Seitsmekümnes nädal ehk how high (can you fly)?

Sel nädalal käisime Pekingi kõrgeimaid punkte kaardistamas. Esimene vallutus: teletorn. See on Pekingi kõrgeim ehitis oma 405 meetriga. Vaateplatvorm on küll hulga madalamal, 238 m kõrgusel. Ülespääs maksab 70 raha. Kallis, ma ütleks. Tegelikult on kõik atraktsioonid Hiinas üle hinnatud, aga nad saavad seda endale lubada - rahvast jagub igale poole.
Ühest Central Parkist teiseni on pea 20 000 km.
Meie elame seal kaugel, kus uduselt on näha kõrghooneidCBD, ehk Central Business District'i kõrghooned lähemalt, seal kusagil tornide vahel asub ka meie Central Park.
Kõrgelt vaadates ei tundugi Peking nii suur, võibolla ka sellepärast, et mäed tulevad vastu. Suureks teevad linna need kuramuse ummikud, mida nüüd tööl käies olen õppinud veel rohkem kiruma. Reeded on eriti hullud, töölt tuleku peale võib rõõmsalt arvestada vähemalt tunni.

Teine punkt oli vastavatud China World Trade Center Tower III, 330 m kõrge. See on Pekingi kõrgeim hoone ja kõrgeim punkt, kuhu tasuta võimalik pääseda. Eelviimasel korrusel asub mõnus baar, dringid pole küll just odavad, aga ka mitte kallimad, kui sissepääs teletorni. Ja seal on selgelt vähem rahvast, kui viimatimainitus. Meie üritasime pääseda päikeseloojangut vaatama, aga ootasime veidi liiga kaua ja nägime ainult lõppu. Igatahes on meie kodust 10 min jalutustee kaugusel asuv hoone nüüdsest kantud meie poolt soovitatud vaatamisväärsuste nimekirja.
Meie maja
Meie selja taga on pikksilm, millega võib naabrite akendesse piiluda.
Üks jube hea drink, rasmopolitan nimeks
Sel nädalal sai mul ka täis nädal töökäimisest. Õigemini tegelikult alustasin peale nädalat töölkäimist "tööluusi", st et jäin haigeks. Ja täna jäin rolleri alla. Elu küll otseselt silme eest läbi ei jooksnud, aga jõudsin ühe mõtte küll mõelda ja oma lendu ka näha. Õnneks suuremaid vigastusi pole, kintsud on küll sinised ja kriibitud ning pool nägu paistes ja silm sinine, aga vähemalt kondid on terved. Nii et meie tänane puhkepäev möödus brunch'iga kõrvalhotellis (siin on sellised mõnusad nädalavahetusepakkumised, söö, palju tahad, ja toidud on super), taksosõiduga Yashow turule ja kohe ka tagasi. Vahepeal tegin mina oma kõrglennu muidugi ka ära. Ja nüüd ütles Kaur, et ta ei taha, et ma homme tööle lähen. Jõudsin juba mõelda, et oi kui hoolitsev, aga siis järgnes midagi sellist, et "muidu hakkavad jutud levima". Nojah, kardab, et hiinlased mõtlevad, et peksab kodus naist.

Loodan igatahes, et mu väljanägemine ei takista meil nädalavahetusel Shanghaisse lendamast, see on meie viimane võimalus EXPOl ära käia.

Kuuekümne üheksas nädal ehk kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Nagu arvata oligi, sai Laisk-Liisu Virk-Evast võitu ja blogi jäi päris mitmel nädalal täiendamata. Nüüd aga on Eesti suvi (mis oli muide imeilus, kui tagantjärgi vaadata, ja põrgupalav, kui momendis mõelda) kahjuks läbi ja Hiina suvi alanud. Jajaa, siin vahelduvad siiski veel vihmaperioodid kuumusega, st et need eksisteerivad koos. Eile näiteks oli 32 kraadi sooja ja tuli padukat, seoses millega oli kõik see rahvas oma kärud kuuri alt välja ajanud ja teed umbes. Töölt kojusõit võttis aega 45 minutit. Pärast läksime veel Kauriga välja sööma ja pidime hiljem veel vettima, kuna taksosid polnud saada ja rikšasse keeldus Kaur istumast.

Nii et jah, rahvas, minust on saanud proletariaat: ma käin Hiinas palgatööl. Täna just kuulsin, kui keegi oli hiinlasest ülemus-kupja juures vaibal ja lasi ennast sõimata. Mul on siiani veel hästi läinud, pole millegagi viltu pannud. Aga samas, millega annab üldse vildu panna, kui harjutamiseks on käes programmi testversioon. Tervelt kaks päeva olen saanud testida.

Astusin ka ametiühingu liikmeks. Hiinas ei ole see muidugi midagi erilist, üle 200 miljoni inimese kuuluvad ühte või teise a/ü-sse. Maksad oma 10 kuaid kuus ja saad selle eest kingitusi, spordipäevi ja reise. Kaur sai näiteks eelmisel aastal suure riisikeetja, mis on isegi eesti paljulapselistele peredele liiga suur, rääkimata siis hiina ühelapselisest.

Mis siis veel? Sain omale ka hiina nime. Või õigemini, see oli mul juba algusest peale tööloas olemas (ilma selleta ei saagi tööluba), aga ma polnud asja lähemalt uurinud. Niisiis, minu nimi on 艾娃, pinyinis on see ai wa. Tähendust otseselt ei ole, lihtsalt kõlab hästi hiinlaste meelest.

Töökaaslased on kõik hästi sõbralikud ja uudishimulikud. Muidugi, see võib ka ainult fassaad olla. Kunagi ei tea, kusagil võib üks omakasu mängus olla. Üldine tähelepanek on aga, et hiinlased on väga vaiksed ja tagasihoidlikud töölised. Ei lärmata, ei vaielda vastu, ei kirjutata kaebekirju juhtkonna pihta. Samas jälle, kui jamaks läheb, siis on põhjused nelja tuule poole jalga lasta tagataskust võtta.

Enne tööle asumist pidin käima tervisekontrollis. See on siin kohustuslik. Ega ma täpselt ei teagi, mida nad kõike kontrollivad, aga protseduurid olid järgnevad:
1. Vererõhu mõõtmine. 100/60, vist tundus korras olevat.
2. Veenivere võtmine. Sinikat ei jäänud, järelikult korras.
3. Röntgen. Kapiuksed tehti lahti ja mind lasti välja, järelikult korras.
4. Pissiproov. Vot see oli kõige väljakutsuvam ala. Kust mina pidin teadma, et neil seda ka vaja läheb. Igatahes oli mul põis tühi mis tühi. Naeratasin kitlis õele totakalt ja laiutasin käsi, et "mei you". Ütlesin, siis, et istun ja ootan siin, kuni häda tuleb. Õnneks oli neil joogivesi ka majas. Kulistasin oma poolteist liitrit kõrist alla ja sain nii pool tundi hiljem oma sõrmkübaratäie kätte. Ehk läks asja ette.

Kuuekümne kaheksas nädal ehk veidi folki

Kuuekümne seitsmes nädal ehk elagu rahvastevaheline sõprus! Lijiang ja Tiigrihüppe Kuru (Tiger Leaping Gorge), Yunnan, 3.- 5. päev

Järgmisel hommikul sõitsime edasi Lijiangi. Bussis oli tervelt üks koht vaba ja ühele meist pakuti istet vahekäigus ebamugaval istmel. Kuna olime hotelli kaudu ikkagi täispileti hinna maksnud (nagunii sahker-mahkerdati, Hiinas on nii, et bussijaamas ei osta keegi piletit ja siis hääletatakse iga posti tagant ja nurga pealt, et odavamalt saada. Tulu läheb bussijuhi taskusse), siis olin mina reibast võitlusvaimu täis. Vaidlesime ja vaidlesime ja lõpuks vaidlesimegi endale täisväärtuslikud istmed välja. Olen aga üsna kindel, et need hiinlased, kes meie asemel pidid kehvemate istmetega (mõned lausa taburettidega) leppima, mõtlesid, et kuramuse waiguorenid. Sel hetkel oli meil tegelikult ükstakõik, kuna tahtsime vaid magada (mida me aga muidugi ei saanud). Sõit kestis järgmised piinarikkad 3 tundi. Bussidest sai mul selleks aastaks igatahes kõrini.

Lijiangis otsustasime usaldada taaskord LP (Lonely Planet, kes ei mäleta) soovitusi ja valisime öömajaks Mama's Naxi (naxid on selles piirkonnas valdavaks vähemusrahvuseks ja neil pole mingit seost naksitrallidega), mis aga oli viga. Kindlasti oli see koht kunagi väga seljakotireisijasõbralik, aga tänu LP'le praeguseks liiga ülerahvastatud ja mama jõud ei käi enam asjast sugugi üle. Nii et teise öö Lijiangis otsustasime mujal veeta.

Hommikul kogunesid pooled öömajalised kokku ja mama korraldas kõigile tahtjaile transpordi Tiigrihüppe Kurusse. See on üks sügavamaid kurusid maailmas ja kulgeb 16 km mööda Jinsha (Jangtse) jõe äärt. Matk mööda kuru on muidugi lahe, aga kauaks seda kuru koos jõega enam jätkub, ei tea. Hiina ehitab ju agaralt jõetamme, ujutab üle ja kuivendab ja ka sellel matkal saatsid meid ähvardavalt kusagilt kaugusest kostvad õhkimised.
Ilm ei olnud just kõige paljutõotavam: sadas vaikset vihma. Meil olid küll vihmakeebid ja vahetusriided kaasas, aga me ei teadnud, mis seisukorras on rada. Päris ohutu pole see matk ka hea ilmaga, erinevatel põhjustel on mäel surnud paarkümmend inimest. Õnneks oli rada üldiselt siiski kivine, mitte mudane ja libe ja vihmatud perioodid õnneks ka sagenesid. Matkasime koos kolme noormehega, kellega ka kohale sõites ühes bussis istusime. Meie matkakaaslasteks olid Münchenis sündinud sakslane Fendi (see on tema hiina hüüdnimi, pärisnime võite ise tuletada),
ja kaks iisraellast Shai
ja Yehonatan.
Meil vedas, et me nii laheda seltskonna peale sattusime. Kotte poisid küll tassida ei aidanud, aga keset kõige hullemat tõusu (24 bends, jube käänuline ja lõputu edasi-tagasi siksakiline tõus), kui meil kõigil keeled vestil olid ja suur tahtmine oli istuda mõnele hobusele, keda seal raha eest lahkelt pakuti, otsustasid juudipoisid meile kosutavat kohvi keeta. Olen kindel, et see mõjus (vähemalt Triinule) tunduvalt paremini kui kusagil poolel teel pakutav marihuaana, millest me loomulikult loobusime. Seda ei pakkunud muidugi mitte poisid, vaid mingi kohalik tädi magusa naeratuse saatel.

Ööbimispaiku oli mäe peal mitu, meie valisime ühe raja lõpuosas ja pettuma ei pidanud. Peale 6-tunnist matka jõudsime kohale ja vaated olid fantastilised, hoolimata pilves ilmast. Võtsime kohe peale check-in'i Inspiratsiooniterrassil koos õlledega kohad sisse ja naersime nii, nagu me ei olnud juba ammu naernud.

Have you ever seen a hairy German chicken leg?
Naljad käisid põhiliselt ümber rahvaste ja rahvuste. Mis oli meie ja ka sakslase jaoks ülimalt kummaline, oli see, kui vabalt suhtusid juudid holokausti. Meil ei teeks keegi nalja näiteks küüditamise üle. Ise nad nende naljadega alustasid ja pärast ei saanud juba keegi enam pidama. Näiteks: Miks tegi Hitler enesetapu? Sest ta sai gaasiarve. Loomulikult said ka sakslased ja eestlased oma osa. Hommikul olime meie Triinuga ja Fendi varajased ärkajad, juudipoisid jäid veel põõnama. Peale hommikusööki tahtsime liikuma hakata, Fendi äratuslause juudipoistele oli: Wake up, guys, your train to Auschwitz is leaving!

Üldse uurisin ma poiste käest üht-teist juutide kohta, mul nimelt pole ühtegi juudist tuttavat. Üks poistest, Shai, oli tegelikult üles kasvanud NSVLis ja kuigi ta oli rahvuselt juut, polnud ta usklik ja ei järginud juutide kombeid seoses kosher-toiduga. Teine, Yehonatan, oli usklik. Tema ei söönud mitte midagi peale puuvilja, keedumuna või siis enda valmistatud toidu. Tal oli reisil kaasas oma väike gaasipriimus (tänu millele me ka mäel kohvi saime) ja sellega ta siis keetis oma peotäit riisi ja praadis muna. Mille jaoks kasutas muidugi kaasa võetud oliiviõli. Kurtis meile ka, kui imelikult hiinlased teda vaatavad, kui ta palub oma riisi toorelt. Küsisin ka, et kas lihaisu pole. Oli küll, aga mis teha. Mis tuletab mulle kontrastina meelde seltsimees Sveni ja tema võimatut lihanälga eelmisel reisil. Yehonatan oli korralik usklik, palvetas hommikul, jarmulke (või mis selle mütsikese nimi ongi) peas. Siiski tegi ta väikese möönduse ja sai palvega hakkama vaid 10 minutiga, samas kui tavaliselt palvetatakse ikka oma kolmveerand tundi. Peab ikka aega olema..
Ettevalmistused riisi keetmiseks
Riis valmis!
Kuna poisid rändasid edasi Shangri-La'sse, pidime Triinuga kahe peale leidma mingi transpordivahendi, mis meid Lijiangi tagasi viiks. Olime üpris väsinud ja ei tahtnud ühistranspordiga jändama hakata (rikkad mutid, nagu me oleme), nii et rentisime hingehinna eest minibussi koos juhiga. Tagantjärgi mõeldes oleks olnud targem kasvõi jala minna, kuna auto oli logu, aga see tuli välja alles poole maa peal, kus kiirused suuremad olid. Neljanda käiguga sõites hakkas rool kahtlaselt vibreerima ja juhil endal oli ka motoorne rahutus. Õõtsus seal rooli taga nagu papagoi ja näppis sõidu pealt käsipidurit. Triinu, kes istus juhi kõrval, oli valmis iga hetk rooli haarama. Vihma sadas ka ja juht ei tahtnud kuidagi klaasipühkijaid tööle panna. Õigemini laskis neil kaks korda üle klaasi kraapida ja plõksis siis jälle kinni. Ühel hetkel Triinu siis käratas talle, et mis ta plõksib seda nuppu, lasku töötada. Siis tuli muidugi välja, et pühkijad olid kohe-kohe katki minemas..

Lijiangist ka. Vanalinn on iseenesest väga ilus, aga veel rohkem "turistikas" kui Dali oli. Eriti popp on see hiina turistide seas, kes muutsid peatänavad läbimatuks ja hullumeelseks oma massi, trügimise ja karaokega. Kõrvaltänavates oli asi muidugi parem ja nii vaadates oli linn täiesti väärt oma hüüdnime "Hiina Veneetsia". Samas võis kõrvaltänavatesse lootusetult ära eksida, kuna terve vanalinna peale oli käänulistel tänavatel vaid paar-kolm nime. Hiljem saime muidugi nõksu kätte: ära eksides tuleb veevoolule vastassuunas kõndida, siis jõuab tagasi peaväljakule.
Minu särgi valmimise lugu
Üks koht, kus meil kahjuks käimata jäi, oli pubi "Sexy Tractor". Hoolimata meie kaardilugemiseponnistustest ei leidnud me seda kohta üles.

Tagasireis kulges vaevaliselt. Nagu ikka, olin ma reisi lõpetuseks hankinud tatitõve ja köha, millest sain lahti alles Eestis. See tähendas muidugi, et kõrvad olid mul lukus nii umbes nädal aega jutti. Pekingis olid äikesehood ja meie lend hilines 3 tundi. Kasutasin seda aega lennujaamas ja kirjutasin sellesama blogi, mida loete, paberile. Üks vanamees küsis mu käest, et kas kirjutan (tigu)kirja. Ütles, et ta pole juba aastaid näinud, et keegi käsitsi kirjutaks..

Reisikirjadega on praeguseks kõik, reisilt sai minu eriala uue nimetuse - bird chaser (vs purchaser). Ja veel, et te teaksite, Germans are sorry for everything.

Lõpetuseks personaalne pöördumine meie suurepäraste reisikaaslaste poole:
Fendi, give us the proof of life!
Shai and Yehonatan, may you be the most popular guys at work! (I hope you do have female colleagues??)

Kuuekümne kuues nädal ehk suvel lõunasse? Vabalt! Kunming-Dali, Yunnan, 1. ja 2. päev

Kuna rännukihk Hiinas iialgi otsa ei saa, siis suutsin üsna vähese vaevaga Kauri veenda, et ta läheks Kaspariga koos Eestisse ja jätaks mulle ühe vaba nädala veel üheks provintsimatkaks. Seekord toimus see siis Lõuna-Hiina Yunnani provintsi, mida üldiselt peetakse üheks ilusamaks ja vaatamist väärt kohaks Hiinas. Yunnan on suuruselt kuues provints Hiinas, seega selle vähese ajaga muidugi kaugele ei jõua, aga midagi ikka nägime. Muide, LP-s on Yunnanile pühendatud kõige paksem osa raamatust, eks seegi juba näitab midagi. Ütlevad lausa, et korrutage see aeg, mis te algselt reisiks plaanisite, kahega, ja siis ka jääb väheks.
Yunnan sobib reisimiseks aasta ringi, talvel pole seal kõrilõikavalt külm nagu Pekingis ja suvel aitavad mäed ja vihmaperiood kõrvetavast palavusest jagu saada. Meie Triinuga läksime juuni keskpaigas ja sel ajal oli seal mõnusad 20-25 kraadi (Pekingis samal ajal kõrvetas juba 30+ peal). Muidugi, suvel peab arvestama vihmavõimalusega, aga päris paduka saime meie vaid korra kaela, ülejäänud ajal kas lihtsalt pilvitas või tibutas. Päikest nägi muidugi ka.

Kunmingi lendasime aja ja raha kokkuhoiu mõttes. Sinna aga peatuma ei jäänud, võtsime takso kohe edasi bussijaama. Kuna Kunming-Dali vaheline kiirtee on valmis, pidi sõit olema 4 tundi. Aga loomulikult oli taas alustatud teetöödega ning 4 tunni asemel loksusime 7 tundi mööda mägiteid (kokku ainult 325 km!). Koos närvihaige bussijuhiga.

Sõit oli iseenesest ilus: mäed vaheldusid riisipõldudega. Mul on tegelikult kahju, et meil ei olnud aega minna Lõuna-Yunnanisse vaatama kuulsaid riisiterrasse (aga vaadake huvi korral siia). Yunnan tundub suhteliselt rikas provints, kõikides külades olid korralikud valged maalitud majad. Ju siis tasub riisi- ja maisikasvatus ennast ära.
Riisipõllud. Vee hulk, mis kulub nende niisutamiseks, on meeletu.
Mais ja mäed
Suvaline külake
Dalis kulus veidi aega, enne kui hotelli üles leidsime. LP on küll asjalik ja vajalik, aga mõnikord liiga ebatäpne, eriti kaartide osas. Saime väga hea hotelli mõistliku hinnaga (120 RMB/öö).

Nagu ka LP kirjutab, oli Dali kunagi THE koht, kus tšillida, nüüdseks on aga kahjuks avastatud hiina turistide poolt, kes siis rändtirtsudena linnakesele peale on vajunud. Välismaalasi oli muidugi ka (kuigi nende kogus ei häirinud) ja kõik see turist kokku on muutnud Dali veidi võltsiks. Siiski on kõrvatänavad ja linnalähedased külad veel kohalike igapäevaelu täis ja kokku annavad need mõnusa koosluse (kui just peatänavale ei tüki). Dali on mõnusalt relaxed. Lausa nii palju, et seadusi miskiks ei peeta ja tänaval pöörduvad mutikesed sinu poole pakkumisega: "Ganja, ganja!"
Linnud olid kuum kaup.
Dali jaoks oli meil plaanis vaid üks terve päev ja mõtlesime, et ei raiska seda templite peale, vaid rendime rattad ja põrutame linnast välja küladesse. Väntasime siis nii kaua, kui jaksasime, ja keerasime siis lihtsalt ühte külasse sisse. Otsisime seal üles külaväljaku ja istusime oma vastostetud soojasid õllesid nautima. Külad Dali külje all kulgevad enamasti mööda Erhai järve ääri. Erhai järv on suuruselt 7. järv Hiinas.
Meie nautisime õlut, vanamehed puhkust ja puu varju.
Kummi- ja kalaäris võib ka ilmselt läbi lüüa
Mingid kuivanud kalaollused
Erhai järv
Kuna oli meie viimane õhtu Dalis, siis otsustasime võtta, mis võtta annab. Peale rattasõitu lasime endale teha väga piinarikka jalamassaaži, seejärel tuli suurepärane õhtusöök. Siis mõtlesime, et võiks ennast õhtuste drinkide ajaks ilusaks teha ja lasime juuksuris endil pead ära pesta. Meie viimaseks kohas linnas enne kotile kobimist sai kohalik legendaarne pubi Bad Monkey (varasemalt on mul kogemus kohaga, mille nimi on Crazy Horse, ja järgmises linnas pidi meid ootama koht nimega Sexy Tractor, kas saab veel paremaks minna?), kuhu kogunevad õhtuti kokku linna karvased ja sulelised. Ega me ei plaaninud tegelikult kauaks jääda, aga seekord läks, näed, teisiti. Inimesed muutusid jube huvitavaks ja meie inimeste jaoks vist ka. Ühtlasi kuulsime paar lugu kuulsatest Dali eestlastest ka. Üks Esko-nimeline näiteks oli kolm nädalat enne meid maandunud Bad Monkey's, oli küsinud tasuta juua ja oli lubanud vastutasuks musitseerida. Baaridaami sõnul see viimane küll tõeks ei saanud, sest õhtul selgus, et mees ei osanud ühtegi pilli mängida. Nii lahkus siis eestlasi häbistanud Esko.
Teise loo rääkis meile baari kaasomanik Derek. See oli ühest ameerika noormehest, kes väitis, et ta oskab kõiki keeli rääkida. Üks baaris olnud tüdruk ütles, et veame kihla, et minu keelt sa ei räägi. Mees olevat temaga vestelnud 15 min eesti keeles, mispeale tüdrukul olevat püksid jalast kukkunud.

Ja siis oli seal veel James. Asi algas sellest, et varem õhtusöögi ajal istus ta meie kõrvallauas ja mina ütlesin Triinule, et sellise näoga ollakse ainult inglane ja James. Edasi kohtasime teda juba Bad Monkey's ja saime jutu peale. Selgus, et ta hoopis sakslane oli ja kindlasti mitte James. Palus meil ka oma tegelikku nime arvata (kuigi meie jaoks jäi ta igavesti James'iks). Triinu pakkus Karl ja mina Friedrich. Selle peale ütles ta, et see minu pakutu on ikka eriti antiikne nimi ja et ta nimi on hoopis Ricardo. No vabandage väga, see on sama palju saksa nimi kui Uku näiteks.

Veel oli seal üks keskealine hiinlane, kes mängis kitarril jupikese "Katjuša'st". Kahjuks hiljem ta enam löögile ei saanud, aga kutsus meid lahkelt enda poole pidu jätkama, kus ta siis meile terve looga oleks etelnud. Ütlesime lahkelt ära.

Pidu lõppes (ja jalgpall algas) sellega, et kella 3 paiku öösel tuli politsei ja palus lärm lõpetada. Meie istusime sakslastega viisakusest veidi teleka ees (Saksa-Austraalia oli tol õhtul) ja kell 4 saime magama.

Bad Monkey trailer