hüljanud kuskil mäeküljel seisvasse minibussi, siis otsustasime siiski oma oodata. Järele meile tuldigi, aga 50-kohalise reisibussiga. Poistel oli muidugi päev korras, ega iga päev ei saa sõita bussiga, mis iga viie minuti järel hoiatuseks tuututab. Arvan tegelikult, et tänu bussi massile jõudsime isegi kiiremini linna, kui väiksema autoga oleksime jõudnud. Siin ju kehtib tugevama õigus, buss litsub lihtsalt väiksemad sinna, kus nad ei sega. Ja pealegi sain just teada, et kokkupõrke puhul jääb süüdi see, kelle esiosa on rohkem lömmis.
Väga süüdlase ilmega
Ahjaa, muide, kui kellelgi tekib tahtmine teada saada, kuidas käib väljamaalastel Hiinas juhilubade tegemine, siis vaadake siia ja proovige, kas õnnestuks Hiinas load kätte saada. Mina vastasin teadlikult nii, nagu olen näinud siin juhte käituvat, ja sain tulemuseks tervelt 40% õigeid vastuseid. Nii et hoiame Mr Wu'd ametis edaspidigi.

Viiekümne viies nädal ehk viiekümne viies nädal

Alustame halvaga. Sel nädalal läks veidi õnnetult meie Ayi'l, kes tegi autoga avarii ning kellel varastati käekott koos dokumentide ja muu tarvilikuga, kaasa arvatud meie kodu võtmetega. Siit moraal, ärge jätke ridiküli taksosse, kui lähete raha välja võtma. Takso võib koos ridiküliga lihtsalt putku panna. Niisiis täna vahetati meil lukk ära ja saime uued võtmed. Parem karta, kui kahetseda.

Teine asi, mis küll veel meie jaoks halb pole, aga mis võib halvasti lõppeda, on see, et Gansu provintsi tähtsamad (tiibeti) vaatamisväärsused, kuhu meil Sveniga plaanis kuu aja pärast reisida, on lukku pandud. Hetkel käivad küll kõlakad, et tõke puudutab ainult USA kodanikke, aga sealt edasi võib keeld juba kiirelt ka teistele rahvastele levida. Pealegi on hiinlaste jaoks kõik kahvanäod ameeriklased ja kui ikka bussipiletit ei müüda, siis ei müüda. Praegu hoiangi siin pöidlaid soojas kohas ja loodan, et midagi hullemat ei juhtu. Kui juhtub, siis jääb üle kas ette võtta mõni teine provints või üritada kinnistesse kohtadesse pääseda tagauste või kraavide kaudu.

Punkt halvale.

Kaspar on lasteaias väga hästi hakkama saanud. Eelmisel nädalal oli meil arenguvestlus tema kasvatajaga :) Tuleb välja, et Kaspar on rohkem isenokitseja (ei tea küll, kellelt ta selle pärinud on?:) Maalimine, torkimine ja lõikamine on tema lemmiktegevused. Klassi inglise keelest saab aru, aga ise ei räägi. Kahju on mul sellest, et lasteaias ei õpetata lapsi potil käima. Nende arust on kõik korras, kui laps neljandaks (!) eluaastaks on potilkäimise ära õppinud. Vot sulle Montessorit! Muus osas mulle kool meeldib, lastega tegeldakse piisavalt, aga ei teki mingit sundimise momenti. Kõik tegevused ehk tööd on väga arendavad ning inglise keelt õpetatakse mänguliselt. Aga potidrill võiks siiski olla nagu vanasti lasteaedades, kui asi nädalaga selgeks saadi.

Maikuust on meil plaan jätta Kaspar lasteaeda veidi pikemaks päevaks, kuni lõunauneni. See tähendab seda, et lõunasöögi saab ta siis sealt. Näitasin just Kaurile Kaspari söögiplaani (kordub iga kuu) ja pidin kohe kuulma viginat, et miks meil kodus nii süüa ei saa. Mnjaa, tegelikult tekkis ka mul küsimus, et miks ei saa. Tahaks isegi. Näiteks kuu esimese nädala kolmapäeval on menüüs kõrvitsapüreesupp, rukkileib, beef tenderloin seenekastme ja küpsetatud kartulitega, piim või jogurt ja puuviljad. Teise nädala neljapäeval aga porgandipüreesupp, leib, lõhesteik, riis juurviljadega, piim või jogurt ja puuviljad. Ja nii edasi, iga päev erinev pipstükk. Ainult et mul on kõva kartus, et meie pips poiss ei pruugi enamikke asju süüa, kuna on harjunud kõige tavalisemate hiina toitudega. Peakski äkki kasvatajatele ütlema, et tehke üks doggy bag (hiina keeles dabao, siin väga levinud nähtus) ja pakkige mu lapse söömata söök koju näljastele vanematele kaasa.

Eelmisel nädalavahetusel käisime perega professionaalse piltniku juures perepilte tegemas. Mul oli kõrini sellest, et iga pildi peal on kas Kaspar või siis Kaspar ja Kaur ja mind mitte kuskil. Või isegi kui olen, siis nagu lammas all paremas nurgas ja hästi kole ka veel. Seda pole nüüd vaja kommenteerida, tahtsin isegi saada kinnitust, et asi on Kauri kehvas pildistamisoskuses, mitte minu kadunud kauniduses. Pildistamise ajal oli Kaspar paarkümmend esimest minutit sõiduvees, aga siis läks asi käest ära. Ei tahtnud kuidagi tagapõhja peal püsida ja kaamerale keeras selja. Nii et kuskil 200 kaadrist on vast 10-15% väljanäitamiskõlbulikud. Mõned siis siia kah lõpetuseks.