Kolmekümne neljas nädal ehk pühadehõngu on tunda

Advendiaeg on alanud, meie muidugi magasime selle eile maha ja küünlaid põlema ei pannudki, kuigi olin IKEAst selle tarbeks ühe portsu valinud. Aga see-eest saime kuuselõhna nuusutada kaksikute juures, kellel õhtul Kaspariga külas käisime. Nende pere siis otsustas suure väljamineku kasuks ja tõi tuppa ehtsa kuuse. Tegelikult polnud sellel kuusel küll kuuselõhna (nagu kõige muugagi siin riigis), aga ehtne oli ta küll, juured all ja puha. Siin müüakse nimelt potikuuski ja kui hästi läheb, saad sama kuuse veel järgmisel ja ülejärgmiselgi aastal tuppa tuua. Seda muidugi ainult sel juhul, kui sul on see kuusk kuhugi suvitama saata ja kui viitsid kõvasti vaeva näha. Enamasti puistavad need juurtega kuused oma okkad siiski maha sama ruttu kui meie jalgadel kuused.

Nagu vist juba aru olete saanud, ei viitsi mina kodu jõulustamise peale eriti aega ja raha raisata, kuna tuleme 18. detsembril koju. Loodetavasti ei pea reisi haiguste pärast edasi lükkama.

Nädalavahetusel käisime Kauriga SwissChami ballil. Loomulikult nägime väga beened välja ja pean tunnistama, et Kauri ülikond oli isegi paremini välja tulnud kui minu kleit. Kahjuks ei ole mul aga pilti ülikonnast, nii et leppige mitte nii hea kleidiga.
Üritus oli lahe. Külalised istusid kümnestes laudkondades, meie seltskonnas olid põhiliselt šveitslased (üllatus-üllatus :). Kauri kõrval istus üks hiinlanna, kes oli tulnud oma sõbrannaga. Ja tema esimene küsimus Kaurile oli, et kas oled siin üksi. Noh, kahjuks ei olnud üksi ja ei teagi, kas just sellepärast, aga kadus see daam juba enne südaööd ja õnneloosi, jättes meile muuseas oma pileti. Õnneloos läks nagu alati, meie laudkonnast ei võitnud igatahes keegi.

Minust teisel pool istus aga üks šveitsi džentelmen, kellel juttu jätkus kõvasti. Kuna ta oli Läti ja Leedu huviline, aga polnud kunagi Eestisse sattunud, huvitas teda muidugi meie suhtumine venelastesse, Venemaasse ja vene keelde. Muuseas tundis ka ta huvi, kas ma Kasparile vene keelt õpetame. Vastasin, et selleks peaksin selle keele kõigepealt ise selgeks õppima. Minu vene keele sõnavara piirdub teadupärast sõnadega "kapusta" ja "papa doma".

Õhtusöök oli viiekäiguline ja päris maitsev, kui mitte arvestada sinist viina (mida ma nagunii ei joo) ja sakuskana pakutavat piprasorbetti. Selle saatsid igatahes peaaegu kõik puutumatuna tagasi. Käikude vahele pakuti KNIE tsirkusenumbreid. Elusaid elevante ja ratastega karusid kahjuks kohale polnud toodud, kuid akrobaatilised trikid olid päris tasemel.

Peale südaöiseid tantse hakkasime kodu poole liikuma ja loomulikult saime kaasa ka goodie bag'id Šveitsi nänniga.

Selle nädala lõpus on jätkupeod: pühapäeval on plaanis väikeses ringis Kaspari ja Mirteli sünnipäeva pidada ja laupäeval oleme kutsutud eestlaste eeljõulupeole. Just sain kirja, kus peo peremees andis teada, et 15 kg toidukraami (verivorst, must leib, angerjas, juust, kilu, hapukapsas) Eestist on lõpuks pärale jõudnud!

Kolmekümne kolmas nädal ehk unustamatud pildikesed Pingyaost

Kuna olen juba neljandat päeva tõbine, siis ei hakka ennast ja teid vaevama pika ja tüütu kirjutisega. Sel nädalal hoopis meelelahutuslik pildilisa Pingyao reisist septembris, kui ei olnud võimalik pilte üles laadida.

Suur maalritöö
OK, what's your price?




Kaks kingamüüjat







Ja need on ainult vasaku jala mõnupunktid
Jonnipunn
Nunnaneiud
Valge Daam

Palvetamine on kallis lõbu - kohe purjetab kohale munk rahakastigaLõpliku amortiseerumiseni on veel aega küll
Kohaliku resto parimad ruumid. (Eelistasime siiski süüa väljas)

Saabumine Pingyaosse

Kolmekümne teine nädal ehk iga päev 100 sõna

E: Alustuseks kohe üks humoorikas lehekülg China Daily’st. Huvitav, kas selline paigutus oli taotluslik, et vähendada vaktsineeritute hulka Pekingis? Pildil siis tudengid saamas oma H1N1 süsti, aga lugege ka alloleva artikli pealkirja. Missugune motivatsioon minna vaktsineerima!
Ilmad on nüüd lõplikult külmaks läinud. Aru saab sellest, kui hiinlased hakkavad pikka aluspesu ja vatipükse kandma. Välja minnes saab muidugi ka aru.

Meil Kauriga on plaan minna iga-aastasele SwissChami poolt korraldatavale ballile novembri lõpus. Kauri uus ülikond on juba töös, mina tegelen oma kleidiga lähipäevil. Üks muserdus tabas mind aga ootamatult: selgus, et sellises metropolis nagu Peking on täiesti olematu pidulike kingade valik.

T: Kell on täpselt 7 minutit peale südaööd ja taevas käristab äikest.

Nüüdseks on juba hommik ja maa on jälle valge. Liiklusega on pahasti, sest Ayi jäi tund aega hiljaks: ütles, et oli alles neljanda bussi peale saanud. Lisaks oli ta tulnud tossudes, mis tähendas, et pidin talle paari kuivi sokke laenama. Pole vist veel saapahooaeg kätte jõudnud.

Täna leidsin ühed ilusalongi vautšerid ja otsustasin asja uurima minna. Uurimine lõppes sellega, et mõnulesin üliodava õli- ja laavakivi massaaži käes. Peaksin Kauri ka sinna saatma, ta nimelt kardab traditsioonilist massaaži. Ütleb, et ei saa aru, miks inimesed lasevad endale vabatahtlikult haiget teha.

K: Käisin täna õmbleja juures ballikleiti tellimas. Enne Hiinast lahkumist lasen endale kindlasti ühe suure hunniku riideid õmmelda, kuna see teenus on siin lihtsalt nii odav ja kangavalik nii suur. Kauri pidulik ülikond väga heast villasest mustast kangast läheb maksma ca 1400 EEKi. Minu kleit tuleb toorsiidist ja maksab ca 1800 EEKi. Ja kusjuures need hinnad on veel suhteliselt kõrged, st et õmbleja räägib inglise keelt ja asub siinsamas lähedal kesklinnas.

Õhtusöök saab olema oivaline: Ayi teeb Schnitzel’it. Enne meile tulekut töötas ta ühe austria pere juures ja eks talle sealt üht-teist külge jäi. Mille üle on mul väga hea meel.

N: Jälle lumesadu! November on olnud üllatavalt külm. Õnneks saame nädalavahetusel kauaoodatud kütte kätte, praegu plagistame hambaid. Paar päeva tagasi ostis Kaur ühe väikese õliradika, sellega kütame Kaspari tuba. Kui päeval kohvikus kakaotamas käisin, siis tuli küll täielik jõulutunne peale. Aknast paistsid ainult hanged ja kelnerid olid kampsikutesse riietunud. Meie istusime Triinuga sallide sees ja rääkisime jõuluplaanidest. Meil on ikka kojutuleku plaan. Triinu mõtles perega Hiina paradiisikuurortisse Sanya saarele sõita. Olen selle kohta palju lugenud: hiinlased ise kiidavad seda muidugi, sest ega neil suurt muud talvist suvitusvõimalust pole. Samas väljamaalased kirtsutavad nina, kuna pidi olema venelastest üle ujutatud ja kohutava teenindusega.

R: Kuidas küll mehed oskavad haigeks jäädes tagasi lapseks muutuda? Kaur sai kuskilt endale külge vist sama kõhutõve, mille Kaspar nädal varem läbi põdes. Hommikul kohe tööle ei läinud, aga kui une sai täis magatud, siis hakkas tööle tahtma. Endal oli 38-kraadine palavik ja nõrkus. Lõpuks suutsin teda veenda, et ei ole hea minna ise tööle püstijalu põdema ja ka teisi nakatama. Või ei olnud siiski mina see veenja, vaid fakt, et tehase uksel mõõdetakse kõigil sisenejatel temperatuuri. Huvitav, kas turvamees oleks tehase direktorile öelnud, et sina täna sisse ei saa, mine koju tagasi.. Eks Kaur võib-olla hoopis seda hakkaski kartma.

L: Sõitsin mina täna taksoga ja väikses ummikus istudes nägin, kuidas üks ühekäeline noormees oli endale tänaval ameti leidnud. Autode aknapesija elukutse pole muidugi mingi uudis ega Hiina leiutis, aga viis, kuidas ta seda tegi, annab kindlasti silmad ette muu maailma kollegidele. Kõigepealt tuli suur kummardus (no vähemalt sama sügav, kui Obama Jaapani keisri ees tegi, http://www.postimees.ee/?id=188106) juhi aknale, siis tõmbas tolmuharjaga esi- ja tagaklaasi üle, liikus tagasi juhi akna juurde ja tegi uuesti kummarduse. Kuna takso siiski liikus, nägin ainult kolme klienti, aga tundus, et need kõik olid rahul, sest aken paotus veidi ja paber poetati välja. Ka nii saab.

P: Kuna ilmad on kohutavalt tuulised ja seega ka läbilõikavalt külmad, siis väljas pole suurt midagi teha peale külmetamise. Pühapäeval sai siis perega käidud hoopis sellises kohas nagu Pekingi loodusajaloo muuseumis. Mäletan lapsepõlvest, et mulle koledal kombel meeldis Tartu Zooloogiamuuseumi topiseid käia vahtimas, nii et lootsime Kasparis ka topisevaimustust äratada. Tegelikult oli päris lahe väljapanek, loomad olid presenteeritud oma looduslikus keskkonnas (või nojah, kui palju seal seda loodust ikka oli, pigem plastmass ja värvid). Kasparile päris meeldis, ühe korra pistis küll kisama, kui seatopise juures ühe veidi suurema poisiga parima vaatluskoha pärast kisklema läksid. Ahv ja kilpkonn on muide Kaspari lemmikloomad.

Kolmekümne esimene nädal ehk rongieri

Wikipedia andmetel toimus Hiinas eelmisel aastal 1456 miljardit rongireisi 89000 km raudteel. Jah, rongiliiklus on siin riigis küll igakülgselt (nii põhja-, lõuna- kui ka muukülgselt) arenenud, aga ega see ei tähenda, et pileteid vabalt ja igal ajal igale poole saada on. Nagu ma aru saanud olen, on süsteem siin selline, et kuskil 10 päeva enne rongi väljumist lastakse piletid müüki ja kusjuures kellapealt. Selleks ajaks on loomulikult kassa juurde saba tekkinud (mis te mõtlesite, et siin saab internetist pileteid osta või?) ja võib juhtuda, et poole tunniga on piletid lännu. Ükskord minuga nii juhtuski, aga õnneks oli tookordne reis vabalt lükatav-tõmmatav.

Ja üldse on nii, et võimalusel võiks pileti osta pilusilmne ja kohalikku keelt rääkiv tegelane. Ei tea küll omast kogemusest, aga olen kuulnud, et suurte pühade ajal võivad välismaalased piletist üldse ilma jääda, kuna kohalikel on eelisõigus. Rikkad väljamaalased sõitku lennukiga.

Rongiga sõidavadki siin põhiliselt kohalikud, kuna lennupiletite hindadega võrreldes on see ikkagi suhteliselt odav. Eriti kui reisida odavas klassis. Üldse on siin enamikes rongides 4 erinevat klassi: hard seat, soft seat, hard sleeper ja soft sleeper. Arusaadavalt on hard seat midagi sarnast nagu meil Tallinna lähistel kolistavatel rongidel ehk siis polsterdamata pink. Ma ei tea, kas siin öörongidel seda klassi üldse eksisteerib, ei ole näinud. Pehmed istmed on küll ja ka platskaart (hard sleeper). Seal on siis kolmekordsed narid, kusjuures, mida kõrgemal magad, seda odavam on. Loomulikult on seal ka lärmakas ja suitsuhaisune, sest suitsetamine on vabalt lubatud, hoolimata keelavatest siltidest. Kes neid jõuabki kõiki tähele panna. Ja sellepärast eelistan mina soft sleeperit, mis pole midagi muud kui neljane kupee. Kui vanematega sõitsime, siis ostsime kolme peale terve kupee. Igaks juhuks, et keegi norskama ei tuleks. Eriti kuna inimesed paigutatakse kupeedesse täiesti suvaliselt, st et mehed-naised segamini.

Mõningatest reisikirjadest olen lugenud, et maad ja rahvast tundma õppida soovijatel reisisellidel soovitatakse sõita koos kohalikega, st et siis vältida kupeed. Miinuseks on muidugi see igavene suitsuhais (mis tegelikult imbub ka kupeedesse lõpuks), lärm (mis kohalikke kohe üldse ei häiri, need magavad igas asendis ja igal ajal) ja suhteline räpakus. Suhtelisest räpakusest ei päästa ka soft seleeper, kuna oma vetsu sul muidugi kupees pole. Eelmine kord rongis polnud keegi jalgu risti hoidev tegelane vetsu üles leidnud ning oli asja ära ajanud koridoris olevasse ämbrisse.

Erinevalt lennuliiklusest, mis pidevalt hilineb (eriti siselennud), on rongiliiklus üllatavalt täpne. Lausa nii täpne, et 5 minutit enne rongi väljumist suletakse perroon ja kedagi enam peale ei lasta. Alguses seda ei teadnud ja noh, ütleme nii, et vitsad on kätte saadud.

Tegelikult on rongijaamas üldse kõva kord.Jaamahoonesse pääsevad sisse ainult need, kel ette näidata kehtiv rongipilet. Millegipärast on jaamahoonete esised täis oma kompsude otsas istuvaid ja lesivaid hiinlasi, kes siis öö hakul koertega püssimeeste poolt laiali aetakse.

Üks sihtkoht, kuhu kindlasti plaanis rongiga reisida, on Tiibet. Seda kahel põhjusel: esiteks oleks lennates aklimatiseerumine kohale jõudes küllalt karm ja teiseks oleks päris lahe sõita selle tehnikaimega 5000 m kõrgusel, taustaks ainult mäed..

Kolmekümnes nädal ehk LUMI!

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellel teemal kirjutada, aga kuna meil siin niisugused ilmaimed juhtuvad, siis lihtsalt ei saa teisiti. Nimelt saabus 1. novembril Pekingisse TALV. Loomulikult koos paksu lumega. Ilmategijad pingutasid oma iodiididega ilmselgelt üle. Maha sadas kuskil 20 cm lund, mis Pekingi kohta on ikka röögatu kogus. Liiklus venis ja lennud hilinesid, kuna nii suureks ja nii varajaseks lumetormiks polnud valmistutud. Tavaliselt tuleb esimene lumi Pekingis alles novembri lõpus. See aasta oli peaaegu rekordiline: Kommunistliku Pekingi kõige varasema lume rekord kuulub 30. oktoobrile 22 aastat tagasi. See tähendab seda, et kogu lumi jõuab veel sulada ja ilm soojaks minna: paari päeva pärast pidigi olukord normaliseeruma ja sügis oma 15 õhusoojakraadiga naasma.

Seniks muidugi peame aga vaatama, et ära ei külmu, kuna küte keeratakse lahti alles 15. novembril. Igasugu tähtsad organid on küll arutanud kütteperioodi varasemaks toomise üle, kuid mingil põhjusel sellest siiski loobuti. Kuskil ajalehes keegi kommenteeris, et ootame-vaatame, mis saab. Plaanimajandus, noh. Ei ole lihtsalt ette nähtud. See-eest suureneb tarbimine: kes saab endale lubada konditsioneeriga kütmist, kes ostab puhvaikasid juurde ja kes muretseb endale elektrisoojendusega teki. Meil õnneks aknad lõuna poole, nii et kütame päikese kaasabil.

Muidugi tekkis väike paanika riietega: ei minul ega Kauril pole siin lumes sumpamiseks saapaid kaasas ja Kaspari kombe on talle veidi väikeseks jäänud. Jälle shoppama vaja minna.

Kahekümne üheksas nädal ehk hauakambri lood

Septembri lõpus toimus siis väljasõit vanematega. Muumi oli varem otsustavalt sõna võtnud, et tema tahab sinna, kus terrakotasõdurid on. Nii et siis Xi´an. See linn ägab muide igapidi turistikoorma all ja seega on sinna rongireisi planeerimine suhteliselt tülikas. Meie sõit sattus otsapidi veel pühade(eelsele) ajale ja nii pidasime targemaks tagasi tulla lennukiga.

Kohapeal veetsime 2 päeva. Esimene päev kulus täielikult järgmise püha mäe – Hua Shan’i – vallutamise peale. Seda mäge on nimetatud ka üheks raskemaks matkarajaks Hiinas. Ma kahjuks ei saa vastavaid pilte lisada (aga vaadake siia http://www.ssqq.com/ARCHIVE/vinlin27d.htm ja siia http://www.youtube.com/watch?v=72rN5zO2T7A&feature=related ), kuna asjaosaliste vanust (muumi ja papa), kõrgusekartust (papa) ja eelmisest mägimatkast ikka veel valutavat lihast (mina) arvestades sõitsime üles köisraudteega. See oli muidugi juba piisav elamus papale, kes klammerdus pingi külge ja teatas, et pole viga midagi, ta on sellistega küll ja veel sõitnud.

Kahjuks papa jaoks jäi matk veidi lühikeseks (ja ootamine pikaks), kuna üles jõudes ja peale paarisada meetrit jõudsime ühe suhteliselt järsu trepini. Siinkohal papa täpseid sõnu edasi ei anna, kuna sellele leheküljele võivad ka alaealised sattuda. Aga lugejale teadmiseks, et papa oli samas kohas täiesti olemas, kui me 3 tundi hiljem tagasi jõudsime.

Loomulik kadu kahe kivi vahel

Niisiis jätkasime muumiga kahekesi. Seekord oli meil ilmaga vedanud ja vaated olid imeilusad. Vahepeal kiskus küll veidi pilviseks, aga see oli pigem mõnus vaheldus päikesele. Käisime ära neljast tipust kolmes, alguses oli küll plaanis kahele minna, kuid, nagu hiljem selgus, petsin ma meid alatult ka kõrgemaisse tippu. Plaan oli küll see ajapuudusel võtmata jätta, aga eksisime õigest rajast kõrvale ja käisime ka lõunatipus ära nagu naksti. Tegelikult ei võtnudki see ülemäära aega, kuid mägedes ei oska alati distantsi ja kõrgust hinnata.

Enam kõrgemale ei saanud

Kõige hullemad on tegelikult pikad järsud trepitõusud ja –langused. Tõus on muidugi füüsiliselt kurnavam, kuid piisavalt järskudel tõusudel saab alati käed appi võtta, see aitab. Laskumine pole nii raske, kuid samas peab olema hästi ettevaatlik, eriti sellistes kohtades, kus astmed on tehtud muistsete hiina kipsjalgade tarbeks. Mina oma nr 37 loodotškatega pidin külg ees või varbad üle ääre laskuma.

Nagu ka Huang Shanil, olid ka siin põlisronijad ehk kandjad, kuid siin üllatasid nad meid oma majandusliku mõtlemisega. Selle asemel, et oma koorem kärmelt sihtkohta toimetada, tegid nad väikesi lisapuhkepause ja samal ajal ka haltuurat. Nägime kahte etteastet: üks mees esitas aaria tuntud hiina viisikesest (möödaminejad võisid kaasa laulda) ja teine oli eriti osav – mängis korraga vilepilli ja seisis ühel jalal, pakid õlal.

Linna tagasi jõudsime alles hilisõhtul, kuna kiirteel (mis oma nime ei väärinud) olid hirmsad ummikud. Kolmest ja poolest rajast (poolik on nö hädaotstarbeks) olid remondis kaks ja pool. Ja selle jama eest pidi veel kiirteemaksu maksma!

Meie autojuht. Käsi püsti, kes sellisega sõitnud on!

Õhtul läksime näljastena linna peale süüa otsima ja sattusime moslemi kvartalisse. Muidu pole Xi’an minu meelest eriti vaatamisväärne linn (kes tahab linna nautida, minge Pingyaosse), aga moslemi kvartal oli huvitav küll. Pisikesed kõrvaltänavad, mis on täis rätikutes träni- ja näksimüüjaid. Lambaliha oli muidugi põhitoidus. Tellisime seda ise ka, aga ma ei ütleks, et üldse kasukat tunda polnud. No ei istu mulle see lambaliha.

Järgmisel päeval sõitsime siis terrakotasõduritele külla. Pean tunnistama, et LOOMULIKULT on leid muljetavaldav, kuid võib-olla olid ootused eelnevalt loetud kirjanduse ja nähtud piltide põhjal isegi suuremad.

Merest väljub vägi mingi ja seal kuskil hulgub ringi..

Sama palju avaldas mulle muljet keiser Jingdi haud ja muuseum. Võib vabalt öelda, et ma pole kusagil Hiinas olles veel nii vähe hiinlasi näinud, kui seal oli. Suur maa-ala ja täielik vaikus. Ilmatuma mõnus.

Mission impossible: leia pildilt elus hiinlane

Lõime aega laiaks, vaatlesime liblikaid ja toitsime hirvi.

Roosipõld

Muuseumi juures meeldis see, et muuseum oli rajatud hauakünka sisse, nii et väljakaevamiste leide sai läbi klaaspõranda näha. Kõik oli hoopis paremini eksponeeritud kui terrakotasõdalased.

Lõpetuseks on mul ka üks pisike palve: kui keegi teab, kuidas Sony HD Handycamilt videoid arvutisse laadida saab (nii et neil oleks mingi formaat, mida mu arvuti tunnistab ka), siis andke teada. Praegune formaat on m2ts ja sellega ei oska ei mina ega Kaur midagi peale hakata. Kui oskaks, siis saaks siia lisada ülilahedaid videoid papa põlvenõksutamisest püha mäe otsas.

Kahekümne kaheksas nädal ehk väikesed muutused

Nojah, jälle on korteri otsimine päevakorras. Jõudsime siiski järeldusele, et meie praegune eluase veidi väike, st et pindala on justkui piisav, aga kappe ja muid panipaiku napib. Kauril tegelikult vist suhteliselt ükskõik, tema riided on kõik ilusti ühes suures hunnikus, kus siis aeg-ajalt kortsus T-särgi väljakaevamised toimuvad. Mina aga rahul pole, esiteks pean mina need kortsus särgid talt seljast kuidagi kätte saama ja uuesti üle triikima ja teiseks hakkab mu enda kapp ka täis saama juba.

Nii et olen nüüd korterivaatlemisega tegelenud. Kuna praegune korter sai pea aasta tagasi otsitud, siis ausalt öeldes polnud meeleski, kui suur probleem sobivat leida oli. Ja tundub, et ega sel korral ka just libedalt ei lähe.

Kõigepealt ajab mind pead kratsima asjaolu, et hiinlastel ei ole mitte mingit maitset mööbli osas. Enamalt jaolt on korteritesse kokku kuhjatud mööblitükid täiesti kokkusobimatud ja stiililt väga uhkeldavad. Lühtrid on nii vägevad, et juuksed jäävad kinni, lauad on klaasist nii suure pinna ulatuses kui vähegi võimalik, kardinatel kuljused küljes. Ja tuligi välja, et 1. hiinlastele see stiil meeldib 2. nad arvavad, et ka välismaalastele meeldib.

Teiseks üllatatakse potentsiaalset üürilist igasugu kummaliste „sisustuselementidega”: näiteks ei mahu külmkapp kööki ja seisab lihtsalt keset korterit või on korteri neljast toast üks lukus ja keegi ei tea, kus võti on.

Õnneks on otsingutega veel aega, kolima peaksime alles aasta alguses.

Pikka aega pole vist ka Kasparist midagi kirjutanud. Lühikokkuvõte on siis selline, et oskab öelda vähemalt 50 sõna eesti keeles ning kindlasti paar sõna hiina keeles (kõigist ei pruugi mina aru saada). Eile sai tal ka esimest korda korralikumalt juukseid lõigatud, siiani olen suutnud paari salgu kaupa kääridega ära naksata. Nüüd ajasime masinaga. Ega see ka loomulikult kiirelt ei läinud, alguses pidin Kauri peal ette näitama, et surinat kartma ei pea. Itsitamisega pooleks sai siis enam-vähem.


Olen vaikselt mõelnud ka selle peale, et Kaspar lasteaeda panna. Praegu on vist tema jaoks veel veidi vara, aga näiteks pool aastat vanemad naabrikaksikud alustasid tänasest poole päeva kaupa.

Kaspar on meil suur loomasõber, kui saab, siis kallistab kõiki koeri. Sellepärast viisime ta ka väikesele safarile (jah, isegi sellised asjad siin olemas). Tiigri ja koera (loe:hundi) tundis ära, teised loomad jäid tuvastamata veel. Küll jõuab. Kuigi see safaripark pidi olema üks „vabamaid” loomade jaoks, oli siiski paha vaadata, kuidas hiinlased pargi reegleid otse keelava sildi all eiravad. Autoakna avamine oli kiskjate juures keelatud, aga loomulikult oli vaja pea ja käed peaaegu lõvi lõugade vahele pista. Ja loomulikult jäävad karud nälga ja janusse, kui neile limpsipudeleid ei visata.

Eee... tšunga-tšanga?

Olen tegelikult hunniku teemasid ja toimunud sündmusi unarusse jätnud, aga seda pigem kehva ühenduse kui suure laiskuse tõttu. Homme aga hakkan tubliks ja järgmisel nädalal saate veel üht reisireportaaži koos rohkete fotodega lugeda. Ja toitlustustunni olen endiselt teile võlgu, ka see tuleb veel enne aasta lõppu. Vot kui palju asju peab enne aasta lõppu tehtud saama: uus korter otsitud, blogid kirjutatud, Kaspari sünnipäev peetud ja veel paar asja, millest valgustan teid siis, kui asi korras. Ahjaa, kui suve lõpus ei teadnud, millal uuesti Eestisse tuleme, siis nüüd ütleks, et tahaks siiski jõuludeks tulla. Päris kindel veel pole, aga lumeisu on suur küll. Kui meie pakime siin plätusid kokku, siis teisel pool maakera ehitatakse juba lumememme :)