Kuuekümne neljas nädal ehk Langmusi, Gansu provints, 5. päev

Viienda päeva hommikul pakkisime oma hädavajalikud kodinad kokku, valmistudes kahepäevaseks ratsamatkaks. Retki korraldab Langmusi Tibetan Horse Trekking, küll Hiina kohta suhteliselt krõbeda hinna eest, aga vähemalt annavad nad kogu info inglise keeles. Giid ise oli küll kohalik nomaad, kellega rääkisin hiina keelt. Hobused anti meile suhteliselt vanad kronud, mis ei takistanud neil siiski iseloomu näitamast. Minu oma oli tegelikult väga hästi juhitav isegi ühe käega, aga Sveni oma tegi, mis ise tahtis, mitte mis ratsanik käskis. Lisaks ei suutnud Sven kuidagi sadulas harjuda ja kaebas pidevalt oma haiget saanud kehaosade üle. Ja isegi kui ei kaevelnud, siis oli nutulaul ta näole kleebitud. Aga oli ka helgemaid momente, kus ta meenutas mulle seda vene "Kolme Musketäri" d'Artagnani. Jutt käib siis filmi alguskaadritest, kui d'Artagnan oma setukal Pariisi jõudis.. :)
Nagu kaks tilka vett (vabandan kehva kvaliteedi pärast, aga isegi nii on sarnasus ilmne).

Algul sõitsime 2500 m kõrgusel mööda karjamaid, kuid üsna varsti suundusime kõrgemale. Kõige kõrgem punkt, kus olime, oli ca 3800 m merepinnast. Üldiselt soovitatakse nii kõrgele suundudes mingeid ravimeid mägihaiguse vastu kaasa võtta, meil midagi polnud, kuigi Sven siiski peavalu suutis saada kas siis kõrgusest või tuulest, mis esimesel õhtul pea tormiks paisus.
Pildid tegi Sven
Juhiseid anti meile teisigi kaasa, näiteks koerte kätte jäädes nende eest mitte põgeneda. Karjakoerad on neil seal suured ja kurjad loomulikult, et huntide ja varaste vastu kaitset oleks. Me küll ühtegi hunti ega varast ei näinud, aga näritud konte vedeles siin-seal küll. Aga koertest rääkides, siis minul õnnestus üksi kolme koera seltsi sattuda küll. Üks hetk, kui olime keset mägist maad lõunasöögi lõpetanud ja kahetunnine kohustuslik leiva luusse laskmine mulle tüütavaks muutus, võtsin oma fotoka ja ronisin pildistamise eesmärgil veidi kõrgemale.
Seltskondlik lõunasöök (pildistas Sven)
Ühe mehe võttis matk ja "rammus" toit küll kiirelt võhmale. Läbitud alles pool päevateest.

Mingi hetk olin jõudnud meeste nägemisulatusest välja ja kolme koera teele. Tardusin sinnasamma, õnneks ei tundunud penid arvavat, et ma hunt või varas olen. Minu isegi koertele selge turisti välimus tuli vähemalt ükski kord abiks. Aga enne, kui nad jõudsid minust päris ohutusse kaugusesse, kihutas mind päästma mägedepoeg oma mäemotikal. Sain siis peale ratsutamist veel mõnusa vedrutava sõidu allamäge (Sven, miks sa pilti ei teinud???)
Motikas, mis mind alla tõi
Kui meestel oli lõpuks söök kerest läbi käinud, matkasime edasi. Siis alles hakkasid õiged tõusud pihta. Mäletan veel, et korraks mõtlesin, et hea, et hobused siiski nii rahulikud on, ei oleks küll tahtnud kuskil kitsa mägiraja peal ennast kehtestama hakata.
Neid elukaid olid kõik mäeküljed täis, elasid nad maa sisse kaevatud aukudes, nagu alumise pildi nurkades näha võib. Need kaks olid suures mänguhoos ja ei pannud meie saabumist üldse tähele. Alles siis, kui päris lähedale olin suutnud hiilida, tundis üks neist tõenäoliselt "vaenlase" lõhna ja oma urgudesse nad padavai kadusid.

Õhtuks jõudsime "meile määratud" karjamaani. Ei liialda üldse, kui ütlen, et see vaade võttis ahhetama.
Meie eluase üheks ööks

Sellel lõputul karjamaal mägede vahel oli neli jakikarvadest tehtud telki, kus elas neli nomaadiperekonda, kelle kantseldada oli 1500 jakki ja hunnik lambaid. Ja selle kantseldamise töö teevad ära põhiliselt naised. Nomaadi meestel on tänapäeval üsna väike roll kodustes töödes jäänud. Meile lausa öeldi, et nii mõnedki eelistavad jätta naised nädalaks omapäi ja veeta aega külas (teed) juues ja kaarte tagudes.
Nomaadide põhiline elatusallikas hüppel üle jõe. Nende elukate käest tuleb siis nii piim, liha kui ka majamaterjal ja küte. Küttena kasutatakse puude puudumisel jakikakat, mis igal hommikul käsitsi kokku korjatakse ja kuivama pannakse. Telkides jagab "köök" ruumi kaheks: ühel pool on matid ja magamisasemed, teisel pool nõud, muu kila-kola ja kuivanud "küte".
Mina (mitte nii töökas) ja perenaine (väga töökas), esiplaanil köök. Kinkisime talle rukkilillekaelakee, mida ta ka pildil kannab. Mina kannan laenuks saadud perenaise ehet; ehteid kannavad muide naised kõikidel töödel, ka kakat kogudes. (Pildistas Sven)

Kohale jõudes õpetas meie giid meid lingu viskama. Muidugi mitte kiviga, see oleks liiga ohtlik olnud, vaid jakikakaga. Meie erilist osavust üles ei näidanud, küll aga meie giid, kelle kivi lendas kui Kanteri ketas.
Pildistas Sven

Proovisin ka jakisõitu, aga looma selg oli märg, ligane ja väga-väga ebamugav. (Pildistas Sven)

Selleks ajaks oli tuul täiesti väljakannatamatuks muutunud, seega otsustasime varjuda. Meid kutsuti naabertelki, kus juhtumisi majutati kaht austraalia tüdrukut. Lõpuks saime siis kellegagi ka arusaadavamas keeles suhelda, eriti õnnelik selle üle oli Sven. Nende pool pakuti meile ka kuulsat jakipiimateed (mulle ei meeldinud, rasvane maitsetu lurr oli) ja jakipiimast tehtud jogurtit, mis aga oli ülihea. Õhtusöögiks aga saime vahelduseks juba mitmendat korda jutti riisi ja kuivatatud jakilihakillukesi kapsaga. Aga sellise kogemuse nimel olen igatahes mina nõus elama ka lihata.

Magasime perekonnaga samas telgis, kõik ühes reas. Perenaine tegi meile ja oma poegadele asemed, pakkis meid kõiki sisse (magasime kahes magamiskotis ja lisaks sellele laotati meile mingid kufkad peale) ja hakkas ise veel koristama. Ma ei teagi, mis kell ta magama läks, kell oli igatahes 12 läbi. Mul aga tuli veel lühem öö, kuna magada sain vast paar tundi ainult. Kui perenaine kolistamise lõpetas ja magama sai, siis kukkus keegi norskama ja lisaks oli nii kuramuse külm ka veel (olin äärmine), et üks külg kippus kogu aeg jäätuma. Jätkub...