Kuuekümne esimene nädal ehk Xiahe, Gansu provints, 2. ja 3. päev

Eelmisel korral alustasin suure õhinaga oma reisikirjadega ja unustasin täielikult anda ülevaate, mida Gansu provints üldse endast kujutab.

Gansu on riigi üks kõige vaesemaid provintse, kuid rikas ja huvitav ajaloo, kirjute rahvuste ning vaatamisväärsuste poolest. Ka loodus on väga vaheldusrikas, on nii mägesid (Gansu provintsiga saab alguse Tiibeti platoo, Gansu kõrgeim punkt 5547 m), jõgesid (Kollane jõgi) kui ka kõrbi (Gobi kõrb põhjaosas). Kuna aega oli meil aga vaid nädal, siis pidime piirduma provintsi lõunaosaga ning loobuma kaamelisõidust Siiditee düünidel.

Tianshuist sõitsime hommikul edasi Lanzhousse. Rong hilines, mis tegi küsitavaks meie jõudmise Xiahe bussile. LP järgi oleksime igatahes pidanud maha jääma. Veel üks asi, milles me polnud kindlad, oli see, et mis konditsioonis sinna jõuame, kuna hommikusöögiks oli hotellis olnud üks muna ja seitse erinevat sorti kapsast. Nii et olime sunnitud terve päeva küpsiste ja kuivikute peal elama.

Seekord sõitsime tavaklassis (kestis ainult 4,5 tundi, ca 50 RMB) ja sattusime jälle uudiskauba rolli. Üks näide: mingi hetk istus meie vastu üks meesterahvas, kes tundis suurt huvi Sveni telefoni vastu. Sven, lahke inimene, andiski. Mees tõmbas rahulikult menüüst pildigalerii lahti ja kukkus sobrama. Tavaklassis sõit võib olla huvitav, aga enamasti on see tegelikult piinarikkam. Nelja tunni jooksul pidime kordusena kuulama tervelt nelja hiina laulu. Ja oleks siis veel, et ainult originaalis! Üsna varsti hakkasid hiinlased sama lugu joristama ja ma kahtlen väga, kas sa, Teele, sellisele kakofooniale enam 3+ oleksid hindeks pannud.

Puhtusega oli ka pahasti. Kõik, mis kasutuks osutus, lendas põrandale. Mingi hetk tuli siis tädi luuaga ja pühkis selle saasta jälle kokku. Kui ise ei ulatanud, siis andis luua reisijate kätte, et nood siis abikäe ulataks.
Kui lõpuks Lanzhousse jõudsime ja LP lahti lõime, et vaadata, kuhu kanti bussijaam jääb, lendasid meile peale kümmekond kohalikku minibussimaffialiiget. Peale paari minutit tingimist saime hinna enam-vähem mõistlikuks ja 20 minuti pärast olime juba bussijaamas. Meie suureks kergenduseks tahtsid siiski kõrgemad jõud, et me ikka samal õhtul pühalinna Xiahesse jõuaks - bussi väljumisaeg oli tunni võrra edasi lükatud. Siinkohal tahan tänada kõiki asjalikke reisiblogipidajaid, eriti seda, kes soovitas teha bussijaama jaoks koopiad nii passist ja viisast. Oligi nii, piletit enne osta ei saanud, kui koopiad olid nende valduses. Gansu ja sellest lääne poole jäävad provintsid on siiani päris tugeva kontrolli all. Tiibeti kohta teavad kõik, aga see, et Xinjiangi provintsis taastati ligipääs internetile alles kuu aega tagasi peale 10 kuud kestnud pimedust ja et igal varakevadel osad Gansu linnad on välismaalastele keelatud, ei ole eriti levinud. Olin üllatunud, et LP sellist olulist infot koopiate vajalikkuse kohta ei edastanud.

Lanzhoust Xiahesse on nelja tunni sõit mööda mägi- ja külavaheteid. Üritasime Sveniga kordamööda bussi tagaistmel magada, aga tagajärjeks oli hoopis soolikapunupats minu keres. Xiahesse jõudsime pimedas ja padukaga. Hotelli leidmisega probleeme ei tekkinud, takso tõi meid 5 RMB eest ilusti ukse ette ära. LP järgi maksime küll 4 RMB liiga palju, aga vihmaga ei tingita.
Xiahe peatänav
Xiahes on üks olulisemaid väljaspool Tibbetit asuvad mungakloostreid. Küla ise asub täiesti mägede vahel, kuskil 2000 m kõrgusel merepinnast. Elanikud on ka enamikus tiibetlased, kelle olemus ja keel meeldivad mulle hoopis enam kui hiinlaste omad. R-tähte oskasid nad muide ilusti põristada. Rääkimata riietusest. Ega kirjeldada pole suurt mõtet, pildid räägivad enda eest.
Nomaadi (amdo) naised traditsioonilistes rõivastes
Vihm jäi järgmisel päeval järele, nii et saime kloostrialadel enam-vähem kuivalt ringi uidata. See küll ei kehtinud kõige tõsimeelsemate palverändurite kohta, kes käisid ümber kloostri (3 km!) sõna otseses mõttes roomates. Mõnel oli selle tarbeks ees kilepõll ja käte ümber spetsiaalsed puust plätakad, aga mitte kõigil. Neid palvetajaussikesi nägime hiljem mitmel pool, kaasa arvatud eikellegimaal keset maanteed. Kust nad olid tulnud ja kuhu suundusid, ei tea. Ainult et see teekond võttis neil kindlasti aega terve päeva (kui mitte rohkem).
Mulle tundus tiibeti budism hoopis siiram kui hiina zen (või chan) budism. Ei teagi, kas põhjuseks oli kloostri asukoht, munkade täielik rahulikkus ja pühendumus või midagi muud, aga isegi minul, paadunud paganal, tekkis väike aukartus kogu selle koosluse vastu.
Labrangi mungaklooster (pildi tegi Sven)
Ja söögid! Eelmise päeva küpsisemass veel mässas mul kõhus, aga ega sellel pikka pidu enam ei olnud, kuna kohalik nomaadirestoran pakkus erinevaid (jaki)liharoogasid oma üüratust menüüst. Mul oli raske uskuda oma silmi, kui nägin, millise toidukoguse suutis Sven ära hävitada. Enamiku sellest moodustas muidugi liha. Nagu ta ise kommenteeris, et naistega on hea reisida, kuna naised söövad nii vähe ja siis jääb talle toitu rohkem. Mille vastu mul polnud midagi, eriti kuna reisi lõpuks olin kaks kilo kergem.