Kuuekümnes nädal ehk Tianshui ja Maiji Shan, Gansu provints, 1. päev

Öörong Hiinas pole naljaasi. Kui ootesaali sisenesime, olime ainukesed valged nii umbes miljoni mustpea hulgas. Ja järjekord selline, et ega meie küll enam peale ei mahu. Aga mahtusime küll, meil olid isegi lausa kupeekohad. Sõit kestis 16 tundi ja maksis 511 RMB. Meie lõpp-peatus oli Tianshui, mille lähedal asuv võimas Maiji Shan oli meie esimeseks vaatamisväärsuseks. Mäe küljele on uuristatud grotid ja Buddha kujud, valmimisaeg jääb 500. a kanti.
Trepid, trepid.. kes tahab treppidest eluks ajaks kõrini saada, tulgu Hiinasse.
Tianshui pole iseenesest kuigi köitev linn, kuigi omad võlud tal olid.. sellest edaspidi. Maiji Shan aga oli seda rohkem vaatamist väärt. Huvitav on see, et hiinlased on sellest kohast kuidagi mööda läinud. Peale meie oli mäel veel umbes kümmekond turisti, mille üle ma muidugi ei kurda. Täielik Eesti tunne tuli peale: ritsikad laulsid, õhk oli puhas, tuul oli nagu Pärnu rannas, rohi rohelisem kui mujal Hiinas. Ainuke miinus asja juures oli see, et päike kraapis lagipead ja külma õlut polnud kusagilt saada.
Meie annetus, ehk saame prillidega vanahärra läbi õndsaks.
Tulevastele ränduritele veel nii palju infoks, et hotell (***) maksis 138 RMB, sõit mäe juurde taksoga 150 RMB (proovisime 100-ga saada nagu LP soovitas, ei õnnestunud, inflatsioon on vist oma töö teinud) ja mäepilet 70RMB. Aga jah, koht ise on paras ääremaa. Inglise keelega ei maksa proovidagi. Mulle muidugi sobib, sundolukorras hiina keele praktika on igati teretulnud. Isegi Sven, kelle käest tavaliselt ainult kriitikat kuuleb, ütles, et mida ta ilma minuta siin peale hakkaks. Pekingis läks nii kiireks, et ta ei jõudnud oma postkaarte teele panna, mõtlesime, et teeme seda siis Tianshuis. See osutus aga ootamatult raskeks. Keegi polnud Eestist midagi kuulnud ei inglise ega hiina keeles. Ka töötajate lappamine paksus mustas kaustas ei andnud tulemust. Lõpuks kogunesed postkontoritöötajad omavahel arutama, et kus täpselt see olematu riik asub. Arutus andis siiski mingisuguse tulemuse, Svenilt kasseeriti iga kaardi eest 4 RMB ja teele nad läksid. Loodetavasti siiski Eesti poole, mitte prügikasti.
Noored veedavad aega ilmselt juuksurisalongides
Mudaromantika
Õhtul otsustasime linna peal ringi vaadata ja süüa otsida. Sven oli suures lihanäljas, aga mida me ei leidnud, oli korralik söömakoht. Viimases näljas läksime kohta, kus aknapealne pilt meenutas liha ja menüüst tundsin ära lihamärgid.
Paluks seda liha, mis pildil! (pildi tegi Sven)
Kahjuks osutus see väikseks petekaks. Liha asemel oli tegemist naha ja kontidega. Aga kui juba jumalad niimoodi ära peteti, siis mis meist rääkida.
Ma kordan, kuhu kadus liha??
Me olime muide üle linna hitid. Ettekandjad tegid meist söömise ajal pilti, ei imesta üldse, kui need pildid selle olematu lihaga roa kõrvale maanduvad. Kui otsustasime tänaval piljardit mängida (1 RMB!), siis 5 min pärast oli selge, et see oli viga. Pealtvaatajaid koguned nagu ping-pongi meistrivõistlustele, ainult et mängijad jätsid soovida. Peale seda, kui Sven küttis kaks palli piki tänavat minema, otsustasime anda loobumisvõidu. Pealtvaatajaile.
Ja nii sündis legend valgetest, kes ei oska piljardit mängida (pildi tegi Sven)
Minule kingiti üllatuslikult tänaval suur lillebukett. Ülekullatud roosad nelgid, kui hiinalikult romantiline. Käes kanda oli neid paras vaev, seega pistsin buketi Svenile otsapidi seljakotti ja nii valmiski esimene Tianshui paabulind.
Pildi tegi Sven
Vahepeal läks pimedaks ja siis ei tundunudki linn enam nii kole. Ehk olid selles "süüdi" väga abivalmis ja külalislahked kohalikud, kes igal võimalusel suhelda tahtsid. Üks hetk, kui välikohvikusse oma õlledega maha istusime, ujusid meie lauda kaks hiina meest, kes Sveni õlle konfiskeerisid (tegelikult sain selle omale), öeldes, et see on naistejook. Selle asemel koorisid nad välja Baijiu, hiina 45-kraadise viina ning valasid Svenile suure topsitäie. Mina keelasin ka keeldumise (suitsudest me juba ütlesime ära). Sven siis tegi vaprat nägu ja jõi, samal ajal kui mina nautisin oma kaht õlut. Komplimente jagus muidugi hulgim, eriti mulle. Et mis mõttes mul on laps? Jälle kord pidavat ma välja nägema nagu 18-aastane. Ma ei tea, kas see pidi olema hiina külgelöömistaktika, aga selline jutt hakkas tulema siis, kui olime neile öelnud, et Sven pole mitte minu abikaasa.

Sellel õhtul sain veel ühe kogemuse võrra rikkamaks, pidin nimelt suure hädaga ämbrisse pissima. See oli ühe söögikoha ametlik WC nimelt. Ega häda ei anna häbeneda, või kuidas see oligi..

Mul läheb nüüd veidi aega piltide sorteerimisega, nii et järgmisel nädalal järjejutt jätkub.