Viiekümne neljas nädal ehk pöidlad pihus!

Ilmast ei saa ei üle ega ümber. Tundub, et see Euroopas laiutav tuhapilv jõudis enne salamisi Hiinaski ära käia, igatahes päikest meil suurt näha pole ja külm on ka. Kui eelmine aasta sai aprilli alguses juba paar korda t-särgi väel käia, siis sel aastal on temperatuur vaid ühe korra 20 kraadini jõudnud ja sedagi siis, kui mina haigena toas istusin. Vihaleajav on ka see, et ilmaennustus muudkui lubab sooja ilma, aga nii kui ennustuse järgi lubatud aeg kätte jõuab, siis plaksti pannakse 5 kraadi madalamad temperatuurid. Pärnu ranna piltide järgi tundub, et Eestis on igasuguste loodusseaduste vastaselt soojem kui meil siin. Huvitav, kas jaheda kevade järel tuleb ka jahe suvi? See oleks küll mõnus, temperatuur võiks vähemalt juunis mitte üle 30 kerkida. Loodame..

Kevad on hiline jah, puud hakkasid alles nädal tagasi roheliseks minema ja esimesed magnooliad õitsevad ka praegu. Varsti peaks tulema kevade kõige ilusam aeg, kui kõik õitseb. Kahjuks jätkub seda umbes täpselt juuni alguseni, peale seda kipub kõik pigem kärssama.

Mis mind aga huvitab, on see, et kuidas on Võhandu veeolukord? Kas seekord äkki on vesi nii kõrge, et saab juba otse sõita ja ei pea seal Leevaku kandis nii palju siksakitama? Üldiselt vaatan, et osalejaid on sel aastal juba nii palju (praeguseks 333 paatkonda), et vett võib vähekski jääda. Stardis on nagunii paat paadi otsas kinni, seega hea, et sel aastal vähemalt saab Tamulast ilusti Võhandusse. 2007. aastal aastal istusid pooled kanuud põhjamudas kinni ja hiljem kobistasid mööda kive. Kaasa arvatud meie. Aga väga lõbus oli (praava-praava... NA LEVA!). Vaatasin, et üritusele on juubeliaastaks tehtud lausa oma kodukas. Kahjuks mõningaste puudustega ajaloo osas. Et õiglus võidule saaks, siis mainin siin ära, et 2 korda on maratoni läbinud siiski 98 inimest, mitte 97, ja vingeid naisi, kes on maratoni 2 korda läbinud, on ka 18, mitte 17. Kuna minu nimi on jätkuvalt keeruline, siis 2007. aastal oli kirjade järgi minu nimeks Eeva-Liis Paal ja 2008. aastal Eva Paal. Aga olen siiski jätkuval üks ja sama vinge naine! Sel aastal saan ka kaasa elada paarile tuttavale, olge siis tublid, proovige mitte ümber minna ja ärge katkestage! Hea oleks hiljem kusagilt muljeid ka lugeda, et kellel kui mitu paari vahetusriideid kulus.

Lõpetuseks üks pilt ja üks video meie võidukast (saime mõlemal aastal ikkagi oma võistlusklassis esikoha) kanuukonnast.


2007..
..ja 2008.

Viiekümne kolmas nädal ehk kui midagi saab viltu minna, siis ta ka läheb

Terve nädala on mind vaevanud erinevad tõved. Ei mäletagi, millal viimati nii haige olin. Algas nohuga, nohust sai innustust kurguvalu. Selle peale otsustasin esimest korda arsti juurde minna. Ei avastatud midagi erilist, kirjutati lihtsalt leevendavaid rohtusid. Peale seda lõi palaviku üles, mis küll kiirelt taandus, aga siis sain silmapõletiku. Õnneks tundsin selle ruttu ära ning jooksin teist korda arsti juurde ja sain põletikust paari päevaga jagu. Aga ega siis ometi kõik polnud, kui silmad said korda, siis kurk jäi uuesti valusaks. Taskulambiga kurku vaadates kahtlustasin juba angiini, aga tuli välja, et asi siiski nii hull polnud, oli ainult kergemat sorti mandlipõletik, mille pärast ma nüüd antibiotsi pean neelama. Lisaks veel kõigile muudele ravumitele. Ahjaa, söögiisu on ka juba pikemat aega kadunud. Loodan ainult, et see on nüüd enne suve viimane suurem haige olemine. Mais enam sellist asja endale lubada ei saa, mind ootavad ees suured teod ja rasked retked.

Järgmine häda tabas mind siis, kui PayPal (mille kaudu ostan endale VPNi ühendust, et siin tarvikele lehekülgedele ligi pääseda) otsustas mu kontole limiidid peale panna. Nende andmetel püüdis keegi kolmas minu alt sisse logida ja seega võeti turvameetmed kasutusele. Nüüd siis üritan iga hinnas eest tõestada, et mina olen ikka mina ja mitte keegi teine. Kõige keerulisem on koduaadressiga. Sealseks aadressiks on Elva aadress ja mul on vaja tõestada, et ma ikka sellel aadressil elan. Tõestuseks aga sobib ainult mõni arve viimasest ajast, mis on minu nimele ja mis on tulnud paberkandjal. Püüdsin neile küll selgeks teha, et Eestis saab ka nii, et postiga arveid üldse ei tule, aga seda ei peetud eriti võimalikuks.

Aga et te ei arvaks, et Peking üks must mädaorg on, siis paar head asja ka. Kõigepealt sündis eelmisel nädalal suures Hiinas üks väike eesti poiss. Nii et iive on positiivne.

VPNi ühendus (nagu ka blogi kirjutamisest aru saada) on mul siiski olemas, minu VPNi varustaja halastas mulle ja andis tasuta ühenduse, kuna olen neil pikaaegne klient olnud. Väga meeldiv.

Kolmandaks, mais ja juunis on mul plaanis mitu magusat matka. Esimene on juba planeeritud mai lõppu ja sihtkohaks on Gansu provints oma maaliliste mägede ja steppidega. Reisikaaslaseks ja tavaaritassijaks on sõber Sven. Juuni lõpupoole plaanime Kauriga ära käia Shanghai EXPOl, eks vaatame üle ka siis eesti sead ja tiigrid. Juuni keskpaigas, kui poisid on koos Eestis, on mul nädalajagu aega ning kavas ette võtta veel üks reis. Kindlaid plaane, kuhu minna ja mida teha, veel pole, nii et ettepanekud on teretulnud. Reisikaaslast ka veel pole, kuigi läbirääkimised käivad. Nii et, seltsimehed unetud, kiirustage! Kui kellelgi on suur tahtmine mõni metsik matk läbi teha kas Hiinas või lähiümbruses, siis ca 13.-20. juuni on sobivad kuupäevad. Ja lõpetuseks, juuni viimastel päevadel peaksin Elvasse laekuma, nii et kui Hiina ei sobi, siis seal näeme!

Viiekümne teine nädal ehk väikesed keisrid

Kui Hiina hakkas 70-ndatel tõhusamalt pereplaneerimisega tegelema, ei arvatud tõenäoliselt, et "planeerimine" võtab lõpuks sellise näo, nagu ta on praegu. Hiinas peetakse ikka veel poisse väärtuslikemaks kui tüdrukuid, kuigi juba praegu on ca 30 miljonit noort meest "üle". Ja see tendents süveneb, hoolimata sellest, et ultraheli abil soo määramine keelati 90-ndate keskpaigas.

Loomulikult pole probleemiks ainult tüdrukute sündimuse vähenemine vaid ka noorte üleüldine vähesus. Kui praegu on iga pensionil oleva inimese kohta kuus tööealist, siis paarikümne aasta pärast ennustatakse tööealiste ja pensionäride suhteks 2:1. Huvitav, kuidas siis Hiina leiab raha pensionäride ülalpidamiseks, kui juba praegu on riikliku pensioni suurus allpool igasugust arvestust (täpselt ei tea, aga kindlasti kõvasti alla 1000 RMB kuus) ja sedagi ei saa mitte kõik? Tõenäoliselt loodetakse vanadele traditsioonidele, mis kohustavad lapsi ülal pidama oma vanemaid ja vanavanemaid, kuid kuidas hakkab see välja nägema, kui ühe lapse kohta on kaks vanemat ja neli vanavanemat?

Rääkides vanavanematest, siis traditsiooniliselt loodetakse lapselapsena näha poisslast, kuna sissejuurdunud arusaamade kohaselt on poisid tulevikus pere ülalpidajad ning vanemate toetajad. See ei vasta muidugi ammu enam tõele (erandiks võibolla ainult maapiirkonnad, seal aga on lubatud saada kaks last, eriti kui esimene on tüdruk). Tuli meelde altnaabrite Ayi lugu. Temal sündis tüdruk ja kuna ta ei suutnud mehele poega kinkida, siis on tema mehe vanemad ta oma perekonnast "välja visanud".

Nii et kui maapiirkondades on kuidagigi õigustatud poiste eelistamine, siis täiesti arusaamatu ja põhjendamatu on suurlinnade poiste ja tüdrukute suhe. Pekingis on see suhe näiteks pea kolmekordne, see tähendab, et iga 100 tüdruku kohta sünnib 275 poissi. Ja mina veel imestasin, miks Kaspari lasteaiarühmas on 15 poissi ja ainult 4 tüdrukut...

Kaks last - haruldus?

Laste vähesuse tõttu on lapsed üleväärtustatud, tekkinud on nn väikeste keisrite sündroom (Little Emperor Syndrome). Maast madalast lubatakse lastele kõike, ainukest lapselast hellitavad kaks paari vanavanemaid. Kõike on liiga palju: lapsed on sõna otseses mõttes paksuks söödetud. Kaspari rühma peakasvataja (ei ole hiinlane) kaebas mulle, et hiina vanemad käsevad anda lapsele nii palju snäkke, kui nad tahavad. Mina piirasin Kaspari ennelõunase snäkitamise lasteaias ühele küpsisele, omalt poolt panen talle iga päev kaasa värskeid puuvilju. Paarile paksule hiina poisile tõsteti aga suur taldrikutäis küpsiseid ette, kuna vanemad olid nii nõudnud.

Lisaks on muidugi kõik tulevikulootused ja vanemate teostamata unistused selle ainuma lapse kaela jäetud. Juba enne kooli on laste päevakavad erinevat õpet täis pikitud, alustades inglise keelega ja lõpetades klaverimänguga. Jälle näide Kaspari rühmast: oma paariaastased lapsed on inglisekeelsesse lasteaeda pannud ka need vanemad, kas ise sõnagi inglise keelt ei oska ja kes peavad kasvatajaga tõlgi vahendusel suhtlema. Sageli on need üliharitud lapsed, muide, igapäevaelus suhteliselt saamatud ning ka sotsiaalses mõttes ebaküpsed ja vanemate külge klammerduvad. Kasvataja mainiski, et kõige raskem on lasteaeda harjutada hiina lapsi, üks poiss nutab seal hommikuti ema taga juba kolmandat kuud järjest.

Kokkuvõtteks: Hiina ühe-lapse-poliitika on küll hoidnud ära Hiina (ja maailma) rahvaarvu suurenemise ca 400 miljoni inimese võrra, kuid ei ole head halvata. Illegaalsed abordid, laste (tüdrukute) rahvastikuregistrisse kandmata jätmine, inimkaubandus, pruudiröövid, suurenenud enesetappude arv noorte naiste seas - kõik need on kurvad tagajärjed.
Hiina teeb postrite abil selgitustööd: "pole vahet, kas sul on poiss või tüdruk - ka tüdrukud võivad jätkata perekonnaliini."

Viiekümne esimene nädal ehk lihtsalt üks päev

Viiekümnes nädal ehk aa bee, hakka pähe ehk 学习,学习,学习

Paar nädalat tagasi sai mul läbi level 1 hiina keele kursus. Tegelikult küll kordasin klassi, kuna eelmisel kevadel läbisin juba mingi arvu tunde ühes teises keeltekoolis. Praeguse kursuse tegingi läbi omas tempos kiirkorras, kuna pool materjalist oli mulle juba eelmisest korrast tuttav. Lisaks alustasin hieroglüüfide õppimisega. Iga kursus lõpeb kirjaliku testiga, mina olin tubli õppur ning sain 100 võimalikust punktist 96. Aga tuupisin ka muidugi terve nädalavahetuse.

Ega nende hieroglüüfide õppimine nii raske ei olegi, kui näib. Alguses tundusid need tõesti kõik ühesugused kritseldused ning näis lootusetu punnitusena kümmetki endale selgeks teha. Praeguseks tunnen ära vast paar- kolmsada, kirjutada neid muidugi ei oska. Sellele me koolis eriti rõhku ei pane ka, see võtab tempo liialt alla ja kellele mul siin ikka niiväga kirjutada on. Aga lugemine, st veerimine läheb küll juba. Peangi endale hiina lasteraamatuid muretsema, need on kerged, seletavate piltidega ja suurelt trükitud.

Kui kedagi huvitab, et mis need kolmsada hieroglüüfi mulle annavad, siis ega tegelikult veel suurt mitte midagi. Linnapildis näen vaid üksikuid tuttavaid ning suvalist ajaleheteksti lugedes on samamoodi. Selleks, et nendega rahuldavalt hakkama saada, peaksin selgeks saama pea 10 korda rohkem ehk siis kuskil 2000 hieroglüüfi. Aga kuna kavatsen kursustega jätkata, siis väike arvutuskäik näitab, et paari-kolme aasta pärast võiks juba üht-teist mõigata.

Kusjuures väike loogika on hieroglüüfidel siiski olemas, tegelikult peaks ütlema küll, et säilinud. Kui kunagi ammustel aegadel olid aluseks pildid, siis praeguseks on neid piktogramme (mida ainult hea tahtmise juures võib tegelikult veel pildiks nimetada) umbes 5% kogu 60 000st massist. Näiteks 水 on vesi ja pilt peaks imiteerima vee voolamist. Siis on veel terve hulk nö compound character'e, mis koosnevad mitmest osast ja mille üks osa selgitab kuidagimoodi tähendust, isegi kui hieroglüüf tervikuna täiesti tundmatu on. Näiteks 女 tähistab naissugu ja kui see kuskil esineb, siis võid kindel olla, et tegemist on naistega. Või piimaga või millegi muuga, mis kaudselt naissooga seotud. Tegelikult on neid klassifikatsioone rohkem kui kaks, aga aitab keeleteadusest.

Saatkonna vastuvõtul tutvusime ühe eesti noormehega, kes õpib kuskil provintsilinnas (kahjuks ei mäleta enam linna nime) semiootikat. Loomulikult mitte inglise keeles. Vot on alles kannatus. Kuna materjalidest ta suurt miskit aru ei saa, siis ta tõlgib need kõigepealt inglise keelde, seejärel loeb läbi ja teeb selgeks. Ja kui vaja endal miskit kirjalikult teha, siis jälle vastupidi, Google translate aitab.

Ka hiinlastel endal on oma kirjakeelega parasjagu tegu. Kes koolis ikka pikemalt õppinud on, sellel ehk mitte, aga veidi vanem (kultuurirevolutsiooni) generatsioon on küll hädas. Kes teab, kui palju tegelikult Hiinas ikkagi kirjaoskajaid on. Ametlikult on selleks arvuks 93%, aga tegelikult on vist päris palju neid, keda tegelikult sinna protsendi hulka lugeda ei saa. Näiteks üks meie Ayi'dest ütles, et ta ei oska, kui ma palusin talt ühe hiinakeelse nime hieroglüüfides taksojuhi jaoks paberile kirjutada. Näidis oli kusjuures ees..

Neljakümne üheksas nädal ehk diplomaatilised uudised

Mnjah, nädalast nädalasse tuleb seda va ilmajuttu, aga ilma ilmata ka ei saa. Pühapäeval näiteks tuli jälle lumi maha. Täiesti äärmuslikud olud Pekingi kohta, ilmselt seetõttu lükati ka kütteperioodi lõppu nädala jagu edasi. Õnneks. Aga üldiselt võtab vaikselt vanduma küll, juba kolm korda olen talveasju kokku ja lahti pakkinud.

Paar nädalat tagasi käisime siis EV tähtpäeva puhul saatkonna vastuvõtul. Eestlased moodustasid seal kohe ühe näljase pundi, kes hõivas püstijalalauad ning ootas kannatamatult söömaaja algust. Arusaadav ka, miks. Pakutav oli puha rariteet: kartulipuder, hapukapsas, mitte magusad ahjuvorstid, guljašš jne. Hea meelega oleks teenindajatele da bao ütelnud ning lasknud ülejäägid koju kaasa pakkida. Ülejääke oli palju ja no kohe üldse ei kujuta ette, et mõni hiinlane seda vabatahtlikult sööks.
Lauake kattis end
Tuli juttu ka Eesti saatkonna tulevikust. Maa on ju meil juba välja kaubeldud. Mitte küll ostetud, aga oli vist nii, et 70 aastaks kasutada, juhul, kui kahe aasta jooksul sinna saatkonnahoone siis ka kerkib. Praeguseks on sellest ajast möödas vist pea poolteist aastat, aga mida pole, on saatkonnahoone. Mõtlesime siis, et peaks äkki minema ja labida sisse lööma, siis oleks vähemalt näha, et on alustatud. Ehk siis ei võeta käest.

Muidu on tegemist igati noobli asukohaga (naabriks USA saatkond), krunt on 3000 m². Pole just paha diil eestlaste jaoks, kelle diplomaatiline esindus Pekingis piirdub paari inimesega ja nende pereliikmetega. Käis küll jutt, et võibolla seda arvu suurendatakse, kuid enne võiks siiski majaga algust teha.
Tulevane saatkonnahoone ja selle autorid
Kaur oma professionaalse kokkuhoiuajuga ei suuda muidugi aru saada, miks peaks meie nii väikesel riigil üldse eraldi saatkonnahoonet vaja minema. (Hetkel asub meie saatkond ühe hotelli ruumides). Kui tema teha oleks, siis jätkaks ta nii nagu praegu või veel parem, koliks mõne naaberriigiga saatkonnad kokku.

Neljakümne kaheksas nädal ehk tööjõuprobleemid Hiina moodi

Talv ei taha ka siit kuidagi lahkuda. Esimene lumi tuli maha juba 1. novembril ja täna, 8. märtsil, tuli loodetavasti viimane. Mäletan eelmisest aastast, et sel ajal sai juba paar korda täitsa suviselt riideski käidud. Ilmaennustus annab küll lootust, et järgmisel nädalal kevad saabub, aga kui nii edasi läheb, siis peab valitsus kütteperioodi pikendama. Tavaliselt keeratakse küttekraanid 15. märtsil kinni. Mõtlen praegu, et äkki järgneb äärmuslikule talvele äärmuslik suvi ka ja temperatuurid tõusevad üle 40.. hirmus.

Täna on siis naistepäev, väidetavalt on täna naistele tööpäev lühendatud. Ma ei tea, kui tõsi see on, minu Ayi pole mulle igatahes midagi maininud. Ei julge vist. Kurb lugu muide meie Ayi'dega. Praegune on meil juba kolmas ja täna on tema viimane tööpäev - Kaspar lihtsalt ei aktsepteeri teda. Kisab muudkui, et minne ärra. Eelmine, kes Kaspariga väga hästi läbi sai ja muus osas ka täitsa tubli oli, ei tulnud enam tööle tagasi tervislikel põhjustel. Ega mina muidugi ei tea, kui tervislikud need põhjused ikkagi olid, ei saa ju öelda, et näita oma opiarmid ette. Võibolla leidis hoopis töö kodule lähemal. Siin on täitsa tavaline, et peale hiina uut aastat mingi arv töölisi enam tööle ei tule, hea, kui sellest veel teadagi antakse. Kaur ütles, et tehasesse jättis eelmisel aastal peale pühi tööle tulemata kuskil 5% töölistest, aga mõningates teistes ettevõtetes pidi see arv ikka täiesti hullumeelne olema: 70%! Eestis on see muidugi välistatud, igasugu lepingud ja inspektsioonid ei lase sellel juhtuda, aga siin pole lepingust küll tolku. Keegi ei lähe tööluusi pidavat seltsimeest ju teise Hiina otsa taga otsima.

Ega meie Ayi polnud tegelikult ainuke, kes õigel ajal nägu ei näidanud. Sama juhtus ka altnaabritest eestlaste Ayi'ga, temal oli väidetavalt laps haige. Ja lausa nii haige, et ei saanud telefonilegi vastata (ema siis). See lapse ja muu lähisugulase haigus ja surm on kõige enamlevinum puhkuse pikendamise põhjus. Kui saaks statistikat teha, siis tuleks tõenäoliselt välja, et pool hiina rahvastikust põeb igal aastal samal ajal üliraskeid haigusi ning neist pool sureb maha kah. Ja põhjus, miks nad just pühade ajal kaduma kipuvad, on see, et enne pühi makstakse neile tavaliselt 13. palk ja seda nad kõik ootavadki. Mina olen nüüdsest igatahes see paha tööandja, kes maksab 13. palga peale pühi tingimusel, et Ayi on õigeks ajaks tööle tagasi tulnud.

Niisiis, oleme sunnitud oma praeguse asendusAyi välja vahetama. Kogu see jama paneb mul muidugi pea valutama, kunagi ei tea, kas me paari nädala pärast ei pea jälle hakkama uut inimest otsima. Praegu tundub küll, et saime energilise inimese, aga kui Kaspar jälle minne ärratama hakkab, siis mis me ikka teha saame. Tema on ju põhipõhjus, miks meil Ayi üldse on.

Kaspari lasteaeda panemise plaan võtab ka üha selgemaid jooni. Homme lähme ühte lasteaeda proovipäevale ja plaanis on veel ühe kohta uurida. Need mõlemad on muidugi põhiliselt välismaalastele mõeldud lasteaiad, makstes tunned kohe, kuidas kuldmündid sõrmede vahelt läbi voolavad. Üks aasta lasteaeda (3 h päevas algatuseks) maksab kuskil 60 000 RMB (pea 100 000 EEK), lisaks veel söögiraha, vormiriietus jne. Selliste hindade puhul ei saa ma aru, miks siin neid lasteaedasid rohkem ei ole, kohti on pea igal pool puudu.

Soolane hind ei tähenda muidugi, et probleemid tulemata jäävad. Selle teise lasteaia kohta infot otsides sattusin sellisele leheküljele http://etonkidsbeware.com/ Tore, tore, seal hoiatatakse just lasteaia eest, kuhu meie plaanisime Kaspari panna. See lehekülg on muide Hiinas keelatud. Väidetavalt oli kohtuasi ära ja Etonkids võitis, kuid mina arvan, et kus suitsu, seal tuld. Eks peab kohale minema ja oma sisetunnet usaldama.