Neljakümne seitsmes nädal ehk jätk helesinisele puhkusele

Üritan siin praegu suure paugutamise saatel miskit kirja saada. Täna nimelt lõppevad uue aasta tulekuga seotud üritused ja see on loomulikult läbi öö kestvat müra väärt. Loodan ainult, et Kaspar magama jääb, tema toa aknad on just tänava poole.

Selle nädala blogis siis jätk puhkuseteemale ehk mis juhtus edasi? Loomulikult ei rahuldunud me ainult turistitsooniga Plantation Bays, tahtsime ka veidi huvitavamat elu näha. Kuna lastega kohe avastama ei tahtnud minna, siis leppisime kokku, et mina lähen koos Triinuga ja mehed käivad omaette. Nende käimine oli muidugi teada. Võeti hingehinnaga hotelli takso, sõideti linna ilusamaisse ostukeskusesse ja tagasi ning hiiliti siis salakaubaga mööda seinaääri hotellituppa.
Külamehed MahJongi mängimas. Peaaegu oleksime Triinuga kampa löönud, aga kartsime, et meid tehakse rahast kohe paljaks.

Meie otsustasime Triinuga ikka Lapulapus (onju ilus nimi) ringi ka vaadata. Ja loomulikult keeldusime taksoga keskusesse sõitmast, selle asemel võtsime mingi külgkorviga mootorratta moodi asjanduse. Need tegutsesidki seal taksodena ja kuigi meie Triinuga pressisime ennast vaevu kahekesi sinna sisse, siis tegelikult olid need mõeldud vähemalt neljale, aga nägime ka koormaid, kuhu oli mahutatud 6-8 inimest. Esimest korda sõites maksime juhile muidugi kõvasti peale, kuna hindadest polnud aimugi. Sellegipoolest saime ca 5-kilomeetrise sõidu umbes 15 eekiga. Tegelik hind oleks olnud vähemalt poole odavam, aga lohutasime end hiljem sellega, et mehed oskasid linnaskäigu transpordile kulutada üle saja krooni.

Lapulapu linn nägi tegelikult välja nagu üks hiiglaslik küla, sara onni otsas. Paar uhkemat villat oli ka, aga need olid harvad nagu Pekingi puhas õhk. Liiklus seevastu oli aga nii tihe, et üle tee saamiseks pidime oma vanadele jalgadele neljanda käigu sisse lükkama.


Saa nüüd aru, kas üürile on anda Roosi tuba või naistevets. Tuba tundub muidu igati hea õhutusega olevat.

Otsustasime, et sööme linnas võimalikult "kohalikus" kohas. Leidsime ühe sildi viitega restoranile. Kuskil kõrvaltänava lõpus see resto siis ka asus, päris korralik oli teine. Isegi liiga ilus meie nõudmistele. Läksime aga siiski sisse ja võtsime paar õlut, kuna oli pärastlõuna ning päeva kõige palavam aeg. Koha omanik oli ka kohe kõpsti meie laua juures juttu ajamas, olime ju ainukesed kliendid tol hetkel. See oli üks sakslane, kes oli Filipiinidel juba oma 15 aastat elanud. Ta siis rääkis meile, et talle seal meeldib ja äri tasub ära ka. Ta on filipiinlannaga abielus, naine oli tal seal ka ühtlasi kokaks. Kes oli kusjuures nii hästi välja õpetatud, et toidud oli täiesti kodused, st et siis saksapärased. Hiljem, kui seal peredega käisime, siis sõime praekartuleid (need siin hiinas ju s..amaitsega) ja Kaur ei jõudnud neid ära kiita. Muu oli ka loomulikult täitsa hea. Lapsed käisid neil erakoolis, ta rääkis. Seda siis sellepärast, et kohalikus koolis on klassis 80 õpilast ja kvaliteet seega olematu. Väga vähe õpilasi jõuab tavakoolidest üldse kuhugi edasi.

Enne mainisin, et käisime seal ka peredega söömas, see oli siis ükskord õhtul, kui hotelli söökidest kõrini sai. Õhtul oli tema söögikohal ka hoopis teine maik man. Kõik sakslased olid üle küla sinna kokku kogunenud ja nende järel muidugi liiga üleslöödud filipiinlannade kari kah. Ja siis kõrvallauas istusime meie oma kolme väikse pärdikuga. Natuke kokkusobimatu ehk tundus, aga poistel oli lõbus, nad käisid pimedas väljailmunud sisalikke jahtimas ja õue peal puuris olevat püütonipaari, kes oli ka päikese loojangul ellu ärganud, jälgimas. Ma tegin ühele pai kah, nahk oli tal tõesti mõnus ja külm. Sakslane rääkis, et nädalas korra saavad nad kanad ette ja rohkem pole vajagi.

Kasparile muidu meeldis meie linnaskäik väga, eriti motikasõidud. Lausa nii hästi meeldis, et tänutäheks tegi püksi pompöösse pätsi, mille olime sunnitud siis sealsamas kõrvaltänavas seasilmse valgustuse najal likvideerima nii, et Kaur hoidis Kasparit kaenla alt ja mina vahetasin samal ajal mähkmed. Kohalikele pakkus see palju huvi, tänutäheks jätsime publikumile sellesama pätsi koos pakendiga.

Nii, nüüd olen aga sündmuste käigust ette rutanud, sest tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas Triinuga linnas edasi kulgesime. Peale seda, kui olime sakslase juures jookidega lõpetanud ja lubanud kindlasti ka sööma tulla, läksime peatänavale tagasi, et siiski veidi autentsemat filipiini tänavatoitu süüa. Kuna palavuse ja nälja tõttu kaugemale enam minna ei jaksanud, siis küsisime ühe grillija käest, kas me võime tema tagaköögis ära süüa kana, mis me talt ostame. Oli nõus ja nii me siis jagasime oma ülimaitsvat kana nii umbes miljoni kärbsega, kes väligrilli kõrval sõnnikuhunnikus elasid.
Köök meie söögilauast vaadatuna. Esiplaanil ootel üks lihakeha

Päris palju saime kohalikega jutule, neil seal ju inglise keel suus. Ja üldiselt on nad väga rõõmsad ja tegelikult mitte pealetikkuvad. Oma oskusi/teenuseid püüti müüa küll, aga pigem nagu muu jutu sees. Ainult ükskord ütles üks pisike tüdruk meile "Give me money!", aga sai selle eest ka kohe emalt vastu pead. Hoopis teine pilt oli muidugi kahjuks Manilas, kus lennujaamast hotelli sõites (olime ühe öö olude sunnil pealinnas) käisid vaesed ja kerjused ja muud tegelased vastu aknaid kopsimas ja sisse vahtimas. Sellepärast olidki enamikel autodel tumedad klaasid ees. Kurb pilt oli küll.
Kuked moraalselt võitluseks valmistumas, hetk enne pildistamist lasti nad ka sulgipidi kokku. Kukevõitlus on Filipiinidel lubatud ja tundub, et populaarne, kuna igal perel oli vähemalt kaks kukke. Inimestega olid nad muide väga sõbralikud.

Ringvaade

Ärasõit läks meil jälle pingeliselt. Olime mõnulenud ühes Manila ookeaniäärses hotellis ja mõtlesime, et pole hullu, kui me lennujaama ei jõua kaks tundi enne ärasõitu (lend läks kell 7.15 hommikul). Kui poolteist tundi varem sinna jõudsime, olid hiinlased enda ja oma pagasiga (mida oli meeletult) terminali juba hõivanud. Siiski õnnestus meil saada sappa, kus oli suhteliselt vähe inimesi, aga noh, järjekord liikus ka teosammul. Hakkasime juba oma bronnitud kohtade pärast kartma ja õigesti tegime. Triinu ja Ardo olid enne meid järjekorras ning pärast pikka kärramist õnnestus neil saada kolm kohta kõrvuti ja üks eraldi. Kui meie kord kätte jõudis, laiutas neiu käsi ja ütles, et ei mingil juhul ei leia ta meil kõrvuti kohti. Ma tegin siis oma kõige kurjema näo pähe, kuna teadsin, et kui Kaur asja kallale lasta, siis tema vaikselt alistub. Lõpuks, kui mulle juba näis, et lahing on kaotatud, tüüris läbi mustpeade meie poole üks mees ja ütles, et apgreidib meid äriklassi. No sellega me jäime rahule. Esialgne väiksem lennuk oligi 747 vastu välja vahetatud, aga kõik kohad olid täis ka. Kaspar oli jälle stjuuardesside lemmik, kuid oma parimast küljest ta ennast just ei näidanud, loopides patju ja tekke mööda vahekäiku laiali.

Nii palju siis meie seekordsest puhkusest, varsti peabki järgmise aasta oma juba planeerima hakkama. Ehk seekord siis Taisse, eks näis, väikesed plaanid juba on.

Homme toimub siin suursaadiku vastuvõtt vabariigi aastapäeva puhul. Sain just paar tundi tagasi teada, et sel aastal on kutsutud külalisi lausa 500! Eelmisel aastal olid kohal ainult paarkümmend eestlast ja õhkkond oli väga familiaarne. Seekord peab siis ennast veidi kobedamaks tegema ja Kasparit ka vist ikka kaasa ei võta, kuigi algselt plaan oli. Nii et kui seal midagi põnevat teada saan (näiteks et millal valmib Eesti suursaatkonnahoone Pekingis, maa pidavat juba ära ostetud olema), siis valgustan järgmisel nädalal teidki.

PS! Merit, palju õnne, kuigi ega sa vist sel aastal ka vanemaks ei saa ;)

Neljakümne viies ja neljakümne kuues nädal ehk helesinine puhkus

Kallid lugejad, saabusime parajasti paradiisist. Või noh, vähemalt kuskilt selle lähedusest. Ametlikult oli sellele nimeks antud Plantation Bay Filipiinidel Mactani saarel. Mis, peaks ütlema, pole lastega peredele (kes me ju oleme) üldse paha variant. Võibolla veidi kallis ainult, arvestades kohalikke hindasid. Tegemist on siis ookeaniäärse suure tehislaguuniga, nii et võimalik on ujuda nii ookeanis, soolavee- kui ka mageveebasseinides.

Meie majakese nimi oli Undertree Cottage, või nagu Kaur ütles, et UT ehk Universitas Tartuensis. Arvestades meie minevikku, siis läks täitsa täppi. Meie elamisse sisse astudes sai muidugi selgeks, miks Undertree ja mitte Universitas Tartuensis. Nimelt kasvas meie vannitoast läbi lae välja suur puu. Selle kaudu said siis igasugu väiksed armsad elukad (nagu näiteks gekod) ja mitte nii armsad (näiteks sääsed) tuppa sisse.
Armas elukas

Ilmadest pole mitte midagi eriti kirjutada, välja arvata ehk seda, et need olid üksluiselt troopilised. Päeval vähemalt +30 ja öösel paar kraadi vähem. Ööseks lubati küll +23, aga nii külma ilma meie ära oodata ei jõudnudki. Tundus, et päike ja veetegevused olid väga väsitavad, sest iga kord magas Kaspar päeval vähemalt 2 tundi ja enne magamaminekut käis voodi ääre küljes rippumas ja tuttu kerjamas. Ise olime ka enamasti kell 10 õhtul kutud.

Peale päikese käes mõnulemise ja niisama sulistamise jõudsime kahe peale ära proovida ka 4 S-i.
1. skuutrisõidu. Kaurile meeldis väga, mulle ka, ainult et pool tundi sõitu väsitas mu käed täiesti ära. Ju olid lained veidi suured.
2. snorgeldamise. Selle võtsime ette Triinuga kahekesi, mehed jäid lapsevalvesse. Snorgeldamisega oli üldse üks vahva lugu. Tundus, et Plantation Bay läheduses eriti palju ilusaid merealuseid kohti polnud, nii et kõik snorgeldamishuvilised kogunesid ühe koha ümber. Neid paate võis seal siis olla miski 15 tk korraga, snorgeldajad nende vahel. Ükskord unustasin ennast ka liiga pikaks vee alla vahtima. Vahepeal nagu kuulsin mingit ebameeldivat pininat, aga otsustasin seda mitte tähele panna. Tegelikult osutus pininaks ümberkaudsete laevameeskondade ning Triinu hõikamine "Eva! Eva!", et ma paadil eest ära ujuksin.
Mina mullide sees
3. sukeldumise. Seda proovis Kaur, mina lapsevalves.
The name is Zorro, Kaur Zorro
4. seinaronimise. Vinnasime mõlemad Kauriga ennast üles välja.

Üks asi, mida meil ei õnnestunud teha, kuigi üks meist (mitte mina) kõvasti ponnistas, oli kaalulangetamine. Söögid olid päris head ja kuigi lõunasöök jäi meil enamasti vahele, tegi õhtusöök selle rõõmsalt tasa. Mida ikka tahta erinevate rahvusköökide bufeest, millega kaasneb vastav meelelahutusprogramm. Bufeevariandi valisime ka just sellepärast, et seal sai veidi pikemalt olla, ilma et poisid oleks koos mingeid rumalusi välja hakanud mõtlema. Kui neil laua ääres istumisest kõrini sai, ronisid nad lavale tantsima. Ja populaarsus aina kasvas.

Filipiinidel olles võtsime vastu ka hiina uue aasta. Kohustusliku osana etendatakse pidustustel draakoni- ja lõvitantsu. Filipiinidel oli see küll suhteliselt väikeses formaadis, aga kolistamine ja lärm piisavad, et panna Kaspar tagantreast (ees ei julgenud olla) mulle sülle ronima.

Hiinlasi oli puhkajate hulgas ka parasjagu, tõenäoliselt enamik neist Hong-Kongi piirkonnast, sealt saab Cebusse nimelt otselennuga. Väga mugav. Veel oli palju jaapanlasi. Kusjuures jaapanlased tunneb juba kaugelt ära, kuna nad ei viibi kunagi päikese käes. Ega kõik pole nii hullud nagu meie, kes me ennast esimesel päeval ikka ära suutsime kärsatada. Kasutasime küll päikesekreemi, aga tundub, et üks oli mul juba hapuks läinud, selle viskasin karistuseks minema.

Mis seal aga fantastiliselt head olid, olid mangod. Siin Hiinas müüakse neid ka ja hooajal pole nad mitte pahad, aga Filipiinide omadega ei anna võrreldagi. Neid keelatud vilju (kõik väljastpoolt puhkekeskust saadav kaup oli salakaup, mille pealt pidi hotelli reeglite järgi tollimaksu maksma ja mitte vähe) ja muudki smuugeldasime siis käekottides sisse.

Ei jõua sellesse nädalasse enam kirjutada, mis elu nägime väljaspool puhkekeskust. Sellest järgmisel korral siis.
Ka nii võib blogi kirjutada

Neljakümnes neljas nädal ehk tiigri aasta tulekul

Sel aastal pääseme õnneks sellest kärtsust ja mürtsust (ja majade mahapõlemisest), mille saatel uus aasta saabub. Kuigi, Triinu Ayi rääkis, et tema kodu lähedal oli üks mürsumüügiputka õhku lennanud. Nii see algab ja nihkub siia CBD poole.
Meie oleme tinglikult uue aasta tähistamisega algust juba teinud, nimelt oli paar nädalat tagasi Enics Beijingi uue aasta pidu. Kuna sel aastal tahtsin ka mina kogu peost osa saada, siis Kasparit seekord kaasa ei võtnud. Hea oligi, kuna saal oli jube külm. Olin lolli peaga kostüümi juurde sobivad lahtised kingad pannud ning kolm tundi istumist muutsid mu varbad kringliteks. Kaur üritas küll mu jalgu vahepeal oma käte vahel soojendada, kuid ta pidi pidevalt lava vahet käima, nii et sellest ei tulnud ka suures plaanis midagi välja.

Etteasted olid küll suurepärased. Hiina tehases töötab ikka üks ports talenttöölisi. Lauljad ja tantsijad on tavalised, aga sel aastal demonstreeris oma oskusi ka näiteks üks paberilõikuja. Täiesti uskumatu, millised pilte nad treivad. Kaur sai ka kingiks ühe.
Õhtu naelaks osutus kahtlemata mustkunst. Mulle öeldi, et see inimene oli ainult 3-4 korda tunde võtnud ja no täiesti uskumatu, et nii väikese ajaga saab sellist silmapetet korraldada. Kõige rohkem meeldis mulle ajalehetrikk, kus vanast katkikäristatud ajalehest sai jälle uus ja kõige naljakam oli kindlasti Kauri-trikk. Viimast vaadake ise.



Muidu on mõtted ja tegevused olnud põhiliselt eesootava reisi peal. Vähemalt seekord peaks ilmaga vedama. Ilmaennustused lubavad igatahes mõnusat kolmekümnekraadist kuumust, mida siis mere lähedus peaks veidi leevendama. Mõte on igatahes veidi praetud saada, veel võiks snorgeldada (sukeldumiseks puuduvad meil kahjuks vajalikud oskused/koolitus) ja Kaur tahab kindlasti mõne masinaga vees jõudu katsuda. Sellest siis kahe nädala pärast.

Head tiigri aasta algust!

Neljakümne kolmas nädal ehk MahJongi mängupõrgu meie moodi

Alustaks sellisest teada-tuntud faktist, et Hiinas on igasugused hasartmängud keelatud. Ja keelatud viljad on teadagi magusad. Ainsad mängupõrgud, mille koha pealt punane silm kinni pigistatakse, on Macau omad. Otseselt legaalsed need vist siiski pole ja ega võimud igaühte sinna mängima ei lase ka. Aga kuigi hasartmängud on keelatud (olen lugenud ka sellistest juhtumitest, kus lennujaama turvakontroll on tahtnud konfiskeerida lapse Musta notsu kaarte ja Monopoli mängu), armastavad inimesed siiski igasuguseid lauamänge mängida. Loomulikult raha peale, kuigi panused on meie mõistes naeruväärselt väikesed. Nii kuumal kui külmal ajal võib näha hiina mehi tänavatel kaarte tagumas. Kaarte müüvad mitmel pool ka tänavamüüjad; poolel teel vene kvartalisse seisab iga päev ühe ja sama koha peal kartotški-mutt, kes, arvates, et oleme venelased, üritab meid vene keeles meelitada pidevalt kaarte ostma.

Teine mäng, mida hiina mehed mängivad (ei ole veel juhtunud nägema naiste mänguseltskondi), on Xiangqi. Kaugelt vaadates meenutab see veidi kabet (mõnikord nimetataksegi seda hiina maleks), nupud on sarnased, aga on oluliselt keerulisem. Selle mängu kohta ütles meie MahJongi õpetaja, et õppige kõigepealt MahJong selgeks, sest see vanameeste mäng on veelgi raskem.

Kolmas mäng, millest tahan rääkida, ongi MahJong. See on siin nii populaarne, et seda mängitakse külmal ajal siseruumides ja suviti parkides (NB! ka naised). Hiina uusaasta pidavat kohalikel mööduma söömise, magamise ja MahJongi mängimise tähe all. Muidugi juhul, kui kodus on piisavalt soe ja seljas pole kolme vatikuube, mis liigutada ei lase. Siis lihtsalt süüakse ja magatakse.

Mängitakse neljakesi. Proovisime kolmekesi ja täitsa õnnestus, aga kui traditsioonid ette näevad, et vähemakesi või rohkemakesi ei mängita, siis jumal sellega. Tegelikult, kui Triinu pool kolmekesi õlletasime ja mängisime, vaatas tema Ayi meid küll kahtlase näoga, et kas, te laowai-mutid olete ogaraks läinud, et mängite kolmekesi ja võitja raha ei saagi.
Võidukad nupud
Mahjongis läheb vaja nii õnne, strateegiat, kiirust kui ka kalkuleerimist. Mäng ise ei ole raske, aga mängijal, kellel puuduvad igasugused teadmised hiina keelest, võib olla raske klotsi nimetusi meelde jätta ja öelda. Meie neljakesi võtsime 2 x 3 tundi õpet ja aeg-ajalt läheb siiski märkmete abi vaja. See tähendab, et me oleme põhjamaiselt aeglased mängurid ja ega enne ei julge väljastpoolt kedagi välja kutsuda, kui oleme veidi harjutanud. Nüüdseks aga oleme igatahes täielikud fännid.

Neljakümne teine nädal ehk must on kole küll!

Eelmisel nädalal tegime midagi üsna ebahiinalikku: käisime nimelt suusatamas. Mäeks oli Nanshan (tõlkes Lõunamägi) ja ajalimiidiks neli tundi. Alguses tundus seda veidi palju, kuna nõlvasid oli siiski suhteliselt vähe: mõningad algajate omad (rohelised), kuhu me ei läinudki, mõned keskmise raskusastmega (sinised), aga siiski piisavalt lihtsad, üks veidi järsem (punane) ja üks must.
Nanshan on väidetavalt parim linnalähedane suusamägi Pekingi ümbruses, veel paremad ja pikemad liud jäävad juba vähemalt nelja sõidutunni kaugusele. See oli muide näha ka keskpäeval, kui kõige rohkem suusatajaid oli - tunni ajaga jõudsime teha vaid 3-4 sõitu, liftijärjekorrad olid lihtsalt meeletud. Ja loomulikult see tavapärane trügimine.. Hiinlaste meelistegevuseks järjekorras oli oma suuskadega teistele jalge vahele sõitmine, nii kaugele kui kannatas.

Stiilinäiteid mäelt sai igasuguseid, kahjuks olin oma kaameraga liiga aeglane. Aga parimaks tunnistan mina igal juhul suusataja, kes sõitis kivistunult sahka, suusakepid tunnaldeks pikalt ette sirutatud. Enamik muidugi ei teadnud pööramisest tuhkagi, paljud lasid mäest otse alla. Igasugune manööverdamine osutus mõnele üle mõistuse raskeks ja mõne pidurdusteekond ei lõppenud ettekavatsetult hoo raugemisega, vaid hoopis ettekavatsemata kokkupõrkega mõne muu elus või elutu kehaga.


Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ega meie ka avariist ei pääsenud. Kuna kõik mäed olid nii kerged, siis ronisime pikemalt mõtlemata mustale mäele. Teadsime eelnevalt ainult seda, et kalle on 35 kraadi, aga kaugelt vaadates ei tundunud asi üldse kohutavalt järsk.
Ühes mustas mustas riigis oli must must mägi..

Ja ega see kalle selle nõlva kõige hullem omadus polnudki, hoopis see, et see oli nii kitsas ja künklikuks sõidetud. Üles jõudes oli veidi kõhe küll, aga liftiga alla oli ka häbi sõita.
Täitsa rõõmus olek mul musta alguses

Hakkasin siis kõhklevalt liikuma ja juba üsna varsti jäi mul pööre õigel ajal tegemata, suusad arendasid vastu minu tahtmist kiirust, tagumikupidur oli õlitamata (või antud juhul siiski õlitatult libe) ja nii ma hiinlaste punutud võrku maandusingi. Kui ma seal siis pea alaspidi rippusin ja kuristikku vaatasin, mõtlesin, et ei tea, kui kvaliteetne seegi on. Made in China ju. Kaur jäi ka üles toppama, eks ta kartis, et teda ootab sama saatus. Mind aitas viisakalt püsti üks suitsuhõngulise hingeõhuga hiina noorsand, kuigi selleks ajaks oli ka Kaur minuni jõudnud, aga tema asus muu tegutsemise asemel hoopis agaralt pildistama.
Võrgust pääsend viidikas

Kauri vastu oli saatus armulisem: tema kukkus ka, kuid säilitas suusad ning sõitis jalad püsti selili alla. Rohkem me mustale ei läinud.

Kuigi nõlvasid oleks võinud rohkem olla, eriti veidi edasijõudnumatele nagu meie, pean ütlema, et mägi oli hästi hooldatud ja lumi väga hea. Tundub, et ka see sport murrab vaikselt massidesse ja tänu sellele asjad paranevad ja odavnevad. Mäepilet internetist ostes oli vist 150 RMB (ca 240 EEKi, väravast aga tunduvalt kallim) ja riiete ning varustuse laenutus üliodav. Meil olid küll omad joped ja mütsid, aga kõike seda sai ka laenutada. Samas nägime hiinlasi, kes suusatasid mantli ja teksadega ja polnud ka häda miskit.

Ilmaga vedas: päikeseloojang oli fantastiline

Mõtlesime küll, et jõuame sellel talvel ehk veel ühe suusapäeva teha, kuid ise juba kahtlen selles. Kauril tuleb nüüd hulgim Euroopa vahet reisimist (alustab juba nädala pärast :() ning kauaks seda külmagi enam on. Peale hiina uue aasta pidustusi (3 nädala pärast) hakkab kiirelt soojemaks minema. Meie jaoks läheb soojaks juba varem, kuna selle nädalase paugutamise kavatseme üle elada (loe: vältida) Filipiinidel. Aga sellest juba tulevikus.

Neljakümne esimene nädal ehk issand anna kannatust vol 2

Nonii, aasta sai täis (õigemini juba paar nädalat tagasi). Ja ega suurt midagi muutunud polegi. Või õigemini peaks ütlema, et me oleme siin juba olnud, see on vist ringtee.. Jälle pakkimine, jälle kolimine, jälle probleemid a la tõlkes kaduma läinud.

Agendiks oli meil seekord üks noor kutt, kellele enne ärasõitu kolm korda sõnad nii suuliselt kui ka kirjalikult peale lugesin ja kirjutasin. Et mis mööbel välja, mis töödega vaja meie äraoleku ajal valmis saada ja mis värvi sein võõbata. Ja no mis te arvate, kas sellest oli siis tolku ka midagi? Külalistetoa (mis nüüd sai Kaspari toaks) voodi kohta olin kirjutanud "move out" ja loomulikult leidsime selle laiutamas keset tuba. Sein oli värvitud hoopis teist tooni, kui mina olin tellinud ja kui päris kurjalt aru pärisin, siis sain vastuseks, et maalrid olid vaadanud, et sein saab veidi liiga tume ja nad olid heledama värvi valinud. Selline lausvale ei lähe minu puhul kindlasti läbi, kuna teadupärast hiina (liht)töölised ise ei mõtle. Nad võivad teha kõige napakamaid ja mõttetumaid töid täiesti rahulikult igavesest ajast igavesti ja kellelgi ei teki mõttemulli sisse küsimärkigi, rääkimata sellest, et nad tegevuse vajaduses valjult kahelda julgeksid. Hea küll, selle seinavärviga võime leppida, aga töö teostus jätab küll soovida. Need väidetavalt täiesti professionaalsed maalrid olid jätnud seina sisse vanad naelad (mis ma espetsiaalselt käskisin välja tõmmata) ja värvitud oli professionaalselt ümber naelte, unustamata siiski naelapäid kenasti värviliseks tupsutada. Ja kõige tipuks oli korter koristamata ka veel, see punkt sai puust ja punaseks tehtud. Agendi vabandus oli see, et ta arvas, et kuna meil on Ayi, siis võib ta hoolimata lepingust kraamimise tema hooleks jätta. Hoolikas lugeja mäletab kindlasti, et lume tõttu ei saanud Ayi ühel päeval tööle ilmuda ja see üks päev juhtus olema just see, kui oleks olnud hirmsal kombel koristada vaja. Helistasin siis alla lobby'sse, et äkki nende koristajatel on vaba aega, aga kahjuks ei olnud. Olin seega sunnitud ise tolmuimejaga huuverdama, Kaspar tolmulappidega ringi tuustides kannul. Ega see mul loomulikult tükki küljest ära ei võtnud ja arvan siiani, et olen parem koristaja kui mistahes hiinlane. Ka parem maaler ja kaevaja või mis iganes. Kes ei usu, tulgu siia ja ma näitan. Aga point on selles, et kui agendile hiljem mainisin, et kahjuks koristajaid tellimisel saada polnud ja et ise koristasin, siis ei suutnud ta seda uskuda (valge inimene ja koristab!). Veel vähem suutis ta uskuma jääda seda, et Kaur uue IKEAst ostetud diivani ise ajaviiteks kokku kruvis.

Muidu oleme oma korteriga igati rahul. Asjad mahuvad ära, köök on suur, garderoobides on veel ruumi, kartulid ja viimased Eestist kaasa võetud õunad talvituvad kinnisel rõdul, mis siiski on piisavalt külm, ja magamistoas on teine telks. Miinuspooleks on ehk veidi väiksem vann (mahun vaevalt sinna koos Kaspariga ära) ja kehvem ahi, aga elame üle.

Homsest alustan taas hiina keele kursustega, seekord loodan püsivamalt õppima jääda ja selle järelejäänud kahe aastaga keele vähemalt suhtlustasandil selgeks saada. Juurde tulevad ka hieroglüüfid, nendest kirjutan rohkem siis, kui rohkem tean.

Vabandan, et pildid olen hooletusse jätnud. Luban aga, et see viga saab järgmisel nädalal parandatud.

Head tõnisepäeva!

Neljakümnes nädal ehk issand anna kannatust! vol 1

Pekingi koju reisiga eelmine kord lõpetasin ja sellega ka seekord alustan. Mõned seigad lihtsalt väärivad ülestähendamist, mis sest et reis ise on igav nagu uni, kuid ilma uneta. Finnairiga (mis on mugavaim, aga mitte odavaim variant) siiapoole lendajaile teadmiseks, et sigudikud on millegipärast kella 8 õhtuse väljumise tõstnud ümber kella 6 peale, nii et ärgake juba varavalges, kui plaanite lennukis magamajäämist. Meie tegime tavalise äratuse nii 8 paiku ja loomulikult mingit und ei tulnud. Kaspar magas ka paar tundi nö hilist lõunaund ja siis istus üleval nagu vana kellakägu ja vahtis multikaid. Maandusime vana aja järgi peale 2 öösel, uue aja järgi oli juba hommik.

Maandumisega oli üldse selline lugu, et ka Pekingisse oli vahepeal lumi saabunud (mis püsib muide siiani) ja lennujaama nii umbes üks lumekoristusmasin ja 1000 labidameest ei jõudnud ilmselgelt kõiki radasid puhastada. Nii me siis tiirutasime 15 min linna kohal ja ootasime maandumisluba.

Järgmine tore asi ootas meid ees seoses pagasiga: peale poolt tundi ootamist selgus, et meie kolmest kotist üks polnudki pärale jõudnud. Tore-tore, just see, kus kõik meie riided sees. Samas hea muidugi, et vorstid ja kartulid oma teed ei läinud, need pole ilmselgelt nii karmi kohtlemisega harjunud. Hiljem lugesin, et Vantaa lennujaama pagasitöötajad ise sokutavad meelega kotte valedele liinidele. Ma ei tea küll, mis põhjusel ja kus meie kott siis ära käis, aga kolme päeva pärast saime kraami igatahes kätte. Lukk oli katki tehtud ja minu telefonilaadija kui kahtlane element oli eemaldatud. Aga hea, et niigi läks ja näiteks Kauri pesu pervertide kätte ei sattunud.

Naljakas on see, et see on juba teistkordne äpardus pagasiga, eelmine kord kadus meie kott küll vastupidisel suunal. Ja kui arvestada seda, et statistika järgi "eksib ära" umbes iga kümnes kott, siis peaks meie limiit küll nüüd mõneks ajaks täis olema.

Niisiis, kuna lund oli maha sadanud päris kõva kogus (võis olla oma 15 cm), siis oli loomulikult ka liiklus naeruväärne (vähemalt põhjamaadest pärit inimestele). Autojuht Wu oli meil küll ilusti vastas, aga kojusõit võttis aega tavapärasest 2 x kauem. Mitte sellepärast, et liiklus oleks tihe olnud, tegelikult oli tavatult hõre, aga teel oleva sulbi tõttu ei saanud lihtsalt kiiremini kui 40 km/h liikuda. Suvekummid kõigil ju. Mitte ühtegi sahka ma linnas näinud pole, küll aga järjekordseid labidamehi, ka kiirteedel. Vot kus on alles tööhõive. Ja ega seda kallist kraami linnast välja ei veeta, ei! Sellega polsterdatakse puude ja põõsaste juured, et sula ajal taimed vett saaksid. Aga tundub, et selline koristusmeetod töötab (kuigi väikeste viivitustega), 2 päeva pärast olid kesklinna tänavad igatahes täiesti kuivad ning ka Ayi jõudis õigeks ajaks tööle. Sel päeval, kui lumi maha sadas, võttis tal kojusõit aega 5 tundi ning järgmisel päeval ta lume tõttu tööle ei jõudnudki. Ka kõik koolid olid suletud ning osa ettevõtteid ei töötanud. Force Majore missugune.