Viiekümne üheksas nädal ehk kui kaugele jõuame, 35 kilo kraami seljas?

Ehk siis et kihlveokontorid on avatud. Järgmisel nädalal teeme kokkuvõtted, ainus kindel fakt on see, et juttu tuleb mitme nädala jagu. Selleks korraks kõik, aeg saab otsa, kahe tunni pärast läheb rong.

Viiekümne kaheksas nädal ehk Elm Street'i luupainaja

Hiina loetakse küll suhteliselt ohutute riikide sekka ning enamasti midagi kriminaalset ei toimu, kuid kui midagi kärgatab, siis kohe jõuga. Võib kasvõi meelde tuletada eelmise aasta Xinjiangi või olümpia aastal toimunud Tiibeti rahutused.

Nüüd hirmutavad kogu Hiinat lasteaedades lapsi ründavad hullumeelsed. Praeguseks on toimunud juba seitse rünnakut väga väikeste vahedega. Hiina meedias ei ole neid tahtlikult väga palju kajastatud, kardetakse kopeerijaid. Õigusega ka. Praegu vaieldakse siin päris kõvasti, kas peaks kajastama ja kui palju peaks kajastama, aga fakt on see, et iga järgnev rünnak saab innustust eelmistest. Lisaks on välja ilmunud "naljamehed". Paar nädalat tagasi vahistati mees, kes ähvardas rünnakuga, kui talle ei maksta 100 000 RMB.

Üle kogu Hiina on koolides ja lasteaedades suurendatud turvameetmeid, eriti inimtööjõu näol. Iseasi, kas need (enamasti) kleenukesed turvamehed üldse jõuaksid või oskaksid mingisugust kirvemeest peatada. Nii palju, kui mina olen turvajatega lähemalt kokku puutunud, jätavad nad küll üsna ebakompetentse ja loiu mulje.
Siiani pole minu meelest meedias eriti kajastatud seda, kes ja kuidas ründajad on peatatud. Kuulujutud aga räägivad, et need, kes enesetappu ei teinud, peeti kinni hoopis kõrvaliste isikute poolt. Loodame siis, et sellest on õpitud.

Midagi meeldivamat ka, nimelt mõned pildid meie nädalavahetuse käigust Pekingi botaanikaeda. Kahjuks on suurem õiteaeg juba läbi, aga midagi jäi siiski kaamera ette.

Kaspar toetab hekki
Näidisperekond: issi, issi ja kaks last
Kahekümnekas ja lõunasöök vahetavad omanikke
Homme aga saabub külla Sven, nii et tihedat kultuuri- ja reisiprogrammi alga!

Viiekümne seitsmes nädal ehk unedraama kolmes vaatuses ja mägijutte

Missugune rõõm, hommikul tuli Kaur reisi pealt tagasi. Mina, vana unimüts, muidugi magasin, kui tema ust lõgistas. Võtit tal muidugi polnud ja seega pidi mulle telefonile ühe väikese tirina saatma. Kusjuures kella 6 paiku hommikul ärkasin korraks isegi üles, sest olin just unes näinud, et Kaur on ukse taga.

Aga rõõm sellepärast, et nüüd saan vähemalt tuge ühe väikese vääniku kasvatamises. Viimasel ajal on "ise"-le lisaks tekkinud "ei taha" ja sellise vastuse saavad esimese hooga eranditult kõik küsimused. Magamaminekud on õnneks siiani jätkuvalt valutud, kuid nüüd on siiani kiirele õhtusele magamaminekule tekkinud külge kolm vaatust.

1. vaatus
Kaspar: Autosid, autosid!
Mina: (tõstan Kaspari aknalauale) No ütleme siis autodele head ööd!
Kaspar: Head ööd, auto, head ööd, takso, head ööd, buss!
(tõstan Kaspari alla ja ta läheb voodisse. Mina kustutan tule ja lahkun toast)

2. vaatus
Kaspar: Emme! Emmmeeee!
Mina: (teisest toast) Mis sa tahad?
Kaspar: Juua! (ja/või) Emme paneb teki peale! (ja/või) Emme, kalli, kalli!
Mina: (teen nõutud toimingu) Aga nüüd on kõik, ruttu tuttu!

3. vaatus
(Kaspari toast kostab miski nagin)
Kaspar: (püksid ja mähkmed jalast nihverdatud) Potile! Piss tuleb!
Mina: (kuidas ma ikka ütlen lapsele, et nagunii ei tule midagi?) Hea küll, tule siis potile!
(liigume suurde tuppa potile)
Kaspar: (õnnelikult) Multasid! Lottet!
Mina: Multikad magavad juba, Lotte ka. Kas piss tuli?
Kaspar: (tõuseb püsti ja vaatab) Ei ole.
Mina: No siis tuttu tagasi!
(ajan talle püksid jalga tagasi ja nüüd läheb juba lõplikult magama)

Ja nii iga õhtu..

Aga sel nädalal jõudsin muudki. Kuna ilmad on nüüd ilusad ja kõik õitseb (reklaamin jätkuvalt, et parim aeg Pekingis on mai, september ja oktoober), siis tundus õige aeg, et jälle ette võtta üks päevane mägimatk Beijing Hikers'itega.

 Kirsiaed

Matka nimeks oli Longquanyu Dragon Spring Valley hike, raskusastmeks 3+, mis on siis selline keskmine, kolm-neli tundi mööda mägesid pluss mõni konks. Seekordseks konksuks oli tegelikult põlvi veidi nõrgakski võttev laskumine järsu kaljunuki pealt, kus kinni hoida polnud eriti kuskilt. Selle koha peal sajatas matkakaaslane Marge kõigepealt kogu matka ja siis mind, et ma ta sinna üldse kaasa tirisin.

 Mägihängimine

No climbing küll, aga kas alla võib tulla? 

 Kus on loomakaitse?
Beijing Hikers'it veavad välismaalased ja neil on iga kuu alati plaanis ka nö heategevad matkad, mille hind on odavam, aga mille üks eesmärke on matkarada prügist puhtaks teha. Seekordne matk küll selline ei olnud, kuid meie matkajuht Zack palus siiski inimestel võimalusel jalge ette jääv mittelagunev praht üles korjata. Ise oli ta muidugi varmas eeskuju näitama. Krabas aga miskid pakendijäänused ühe kivi peal loodust nautiva hiinlanna jalge alt. Loodusnautleja tegi suured silmad (no milleks ometi korjata maast võõrast prahti?) ja palju ei puudunud, kui oleks hõimlased appi kutsunud. Zack rääkis meile, et kahjuks nii ongi, hiinlased ei saa kuidagi puhtust hoitud. Täna nägin ise, kuidas ehitustöölised sõid tänaval pappkarpidest lõunat ja pärast "matsid" oma karbid põõsasse. Paarkümmend meetrit eemal oli prügikast.

Matkad lõpevad enamasti hilise lõunasöögiga kuskil külarestoranis. Siis on aega ka natuke teiste matkalistega suhelda. Sel korral oli siis päris suur kokkusattumus, kui oma lauanaabritega juttu tegin ja sain teada, et nemad ka Central Park'is elavad. Ja vähe sellest, nad elavad meie vanas korteris, kuhu kolisid enam-vähem peale seda, kui meie olime välja kolinud. Teatasid mulle rõõmuga, et leidsid koristuse käigus pisut sente ning ühe puust mänguklotsi. Sendid lubasin neil lahkelt endale pidada, kuid klotsi oleks tagasi tahtnud, ikkagi väärt eesti kraam. Kahjuks oli see juba prügikasti rännanud.

Viiekümne kuues nädal ehk kuidas me väikese suure vastu vahetasime

Nagu meil siin on juba tavaks saanud, avatakse maipühade ajal eestlaste grillihooaeg. Kui eelmisel aastal tegime seda Nandaihes, siis sel aastal nii kaugele ei hakanud minema. Mis muidugi ei tähendanud, et me kiiremini kohale jõudsime, aga sellest edaspidi. Sel aastal korraldati üritus Silver Mountain Pogoda'de lähistel. Pidi olema suhteliselt avastamata piknikupaik Pekingi jaoks.
Eestlaste grillinurk, taamal on hiinlastest pealtvaatajad parimad istekohad rabanud
Aga loomulikult oli seal sissepääsu jaoks pilet, loomulikult olid tädid-onud oma müügiputkad otse tee peale sättinud ja loomulikult ei tohtinud seal grillida. Kuna meil olid kaasas mõned diplomaatilise korpuse esindajad, kes teadupärast on puutumatud ja igasugusest vastutusest priid, siis lükkasime nemad letti ehk grilli taha ja grilli omakorda suure samba taha, et kurjadele onudele kätte ei paistaks. Läks läbi küll ja me ei pidanud närima külmi viinereid ega tooreid kanakoibi.
See on minu..
..ja see ka!
Tegelikult tahtsin ma aga hoopis meie dramaatilisest kohale(mitte)jõudmisest rääkida. Kuna Central Parkist oli minemas mitu perekonda, siis palusin meie muidu viiekohalise auto vahetada suurema vastu. Vahetus läks õnneks ning mahutasime väikebussi kolm last, kolm täiskasvanut (Kaur oli reisil) ning meie truu autojuhi Mr Wu, kes oli saanud instruktsioonid meid kõige kiiremat teed mööda kohale viia. Kahjuks polnud ta ise seal varem käinud ning valis sinnajõudmiseks tõenäoliselt kõige ummistunuma tee. Kokku kulus arvatust kaks korda rohkem aega ehk kolm tundi ning enne kohalejõudmist surime veel käänulise mägitee peale maha kah. Põhjus siis selles, et meil oli alles ainult kolmas käik. Ei saanudki aru, kas auto oli enne juba vigane või põhjustas Mr Wu vähene käiguvahetus (tavaliselt sõidab ta automaatkastiga) mägiteedel auto sappa musta tossu, aga igatahes 1 km enne sihtkohta sättis ta rataste taha telliskivid ning tee peale ohukolmnurga. Meid transporditi edasi ühe heatahtliku külamehe poolt, kes samas teenis ka endale õhtusöögiraha.

Kuna ülejäänud eestlased olid juba mõni aeg tagasi kohale jõudnud ning ilmselgelt janusse jäänud (mahlad ja vee pidime tooma meie), siis olid õlled juba otsakorral. Ilm oli ka väga soe, arvan, et oma 30 kraadi tuli ära. Nüüd õnneks tundub, et suvi on lõpuks ometi tulnud (mõne arvamuse kohaselt küll pea kuu aega hiljem kui tavaliselt), alla 20 kraadi temperatuur enam ilmselt ei lange.

Linna tagasi saamine tundus ka kahtlane. Meile küll pakuti, et jaotaksime endid teiste eestlaste autode vahel ära, kuid kuna asendusauto pidi juba teel olema ning ka lastetoolid olime hüljanud kuskil mäeküljel seisvasse minibussi, siis otsustasime siiski oma oodata. Järele meile tuldigi, aga 50-kohalise reisibussiga. Poistel oli muidugi päev korras, ega iga päev ei saa sõita bussiga, mis iga viie minuti järel hoiatuseks tuututab. Arvan tegelikult, et tänu bussi massile jõudsime isegi kiiremini linna, kui väiksema autoga oleksime jõudnud. Siin ju kehtib tugevama õigus, buss litsub lihtsalt väiksemad sinna, kus nad ei sega. Ja pealegi sain just teada, et kokkupõrke puhul jääb süüdi see, kelle esiosa on rohkem lömmis.
Väga süüdlase ilmega
Ahjaa, muide, kui kellelgi tekib tahtmine teada saada, kuidas käib väljamaalastel Hiinas juhilubade tegemine, siis vaadake siia ja proovige, kas õnnestuks Hiinas load kätte saada. Mina vastasin teadlikult nii, nagu olen näinud siin juhte käituvat, ja sain tulemuseks tervelt 40% õigeid vastuseid. Nii et hoiame Mr Wu'd ametis edaspidigi.

Viiekümne viies nädal ehk viiekümne viies nädal

Alustame halvaga. Sel nädalal läks veidi õnnetult meie Ayi'l, kes tegi autoga avarii ning kellel varastati käekott koos dokumentide ja muu tarvilikuga, kaasa arvatud meie kodu võtmetega. Siit moraal, ärge jätke ridiküli taksosse, kui lähete raha välja võtma. Takso võib koos ridiküliga lihtsalt putku panna. Niisiis täna vahetati meil lukk ära ja saime uued võtmed. Parem karta, kui kahetseda.

Teine asi, mis küll veel meie jaoks halb pole, aga mis võib halvasti lõppeda, on see, et Gansu provintsi tähtsamad (tiibeti) vaatamisväärsused, kuhu meil Sveniga plaanis kuu aja pärast reisida, on lukku pandud. Hetkel käivad küll kõlakad, et tõke puudutab ainult USA kodanikke, aga sealt edasi võib keeld juba kiirelt ka teistele rahvastele levida. Pealegi on hiinlaste jaoks kõik kahvanäod ameeriklased ja kui ikka bussipiletit ei müüda, siis ei müüda. Praegu hoiangi siin pöidlaid soojas kohas ja loodan, et midagi hullemat ei juhtu. Kui juhtub, siis jääb üle kas ette võtta mõni teine provints või üritada kinnistesse kohtadesse pääseda tagauste või kraavide kaudu.

Punkt halvale.

Kaspar on lasteaias väga hästi hakkama saanud. Eelmisel nädalal oli meil arenguvestlus tema kasvatajaga :) Tuleb välja, et Kaspar on rohkem isenokitseja (ei tea küll, kellelt ta selle pärinud on?:) Maalimine, torkimine ja lõikamine on tema lemmiktegevused. Klassi inglise keelest saab aru, aga ise ei räägi. Kahju on mul sellest, et lasteaias ei õpetata lapsi potil käima. Nende arust on kõik korras, kui laps neljandaks (!) eluaastaks on potilkäimise ära õppinud. Vot sulle Montessorit! Muus osas mulle kool meeldib, lastega tegeldakse piisavalt, aga ei teki mingit sundimise momenti. Kõik tegevused ehk tööd on väga arendavad ning inglise keelt õpetatakse mänguliselt. Aga potidrill võiks siiski olla nagu vanasti lasteaedades, kui asi nädalaga selgeks saadi.

Maikuust on meil plaan jätta Kaspar lasteaeda veidi pikemaks päevaks, kuni lõunauneni. See tähendab seda, et lõunasöögi saab ta siis sealt. Näitasin just Kaurile Kaspari söögiplaani (kordub iga kuu) ja pidin kohe kuulma viginat, et miks meil kodus nii süüa ei saa. Mnjaa, tegelikult tekkis ka mul küsimus, et miks ei saa. Tahaks isegi. Näiteks kuu esimese nädala kolmapäeval on menüüs kõrvitsapüreesupp, rukkileib, beef tenderloin seenekastme ja küpsetatud kartulitega, piim või jogurt ja puuviljad. Teise nädala neljapäeval aga porgandipüreesupp, leib, lõhesteik, riis juurviljadega, piim või jogurt ja puuviljad. Ja nii edasi, iga päev erinev pipstükk. Ainult et mul on kõva kartus, et meie pips poiss ei pruugi enamikke asju süüa, kuna on harjunud kõige tavalisemate hiina toitudega. Peakski äkki kasvatajatele ütlema, et tehke üks doggy bag (hiina keeles dabao, siin väga levinud nähtus) ja pakkige mu lapse söömata söök koju näljastele vanematele kaasa.

Eelmisel nädalavahetusel käisime perega professionaalse piltniku juures perepilte tegemas. Mul oli kõrini sellest, et iga pildi peal on kas Kaspar või siis Kaspar ja Kaur ja mind mitte kuskil. Või isegi kui olen, siis nagu lammas all paremas nurgas ja hästi kole ka veel. Seda pole nüüd vaja kommenteerida, tahtsin isegi saada kinnitust, et asi on Kauri kehvas pildistamisoskuses, mitte minu kadunud kauniduses. Pildistamise ajal oli Kaspar paarkümmend esimest minutit sõiduvees, aga siis läks asi käest ära. Ei tahtnud kuidagi tagapõhja peal püsida ja kaamerale keeras selja. Nii et kuskil 200 kaadrist on vast 10-15% väljanäitamiskõlbulikud. Mõned siis siia kah lõpetuseks.

Viiekümne neljas nädal ehk pöidlad pihus!

Ilmast ei saa ei üle ega ümber. Tundub, et see Euroopas laiutav tuhapilv jõudis enne salamisi Hiinaski ära käia, igatahes päikest meil suurt näha pole ja külm on ka. Kui eelmine aasta sai aprilli alguses juba paar korda t-särgi väel käia, siis sel aastal on temperatuur vaid ühe korra 20 kraadini jõudnud ja sedagi siis, kui mina haigena toas istusin. Vihaleajav on ka see, et ilmaennustus muudkui lubab sooja ilma, aga nii kui ennustuse järgi lubatud aeg kätte jõuab, siis plaksti pannakse 5 kraadi madalamad temperatuurid. Pärnu ranna piltide järgi tundub, et Eestis on igasuguste loodusseaduste vastaselt soojem kui meil siin. Huvitav, kas jaheda kevade järel tuleb ka jahe suvi? See oleks küll mõnus, temperatuur võiks vähemalt juunis mitte üle 30 kerkida. Loodame..

Kevad on hiline jah, puud hakkasid alles nädal tagasi roheliseks minema ja esimesed magnooliad õitsevad ka praegu. Varsti peaks tulema kevade kõige ilusam aeg, kui kõik õitseb. Kahjuks jätkub seda umbes täpselt juuni alguseni, peale seda kipub kõik pigem kärssama.

Mis mind aga huvitab, on see, et kuidas on Võhandu veeolukord? Kas seekord äkki on vesi nii kõrge, et saab juba otse sõita ja ei pea seal Leevaku kandis nii palju siksakitama? Üldiselt vaatan, et osalejaid on sel aastal juba nii palju (praeguseks 333 paatkonda), et vett võib vähekski jääda. Stardis on nagunii paat paadi otsas kinni, seega hea, et sel aastal vähemalt saab Tamulast ilusti Võhandusse. 2007. aastal aastal istusid pooled kanuud põhjamudas kinni ja hiljem kobistasid mööda kive. Kaasa arvatud meie. Aga väga lõbus oli (praava-praava... NA LEVA!). Vaatasin, et üritusele on juubeliaastaks tehtud lausa oma kodukas. Kahjuks mõningaste puudustega ajaloo osas. Et õiglus võidule saaks, siis mainin siin ära, et 2 korda on maratoni läbinud siiski 98 inimest, mitte 97, ja vingeid naisi, kes on maratoni 2 korda läbinud, on ka 18, mitte 17. Kuna minu nimi on jätkuvalt keeruline, siis 2007. aastal oli kirjade järgi minu nimeks Eeva-Liis Paal ja 2008. aastal Eva Paal. Aga olen siiski jätkuval üks ja sama vinge naine! Sel aastal saan ka kaasa elada paarile tuttavale, olge siis tublid, proovige mitte ümber minna ja ärge katkestage! Hea oleks hiljem kusagilt muljeid ka lugeda, et kellel kui mitu paari vahetusriideid kulus.

Lõpetuseks üks pilt ja üks video meie võidukast (saime mõlemal aastal ikkagi oma võistlusklassis esikoha) kanuukonnast.


2007..
..ja 2008.

Viiekümne kolmas nädal ehk kui midagi saab viltu minna, siis ta ka läheb

Terve nädala on mind vaevanud erinevad tõved. Ei mäletagi, millal viimati nii haige olin. Algas nohuga, nohust sai innustust kurguvalu. Selle peale otsustasin esimest korda arsti juurde minna. Ei avastatud midagi erilist, kirjutati lihtsalt leevendavaid rohtusid. Peale seda lõi palaviku üles, mis küll kiirelt taandus, aga siis sain silmapõletiku. Õnneks tundsin selle ruttu ära ning jooksin teist korda arsti juurde ja sain põletikust paari päevaga jagu. Aga ega siis ometi kõik polnud, kui silmad said korda, siis kurk jäi uuesti valusaks. Taskulambiga kurku vaadates kahtlustasin juba angiini, aga tuli välja, et asi siiski nii hull polnud, oli ainult kergemat sorti mandlipõletik, mille pärast ma nüüd antibiotsi pean neelama. Lisaks veel kõigile muudele ravumitele. Ahjaa, söögiisu on ka juba pikemat aega kadunud. Loodan ainult, et see on nüüd enne suve viimane suurem haige olemine. Mais enam sellist asja endale lubada ei saa, mind ootavad ees suured teod ja rasked retked.

Järgmine häda tabas mind siis, kui PayPal (mille kaudu ostan endale VPNi ühendust, et siin tarvikele lehekülgedele ligi pääseda) otsustas mu kontole limiidid peale panna. Nende andmetel püüdis keegi kolmas minu alt sisse logida ja seega võeti turvameetmed kasutusele. Nüüd siis üritan iga hinnas eest tõestada, et mina olen ikka mina ja mitte keegi teine. Kõige keerulisem on koduaadressiga. Sealseks aadressiks on Elva aadress ja mul on vaja tõestada, et ma ikka sellel aadressil elan. Tõestuseks aga sobib ainult mõni arve viimasest ajast, mis on minu nimele ja mis on tulnud paberkandjal. Püüdsin neile küll selgeks teha, et Eestis saab ka nii, et postiga arveid üldse ei tule, aga seda ei peetud eriti võimalikuks.

Aga et te ei arvaks, et Peking üks must mädaorg on, siis paar head asja ka. Kõigepealt sündis eelmisel nädalal suures Hiinas üks väike eesti poiss. Nii et iive on positiivne.

VPNi ühendus (nagu ka blogi kirjutamisest aru saada) on mul siiski olemas, minu VPNi varustaja halastas mulle ja andis tasuta ühenduse, kuna olen neil pikaaegne klient olnud. Väga meeldiv.

Kolmandaks, mais ja juunis on mul plaanis mitu magusat matka. Esimene on juba planeeritud mai lõppu ja sihtkohaks on Gansu provints oma maaliliste mägede ja steppidega. Reisikaaslaseks ja tavaaritassijaks on sõber Sven. Juuni lõpupoole plaanime Kauriga ära käia Shanghai EXPOl, eks vaatame üle ka siis eesti sead ja tiigrid. Juuni keskpaigas, kui poisid on koos Eestis, on mul nädalajagu aega ning kavas ette võtta veel üks reis. Kindlaid plaane, kuhu minna ja mida teha, veel pole, nii et ettepanekud on teretulnud. Reisikaaslast ka veel pole, kuigi läbirääkimised käivad. Nii et, seltsimehed unetud, kiirustage! Kui kellelgi on suur tahtmine mõni metsik matk läbi teha kas Hiinas või lähiümbruses, siis ca 13.-20. juuni on sobivad kuupäevad. Ja lõpetuseks, juuni viimastel päevadel peaksin Elvasse laekuma, nii et kui Hiina ei sobi, siis seal näeme!