Kuueteistkümnes nädal ehk varbad vees

Nädalavahetusel käisime Kollase mere ääres rannamõnusid nautimas. Nandaihe oli koha nimi, kus peatusime sekretäri soovituste kohaselt. Tegelikult on kuulsaim koht Beidaihe, mis asub Nandaihest 10 km kaugusel, kuid see pidi olema veidi vanem ja kulunum. Kohapeal selgus, et see pole siiski tõsi, mulle isiklikult meeldis Beidaihe rohkem. S..t mis s..t, hea, et sisse ei astunud
Join Kaspada's official fan club NOW!

Rannaäärsed majad meenutasid veidi Pärnut või Haapsalut isegi ning üldpilt oli maalilisem. Siiski, Nandaihes oli ilusam ja laiem rannariba.

Nandaihe rand. Kes arvab ära, kuidas sellised hunnikud randa tekivad, sellele suvel auhind! Kaur sai hotellist diplomi "Tublile kaevajale!", aga ära siiski ei arvanud.

2,5 tundi sõitu Pekingist ja olimegi kohal. Reisikaaslaseks oli üks teine Eesti perekond oma pisitütrega, kellest eelmises postituses ka juttu oli.
Kaspar ja Mirtel lähemat tutvust tegemas. Tüdrukud on meil siin aktiivsem pool.

Kaspar pidas reisi muide üllatavalt hästi vastu, hoolimata sellest, et surusime ta siiski esimest korda Hiinas lapsetooli. Tagasi tulles oli ta veidi virilam, aga selle võib ka lühikese öö ning saadud nohu peale ajada.

Hotelli lasin sekretäril broneerida. Oli 4-tärni hotell. Oi, kui erinevad on Pekingi ja provintsi tärnid! Meid oli muidugi hoiatatud eelnevalt, et kuni maini on madalhooaeg, kuid sellist madalikku siiski ei osanud oodata. Kõigepealt oli hotelli paarikümnest korrusest avatud ainult paar. Tuppa jõudes pidime Kaspari kohe potile panema, kuid toas oli vaid 16 kraadi sooja! Koridoris oli veelgi külmem. Nojah, kütmishooaeg on läbi, mis sa hing ikka tahad. Panime siis kondika huugama. Sooja vett ka ei tulnud, pärast mõningast boileri timmimist saime sellist vaevalt käesooja vett, päris kuumaks ei läinudki. Tuba oli muidu ok, suhteliselt suur ja kööginurgaga. Ainult et kööginurk oli täiesti kasutu, kuna peale kappide ning laua ja toolide seal midagi ei olnud. Ei ühtegi söögiriista ega isegi nõudepesulappi. Need oleks muidugi marjaks ära kulunud, kuna meil oli plaanis hiina grillihooaeg avada. Randa suure tuule tõttu sussutama ei läinud, kuid hotelli rõdul võtsime küll asja ette.

Hommikusöögiga oli ka paras kammaijaa, olime jälle ainukesed toidunõudlejad. Meile pisteti pihku siis menüüd, et tellige. Noh, vaatasime, et päris asine teine, kirjade järgi oli saadaval ka lääne toitu, kuid selle saamise lootus kriipsutati hetke pärast maha, võisime tellida vaid hiina hommikusööki, praemuna ning saia. Jäime siis praemuna ja saia juurde ja isegi sellise lihtsa tellimuse oskasid nad ära vussida, nii et tõid vaid moosi ja muna...

Kohalik elu, nii palju kui meil seda näha õnnestus, ei avaldanud just head muljet. Igal sammul olid tüütused igasugu teenuseid pakkumas, hüpati lausa auto ette kätega vehkides. Autonumbri järgi oli näha, et olime turistid ja nii nad meid seal püüda üritasidki.
Tädi müüb maitsvaid glasuuriga kaetud puuvilju
Elu või heinad. Ei heidutanud neid seegi, et mul rippus kaelas sama hea aparaat. Ikka oli vaja pakkuda oma tasulist teenust.

Õnneks tõmbas donna Anna.. ei, don Wu löögi enda peale. Söögikohtades oli temast eriti kasu, kuna sellist luksust nagu Pekingis kohtame, et menüüd on kas inglisekeelsed või siis piltidega, seal ei tunnistatud. Restorani ees tänaval puhastati hoolega kala, ehkki meie näisime olevat ainsad päevakäibe tekitajad.

Hirmuga mõtlen selle peale, et kuidas kusagil päris provintsis ilma hiina keeleta hakkama saada? Ega vist ei saagi, pean hakkama rohkem tuupima.

Teisel päeval otsustasime ka ära käia Shanhaiguanis - kohas, kus Hiina müür meres lõpeb. Tee sinna oli vaevaline, auk augu otsas kinni ning pidime ka mitu korda kinni pidama, et õiget suunda küsida.
Suurte poiste kolmekas, maksab ca 20 000 EEK.
Kolmekas kummuli

Linn oli ka parasjagu räämas ja kole, prügi, vanametall ja ehituspraht katsid linna. Kaur ei saanud muidugi märkimata jätta, et kogu see vanametall, mis tee ääres vedeles, maksab terve varanduse.

Auklikust betoonteest 20 meetri kaugusel vedelesid miljonid

Alles vahetult enne müürini jõudmist muutus pilt nagu nõiaväel - ilmusid villad, renoveeritud tee ning maalilised vaated. Müürijupp ise on järjekordne turistilõks, ausalt öeldes mulle suurt muljet ei avaldanud. Mõniteist aastat tagasi ehitati uuesti üles ning vanast pole enam midagi säilinud, tegelikult on palju lahedam renoveerimata müür ilma inimmassideta. Aga sellest ja muust kirjutan järgmisel nädalal.
Üksildane kukeke ehk siin ei ole kala

Viieteistkümnes nädal ehk kes me oleme?

Ega keegi täpselt ei tea, kui palju eestlasi Pekingis elab, aga umbkaudne number nii meie kui ka saatkonna arvates on hetkel 25-30. Ja tundub, et tegelikult üsna omaettehoidvad eestlased on hakanud kommuuni looma. Central Park'is nimelt elab juba 3 Eesti perekonda ja üks poissmees, kokku 11 eestlast. Tegelikult on üks perekondadest küll USA-Eesti segaperekond (kui kodakondsust arvestada), aga kõik on ikkagi eestlaste järeltulijad. Triinul ja Ardol on kaksikud poisid, Markus ja Hendrik. Ma pole veel nii erinevaid kaksikuid näinud. Hendrik on veidi melanhoolne introvert, ideaalne tulevane helilooja. Markus on kavala näoga naaskel, kes ei jäta kunagi võimalust kasutamata mingi väike pättus korda saata. Kaspar on neist veidi noorem ja pisem ning poisid, eriti Markus, elavad tal kogu aeg seljas. Küll topib talle oma varbaid suhu ja silma, siis jälle võtab mõne mänguasja ära või üritab niisama sõna otseses mõttes pähe istuda. Kuna Kaspar veel midagi peale umbmäärase aitähi ei ütle, siis on huvitav jälgida kaksikute kõne arengut. Mõned sõnad on neil siiani jäänud inglisekeelseteks (elasid nad ju enne Washingtonis), mõned on eestikeelsed ja mõned juba hiinakeelsed. Loodan väga, et Kaspari järgmised sõnad siiski ka veel eestikeelsed on.

Teine leibkond, kellega siin tihedamalt suhtleme (oma õue rahvas ikkagi), on Kaidi, Jaanus ja pesamuna Mirtel. Mirtel on meie kõige noorem eestlane, sai just 4 kuud vanaks. Ja sünnipäevaks sai endale hiina nime. Kuna r-tähte ükski hiinlane välja hääldada ei oska ning rt on veel vaat et kõige raskem kombinatsioon, siis nüüdsest on keelepaindumatutel inimestel lubatud kasutada tuletist Mi Le Tai. Korraks mõtlesin, et peaks ehk ka meesperele mõned asjalikumad nimed valima, kuna Kaspar on meil jätkuvalt Kaspada ning Kauri nimest jäetakse r-täht lihtsalt ära. No aga teate isegi, mismoodi see siis kõlab. Oleks siis mingi isasem loomgi..

Poissmeest pole ma veel näinud.

Praeguseks oleme suutnud korraldada ühe naisteka ja ühe perekondliku koosviibimise. Naistekaid on lähiajal tulemas veelgi, ootame ainult soojemaid õhtuid, et siis vaadata üle Pekingi parimad terrassibaarid.

Nädalavahetusel jälgisin meie meisterpaari esinemist Võhandu maratonil. Endal kippusid ka varbad külmetama ja sõrmed krampi, eks vast suurest igatsusest ja kaasaelamisest. Janika blogi lugedes tundub, et ilmaolud olid veel karmimad kui üle-eelmisel aastal, sest miks muidu 241 võistkonnast finišeerus vaid 170. Ka Janika ja Marko katkestasid. Eriliselt kahju oli Rattast, kes juba kolmandat korda järjest katkestama oli sunnitud. Ei tea, mis karmavõlg temal on, et kohe kuidagi ei õnnestu.

Eks ma pean need seiklused siis siin tasa tegema. Kolmapäeval on plaanis proovimatk ja sealt edasi saab ainult karmimaks minna :)

PS! Pilte hetkel netu.

Neljateistkümnes nädal ehk siilid udus ja mutid liivas

Terve eelmise nädala käisime ringi nagu udupead. Õhk oli nii paks ja paha, et nähtavus oli null ning kõndisime näitude järgi. OK, võibolla liialdan veidi, kuid tõesti, kaugemale kui 500 m suurt midagi näha polnud. Meil on siin üks veebileht, mis näitab, kui suur on õhusaaste Pekingis. Selliste võhikute tarbeks nagu mina kasutatakse numbreid ühest viieni: 1 - väga hea (Euroopa vaste, võrreldud näiteks Pariisiga, oleks hea), 2 - hea (Euroopa vaste halb), 3 - kergelt saastatud (Euroopa vaste väga halb). Numbreid 4 ja 5 pole siiani veel näinud, kuigi omast arust on siin mõnel päeval ikka väga halb õhk olnud. Ei kujutagi ette, mis võiks olla neil olla Euroopa vaste, võibolla "ära hinga" ja "surmav".

Kohalikud sellest õhusaastest vist suurt midagi ei arva. Ayi näiteks üritab järjekindlalt iga ilmaga aknaid avada. Eks nad muidugi teavad, et see saaste olemas on, aga nad vist ei kujuta ette, et mõnes kohas võib taevas kogu aeg sinine olla. Muidugi siis, kui seda pilvede tagant näha on. Minu hiina keele õpetaja küsis, et kas võrreldes meie kodumaaga on siin õhk halvem. Ei hakanud talle valetama ka, on loomulikult halvem halbadel päevadel.

Kaur küsis mult, et äkki peaks mingid maskid muretsema. Olen küll näinud hiinlasi marlimaskidega ringi liikumas, aga see pidi olema rohkem kaitse pisikute leviku vastu. Ehk siis nii, et kui sul on endal nohu või köha, paned maski ette, et mitte teisi nakatada. Ja liivatormide vastu aitavad need muidugi ka. Õhusaaste vastu peaks midagi paremat hankima, aga ma ei arva, et minul seda vaja on. Kaspar aga kisuks kõik näo eest nagunii ära.

Täna just tuligi liivatorm. Olime Kaspariga parasjagu õues, kui väljas läks kiirelt pimedamaks (umbes nagu Eestis enne äikesevihma), tõusis suur tuul ning mingi jama hakkas vastu nägu tuiskama. Ei jäänud ootama, mis saab, tulime ära tuppa. Toas õnneks saame ise õhu klaariks lüüa, meil on igas toas õhupuhastid.

Sel nädalal käisime veel ühes turistilõksus - Suvepalees. Oleks teadnud, et nihuke lõks on, poleks vist läinudki. Kõigepealt võttis sõit sinna pea kolmveerand tundi. Teiseks, massid, mis olid kohale tulnud, tahtsid meid lihtsalt laiaks litsuda. Õnneks oli ala suur ning leidsime isegi paar kohta, kus eksisteeris tõenäoliselt täiesti legaalselt sillutamata metsatee. Muidu aga oli tegemist tavapärase pargialaga, kus murul käimine rangelt keelatud. Suvepaleesse muide sisse ei hakanudki minema, oleks liiga palju aega kulunud ning Kasparit poleks see ka huvitanud. Temale pinget pakkuvad tegevused olid:
1. Kõikide õite varre küljest lahti rebimine. Kuna õisi oli väga palju, siis edasiminek ei edenenud kuidagi.
2. Mäekülgedele ronimine. Kuna aga emme seda ei lubanud, siis katseteks need ronimised jäidki.
3. Sipelgaelu vaatlemine. Sipelgad olid suured (raudsikud?) ja kiired ja jooksid eest ära.

Lill on lill (üks kuulus tsitaat)
Puud teevad kepiseisu
Ah, mul matkast lõbus meel... Oh, et me ei eksiks teelt...
Väike vertikaalne naeratus
Hiina printsess
Piltpostkaart Pärnu rannalt :)

Kolmeteistkümnes nädal ehk vana pea

Leidsin mina ühe päris hea DVD-poe. Esmapilgul pood nagu üks hea koopiapood ikka, filmid ilusti pealkirja või žanri järgi riiulis, mitte kuskil maas kastides. Ainult et enamik uuemaid lääne filme (ehk need, mis kõige illegaalimad ja koopiamad), olid taharuumi peidetud. Ja tagaruumi uks oli kapi taha peidetud. Vot lohistatigi kapp eest, tehti uks lahti ja lükati mind sisse. No umbes nagu kolmanda planeedi saladuses, et kaas tehti lahti, meid lasti sisse ja siis pandi kaas kinni. Ühesõnaga enne mind oli vangistatud üks väljamaa džentelmen, kes kukkus kiirelt kapiga suletud uksele kopsima. Võibolla nägi, millise näljase näoga ma filmide kallale tormasin ja mõtles, et järgmisena on järg tema käes. Igatahes sain päris hea saagi, loodan, et varsti õnnestub ka uus DVD-mängija osta (omaniku vanas ei julge oma originaalplaate mängida, filmid kogu aeg hakivad) ja siis saab juba suurel ekraanil vaadata.

Alustasin ka hiina keele kursustega. Oh sa jutt! Või õigemini oh sa tumm (kui mind klassis iseloomustada)! On see keel alles raske õppida. No ei sarnane ühelegi teisele õpitud keelele, seoseid peab noaotsaga taga ajama ja hääldus.. Hääldus on selline, et mul lõualuud veel järgmisel päevalgi krampis. Ei sobi ükski siiani kasutusel olnud õ ega š, ikka peab kuidagi modifitseerima. Siiski, mõned seosed on, eriti laensõnade puhul. Näiteks koola on ilmselgelt sisserännanud sõna, aga millegipärast pidid nad sellestki sõnast tegema monstrumi, mida hääldatakse kõõlõõ, kusjuures hääldades peavad hambad kogu aeg koos olema. Aga sõnaga pea pole probleeme: see on hiina keeles tou, jätsin meelde nii, et vot kui annan sulle ühe tou.

Ja mind ei lohuta ka see, kui näen, kuidas kauem olnud eestlased keelt pursivad. Ütlevad taksos ainult ühe nime ja no ei saa see taksojuht aru. Ütleb aga "ääh?" ja vaatab sulle totra näoga otsa. Ega ei jäägi muud üle, kui lolli järjekindlusega muuta hääletooni ja muudkui korrutada ühte ja sedasama. Enamasti saadakse aru nii umbes kolmandal või neljandal korral.

Natuke paha on ka see, et ma olen klassis ainuke õpilane. See muidugi tähendab seda, et kogu vastamine jääb minu peale.

Täna muide küsis õpetaja, et kui ma juba praegu nii suviselt riides käin, siis mis ma suvel kannan. Selgituseks nii palju, et sooja oli 26 kraadi ja mul oli seljas ilma varrukateta pluus ja pikad linased püksid ja jalas plätud. Ega jah, suvel lippan paljalt ringi, mis muud.

NÄDAL PILDIS

Kevadekuulutajad
Ja taevas oli taevakarva sinine..
Väike dendroloog
Algul motikal..
..pärast puldiautoga potil


Roolin nagu jaksan

Videolisa