Viiekümne esimene nädal ehk lihtsalt üks päev

Viiekümnes nädal ehk aa bee, hakka pähe ehk 学习,学习,学习

Paar nädalat tagasi sai mul läbi level 1 hiina keele kursus. Tegelikult küll kordasin klassi, kuna eelmisel kevadel läbisin juba mingi arvu tunde ühes teises keeltekoolis. Praeguse kursuse tegingi läbi omas tempos kiirkorras, kuna pool materjalist oli mulle juba eelmisest korrast tuttav. Lisaks alustasin hieroglüüfide õppimisega. Iga kursus lõpeb kirjaliku testiga, mina olin tubli õppur ning sain 100 võimalikust punktist 96. Aga tuupisin ka muidugi terve nädalavahetuse.

Ega nende hieroglüüfide õppimine nii raske ei olegi, kui näib. Alguses tundusid need tõesti kõik ühesugused kritseldused ning näis lootusetu punnitusena kümmetki endale selgeks teha. Praeguseks tunnen ära vast paar- kolmsada, kirjutada neid muidugi ei oska. Sellele me koolis eriti rõhku ei pane ka, see võtab tempo liialt alla ja kellele mul siin ikka niiväga kirjutada on. Aga lugemine, st veerimine läheb küll juba. Peangi endale hiina lasteraamatuid muretsema, need on kerged, seletavate piltidega ja suurelt trükitud.

Kui kedagi huvitab, et mis need kolmsada hieroglüüfi mulle annavad, siis ega tegelikult veel suurt mitte midagi. Linnapildis näen vaid üksikuid tuttavaid ning suvalist ajaleheteksti lugedes on samamoodi. Selleks, et nendega rahuldavalt hakkama saada, peaksin selgeks saama pea 10 korda rohkem ehk siis kuskil 2000 hieroglüüfi. Aga kuna kavatsen kursustega jätkata, siis väike arvutuskäik näitab, et paari-kolme aasta pärast võiks juba üht-teist mõigata.

Kusjuures väike loogika on hieroglüüfidel siiski olemas, tegelikult peaks ütlema küll, et säilinud. Kui kunagi ammustel aegadel olid aluseks pildid, siis praeguseks on neid piktogramme (mida ainult hea tahtmise juures võib tegelikult veel pildiks nimetada) umbes 5% kogu 60 000st massist. Näiteks 水 on vesi ja pilt peaks imiteerima vee voolamist. Siis on veel terve hulk nö compound character'e, mis koosnevad mitmest osast ja mille üks osa selgitab kuidagimoodi tähendust, isegi kui hieroglüüf tervikuna täiesti tundmatu on. Näiteks 女 tähistab naissugu ja kui see kuskil esineb, siis võid kindel olla, et tegemist on naistega. Või piimaga või millegi muuga, mis kaudselt naissooga seotud. Tegelikult on neid klassifikatsioone rohkem kui kaks, aga aitab keeleteadusest.

Saatkonna vastuvõtul tutvusime ühe eesti noormehega, kes õpib kuskil provintsilinnas (kahjuks ei mäleta enam linna nime) semiootikat. Loomulikult mitte inglise keeles. Vot on alles kannatus. Kuna materjalidest ta suurt miskit aru ei saa, siis ta tõlgib need kõigepealt inglise keelde, seejärel loeb läbi ja teeb selgeks. Ja kui vaja endal miskit kirjalikult teha, siis jälle vastupidi, Google translate aitab.

Ka hiinlastel endal on oma kirjakeelega parasjagu tegu. Kes koolis ikka pikemalt õppinud on, sellel ehk mitte, aga veidi vanem (kultuurirevolutsiooni) generatsioon on küll hädas. Kes teab, kui palju tegelikult Hiinas ikkagi kirjaoskajaid on. Ametlikult on selleks arvuks 93%, aga tegelikult on vist päris palju neid, keda tegelikult sinna protsendi hulka lugeda ei saa. Näiteks üks meie Ayi'dest ütles, et ta ei oska, kui ma palusin talt ühe hiinakeelse nime hieroglüüfides taksojuhi jaoks paberile kirjutada. Näidis oli kusjuures ees..

Neljakümne üheksas nädal ehk diplomaatilised uudised

Mnjah, nädalast nädalasse tuleb seda va ilmajuttu, aga ilma ilmata ka ei saa. Pühapäeval näiteks tuli jälle lumi maha. Täiesti äärmuslikud olud Pekingi kohta, ilmselt seetõttu lükati ka kütteperioodi lõppu nädala jagu edasi. Õnneks. Aga üldiselt võtab vaikselt vanduma küll, juba kolm korda olen talveasju kokku ja lahti pakkinud.

Paar nädalat tagasi käisime siis EV tähtpäeva puhul saatkonna vastuvõtul. Eestlased moodustasid seal kohe ühe näljase pundi, kes hõivas püstijalalauad ning ootas kannatamatult söömaaja algust. Arusaadav ka, miks. Pakutav oli puha rariteet: kartulipuder, hapukapsas, mitte magusad ahjuvorstid, guljašš jne. Hea meelega oleks teenindajatele da bao ütelnud ning lasknud ülejäägid koju kaasa pakkida. Ülejääke oli palju ja no kohe üldse ei kujuta ette, et mõni hiinlane seda vabatahtlikult sööks.
Lauake kattis end
Tuli juttu ka Eesti saatkonna tulevikust. Maa on ju meil juba välja kaubeldud. Mitte küll ostetud, aga oli vist nii, et 70 aastaks kasutada, juhul, kui kahe aasta jooksul sinna saatkonnahoone siis ka kerkib. Praeguseks on sellest ajast möödas vist pea poolteist aastat, aga mida pole, on saatkonnahoone. Mõtlesime siis, et peaks äkki minema ja labida sisse lööma, siis oleks vähemalt näha, et on alustatud. Ehk siis ei võeta käest.

Muidu on tegemist igati noobli asukohaga (naabriks USA saatkond), krunt on 3000 m². Pole just paha diil eestlaste jaoks, kelle diplomaatiline esindus Pekingis piirdub paari inimesega ja nende pereliikmetega. Käis küll jutt, et võibolla seda arvu suurendatakse, kuid enne võiks siiski majaga algust teha.
Tulevane saatkonnahoone ja selle autorid
Kaur oma professionaalse kokkuhoiuajuga ei suuda muidugi aru saada, miks peaks meie nii väikesel riigil üldse eraldi saatkonnahoonet vaja minema. (Hetkel asub meie saatkond ühe hotelli ruumides). Kui tema teha oleks, siis jätkaks ta nii nagu praegu või veel parem, koliks mõne naaberriigiga saatkonnad kokku.

Neljakümne kaheksas nädal ehk tööjõuprobleemid Hiina moodi

Talv ei taha ka siit kuidagi lahkuda. Esimene lumi tuli maha juba 1. novembril ja täna, 8. märtsil, tuli loodetavasti viimane. Mäletan eelmisest aastast, et sel ajal sai juba paar korda täitsa suviselt riideski käidud. Ilmaennustus annab küll lootust, et järgmisel nädalal kevad saabub, aga kui nii edasi läheb, siis peab valitsus kütteperioodi pikendama. Tavaliselt keeratakse küttekraanid 15. märtsil kinni. Mõtlen praegu, et äkki järgneb äärmuslikule talvele äärmuslik suvi ka ja temperatuurid tõusevad üle 40.. hirmus.

Täna on siis naistepäev, väidetavalt on täna naistele tööpäev lühendatud. Ma ei tea, kui tõsi see on, minu Ayi pole mulle igatahes midagi maininud. Ei julge vist. Kurb lugu muide meie Ayi'dega. Praegune on meil juba kolmas ja täna on tema viimane tööpäev - Kaspar lihtsalt ei aktsepteeri teda. Kisab muudkui, et minne ärra. Eelmine, kes Kaspariga väga hästi läbi sai ja muus osas ka täitsa tubli oli, ei tulnud enam tööle tagasi tervislikel põhjustel. Ega mina muidugi ei tea, kui tervislikud need põhjused ikkagi olid, ei saa ju öelda, et näita oma opiarmid ette. Võibolla leidis hoopis töö kodule lähemal. Siin on täitsa tavaline, et peale hiina uut aastat mingi arv töölisi enam tööle ei tule, hea, kui sellest veel teadagi antakse. Kaur ütles, et tehasesse jättis eelmisel aastal peale pühi tööle tulemata kuskil 5% töölistest, aga mõningates teistes ettevõtetes pidi see arv ikka täiesti hullumeelne olema: 70%! Eestis on see muidugi välistatud, igasugu lepingud ja inspektsioonid ei lase sellel juhtuda, aga siin pole lepingust küll tolku. Keegi ei lähe tööluusi pidavat seltsimeest ju teise Hiina otsa taga otsima.

Ega meie Ayi polnud tegelikult ainuke, kes õigel ajal nägu ei näidanud. Sama juhtus ka altnaabritest eestlaste Ayi'ga, temal oli väidetavalt laps haige. Ja lausa nii haige, et ei saanud telefonilegi vastata (ema siis). See lapse ja muu lähisugulase haigus ja surm on kõige enamlevinum puhkuse pikendamise põhjus. Kui saaks statistikat teha, siis tuleks tõenäoliselt välja, et pool hiina rahvastikust põeb igal aastal samal ajal üliraskeid haigusi ning neist pool sureb maha kah. Ja põhjus, miks nad just pühade ajal kaduma kipuvad, on see, et enne pühi makstakse neile tavaliselt 13. palk ja seda nad kõik ootavadki. Mina olen nüüdsest igatahes see paha tööandja, kes maksab 13. palga peale pühi tingimusel, et Ayi on õigeks ajaks tööle tagasi tulnud.

Niisiis, oleme sunnitud oma praeguse asendusAyi välja vahetama. Kogu see jama paneb mul muidugi pea valutama, kunagi ei tea, kas me paari nädala pärast ei pea jälle hakkama uut inimest otsima. Praegu tundub küll, et saime energilise inimese, aga kui Kaspar jälle minne ärratama hakkab, siis mis me ikka teha saame. Tema on ju põhipõhjus, miks meil Ayi üldse on.

Kaspari lasteaeda panemise plaan võtab ka üha selgemaid jooni. Homme lähme ühte lasteaeda proovipäevale ja plaanis on veel ühe kohta uurida. Need mõlemad on muidugi põhiliselt välismaalastele mõeldud lasteaiad, makstes tunned kohe, kuidas kuldmündid sõrmede vahelt läbi voolavad. Üks aasta lasteaeda (3 h päevas algatuseks) maksab kuskil 60 000 RMB (pea 100 000 EEK), lisaks veel söögiraha, vormiriietus jne. Selliste hindade puhul ei saa ma aru, miks siin neid lasteaedasid rohkem ei ole, kohti on pea igal pool puudu.

Soolane hind ei tähenda muidugi, et probleemid tulemata jäävad. Selle teise lasteaia kohta infot otsides sattusin sellisele leheküljele http://etonkidsbeware.com/ Tore, tore, seal hoiatatakse just lasteaia eest, kuhu meie plaanisime Kaspari panna. See lehekülg on muide Hiinas keelatud. Väidetavalt oli kohtuasi ära ja Etonkids võitis, kuid mina arvan, et kus suitsu, seal tuld. Eks peab kohale minema ja oma sisetunnet usaldama.

Neljakümne seitsmes nädal ehk jätk helesinisele puhkusele

Üritan siin praegu suure paugutamise saatel miskit kirja saada. Täna nimelt lõppevad uue aasta tulekuga seotud üritused ja see on loomulikult läbi öö kestvat müra väärt. Loodan ainult, et Kaspar magama jääb, tema toa aknad on just tänava poole.

Selle nädala blogis siis jätk puhkuseteemale ehk mis juhtus edasi? Loomulikult ei rahuldunud me ainult turistitsooniga Plantation Bays, tahtsime ka veidi huvitavamat elu näha. Kuna lastega kohe avastama ei tahtnud minna, siis leppisime kokku, et mina lähen koos Triinuga ja mehed käivad omaette. Nende käimine oli muidugi teada. Võeti hingehinnaga hotelli takso, sõideti linna ilusamaisse ostukeskusesse ja tagasi ning hiiliti siis salakaubaga mööda seinaääri hotellituppa.
Külamehed MahJongi mängimas. Peaaegu oleksime Triinuga kampa löönud, aga kartsime, et meid tehakse rahast kohe paljaks.

Meie otsustasime Triinuga ikka Lapulapus (onju ilus nimi) ringi ka vaadata. Ja loomulikult keeldusime taksoga keskusesse sõitmast, selle asemel võtsime mingi külgkorviga mootorratta moodi asjanduse. Need tegutsesidki seal taksodena ja kuigi meie Triinuga pressisime ennast vaevu kahekesi sinna sisse, siis tegelikult olid need mõeldud vähemalt neljale, aga nägime ka koormaid, kuhu oli mahutatud 6-8 inimest. Esimest korda sõites maksime juhile muidugi kõvasti peale, kuna hindadest polnud aimugi. Sellegipoolest saime ca 5-kilomeetrise sõidu umbes 15 eekiga. Tegelik hind oleks olnud vähemalt poole odavam, aga lohutasime end hiljem sellega, et mehed oskasid linnaskäigu transpordile kulutada üle saja krooni.

Lapulapu linn nägi tegelikult välja nagu üks hiiglaslik küla, sara onni otsas. Paar uhkemat villat oli ka, aga need olid harvad nagu Pekingi puhas õhk. Liiklus seevastu oli aga nii tihe, et üle tee saamiseks pidime oma vanadele jalgadele neljanda käigu sisse lükkama.


Saa nüüd aru, kas üürile on anda Roosi tuba või naistevets. Tuba tundub muidu igati hea õhutusega olevat.

Otsustasime, et sööme linnas võimalikult "kohalikus" kohas. Leidsime ühe sildi viitega restoranile. Kuskil kõrvaltänava lõpus see resto siis ka asus, päris korralik oli teine. Isegi liiga ilus meie nõudmistele. Läksime aga siiski sisse ja võtsime paar õlut, kuna oli pärastlõuna ning päeva kõige palavam aeg. Koha omanik oli ka kohe kõpsti meie laua juures juttu ajamas, olime ju ainukesed kliendid tol hetkel. See oli üks sakslane, kes oli Filipiinidel juba oma 15 aastat elanud. Ta siis rääkis meile, et talle seal meeldib ja äri tasub ära ka. Ta on filipiinlannaga abielus, naine oli tal seal ka ühtlasi kokaks. Kes oli kusjuures nii hästi välja õpetatud, et toidud oli täiesti kodused, st et siis saksapärased. Hiljem, kui seal peredega käisime, siis sõime praekartuleid (need siin hiinas ju s..amaitsega) ja Kaur ei jõudnud neid ära kiita. Muu oli ka loomulikult täitsa hea. Lapsed käisid neil erakoolis, ta rääkis. Seda siis sellepärast, et kohalikus koolis on klassis 80 õpilast ja kvaliteet seega olematu. Väga vähe õpilasi jõuab tavakoolidest üldse kuhugi edasi.

Enne mainisin, et käisime seal ka peredega söömas, see oli siis ükskord õhtul, kui hotelli söökidest kõrini sai. Õhtul oli tema söögikohal ka hoopis teine maik man. Kõik sakslased olid üle küla sinna kokku kogunenud ja nende järel muidugi liiga üleslöödud filipiinlannade kari kah. Ja siis kõrvallauas istusime meie oma kolme väikse pärdikuga. Natuke kokkusobimatu ehk tundus, aga poistel oli lõbus, nad käisid pimedas väljailmunud sisalikke jahtimas ja õue peal puuris olevat püütonipaari, kes oli ka päikese loojangul ellu ärganud, jälgimas. Ma tegin ühele pai kah, nahk oli tal tõesti mõnus ja külm. Sakslane rääkis, et nädalas korra saavad nad kanad ette ja rohkem pole vajagi.

Kasparile muidu meeldis meie linnaskäik väga, eriti motikasõidud. Lausa nii hästi meeldis, et tänutäheks tegi püksi pompöösse pätsi, mille olime sunnitud siis sealsamas kõrvaltänavas seasilmse valgustuse najal likvideerima nii, et Kaur hoidis Kasparit kaenla alt ja mina vahetasin samal ajal mähkmed. Kohalikele pakkus see palju huvi, tänutäheks jätsime publikumile sellesama pätsi koos pakendiga.

Nii, nüüd olen aga sündmuste käigust ette rutanud, sest tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas Triinuga linnas edasi kulgesime. Peale seda, kui olime sakslase juures jookidega lõpetanud ja lubanud kindlasti ka sööma tulla, läksime peatänavale tagasi, et siiski veidi autentsemat filipiini tänavatoitu süüa. Kuna palavuse ja nälja tõttu kaugemale enam minna ei jaksanud, siis küsisime ühe grillija käest, kas me võime tema tagaköögis ära süüa kana, mis me talt ostame. Oli nõus ja nii me siis jagasime oma ülimaitsvat kana nii umbes miljoni kärbsega, kes väligrilli kõrval sõnnikuhunnikus elasid.
Köök meie söögilauast vaadatuna. Esiplaanil ootel üks lihakeha

Päris palju saime kohalikega jutule, neil seal ju inglise keel suus. Ja üldiselt on nad väga rõõmsad ja tegelikult mitte pealetikkuvad. Oma oskusi/teenuseid püüti müüa küll, aga pigem nagu muu jutu sees. Ainult ükskord ütles üks pisike tüdruk meile "Give me money!", aga sai selle eest ka kohe emalt vastu pead. Hoopis teine pilt oli muidugi kahjuks Manilas, kus lennujaamast hotelli sõites (olime ühe öö olude sunnil pealinnas) käisid vaesed ja kerjused ja muud tegelased vastu aknaid kopsimas ja sisse vahtimas. Sellepärast olidki enamikel autodel tumedad klaasid ees. Kurb pilt oli küll.
Kuked moraalselt võitluseks valmistumas, hetk enne pildistamist lasti nad ka sulgipidi kokku. Kukevõitlus on Filipiinidel lubatud ja tundub, et populaarne, kuna igal perel oli vähemalt kaks kukke. Inimestega olid nad muide väga sõbralikud.

Ringvaade

Ärasõit läks meil jälle pingeliselt. Olime mõnulenud ühes Manila ookeaniäärses hotellis ja mõtlesime, et pole hullu, kui me lennujaama ei jõua kaks tundi enne ärasõitu (lend läks kell 7.15 hommikul). Kui poolteist tundi varem sinna jõudsime, olid hiinlased enda ja oma pagasiga (mida oli meeletult) terminali juba hõivanud. Siiski õnnestus meil saada sappa, kus oli suhteliselt vähe inimesi, aga noh, järjekord liikus ka teosammul. Hakkasime juba oma bronnitud kohtade pärast kartma ja õigesti tegime. Triinu ja Ardo olid enne meid järjekorras ning pärast pikka kärramist õnnestus neil saada kolm kohta kõrvuti ja üks eraldi. Kui meie kord kätte jõudis, laiutas neiu käsi ja ütles, et ei mingil juhul ei leia ta meil kõrvuti kohti. Ma tegin siis oma kõige kurjema näo pähe, kuna teadsin, et kui Kaur asja kallale lasta, siis tema vaikselt alistub. Lõpuks, kui mulle juba näis, et lahing on kaotatud, tüüris läbi mustpeade meie poole üks mees ja ütles, et apgreidib meid äriklassi. No sellega me jäime rahule. Esialgne väiksem lennuk oligi 747 vastu välja vahetatud, aga kõik kohad olid täis ka. Kaspar oli jälle stjuuardesside lemmik, kuid oma parimast küljest ta ennast just ei näidanud, loopides patju ja tekke mööda vahekäiku laiali.

Nii palju siis meie seekordsest puhkusest, varsti peabki järgmise aasta oma juba planeerima hakkama. Ehk seekord siis Taisse, eks näis, väikesed plaanid juba on.

Homme toimub siin suursaadiku vastuvõtt vabariigi aastapäeva puhul. Sain just paar tundi tagasi teada, et sel aastal on kutsutud külalisi lausa 500! Eelmisel aastal olid kohal ainult paarkümmend eestlast ja õhkkond oli väga familiaarne. Seekord peab siis ennast veidi kobedamaks tegema ja Kasparit ka vist ikka kaasa ei võta, kuigi algselt plaan oli. Nii et kui seal midagi põnevat teada saan (näiteks et millal valmib Eesti suursaatkonnahoone Pekingis, maa pidavat juba ära ostetud olema), siis valgustan järgmisel nädalal teidki.

PS! Merit, palju õnne, kuigi ega sa vist sel aastal ka vanemaks ei saa ;)

Neljakümne viies ja neljakümne kuues nädal ehk helesinine puhkus

Kallid lugejad, saabusime parajasti paradiisist. Või noh, vähemalt kuskilt selle lähedusest. Ametlikult oli sellele nimeks antud Plantation Bay Filipiinidel Mactani saarel. Mis, peaks ütlema, pole lastega peredele (kes me ju oleme) üldse paha variant. Võibolla veidi kallis ainult, arvestades kohalikke hindasid. Tegemist on siis ookeaniäärse suure tehislaguuniga, nii et võimalik on ujuda nii ookeanis, soolavee- kui ka mageveebasseinides.

Meie majakese nimi oli Undertree Cottage, või nagu Kaur ütles, et UT ehk Universitas Tartuensis. Arvestades meie minevikku, siis läks täitsa täppi. Meie elamisse sisse astudes sai muidugi selgeks, miks Undertree ja mitte Universitas Tartuensis. Nimelt kasvas meie vannitoast läbi lae välja suur puu. Selle kaudu said siis igasugu väiksed armsad elukad (nagu näiteks gekod) ja mitte nii armsad (näiteks sääsed) tuppa sisse.
Armas elukas

Ilmadest pole mitte midagi eriti kirjutada, välja arvata ehk seda, et need olid üksluiselt troopilised. Päeval vähemalt +30 ja öösel paar kraadi vähem. Ööseks lubati küll +23, aga nii külma ilma meie ära oodata ei jõudnudki. Tundus, et päike ja veetegevused olid väga väsitavad, sest iga kord magas Kaspar päeval vähemalt 2 tundi ja enne magamaminekut käis voodi ääre küljes rippumas ja tuttu kerjamas. Ise olime ka enamasti kell 10 õhtul kutud.

Peale päikese käes mõnulemise ja niisama sulistamise jõudsime kahe peale ära proovida ka 4 S-i.
1. skuutrisõidu. Kaurile meeldis väga, mulle ka, ainult et pool tundi sõitu väsitas mu käed täiesti ära. Ju olid lained veidi suured.
2. snorgeldamise. Selle võtsime ette Triinuga kahekesi, mehed jäid lapsevalvesse. Snorgeldamisega oli üldse üks vahva lugu. Tundus, et Plantation Bay läheduses eriti palju ilusaid merealuseid kohti polnud, nii et kõik snorgeldamishuvilised kogunesid ühe koha ümber. Neid paate võis seal siis olla miski 15 tk korraga, snorgeldajad nende vahel. Ükskord unustasin ennast ka liiga pikaks vee alla vahtima. Vahepeal nagu kuulsin mingit ebameeldivat pininat, aga otsustasin seda mitte tähele panna. Tegelikult osutus pininaks ümberkaudsete laevameeskondade ning Triinu hõikamine "Eva! Eva!", et ma paadil eest ära ujuksin.
Mina mullide sees
3. sukeldumise. Seda proovis Kaur, mina lapsevalves.
The name is Zorro, Kaur Zorro
4. seinaronimise. Vinnasime mõlemad Kauriga ennast üles välja.

Üks asi, mida meil ei õnnestunud teha, kuigi üks meist (mitte mina) kõvasti ponnistas, oli kaalulangetamine. Söögid olid päris head ja kuigi lõunasöök jäi meil enamasti vahele, tegi õhtusöök selle rõõmsalt tasa. Mida ikka tahta erinevate rahvusköökide bufeest, millega kaasneb vastav meelelahutusprogramm. Bufeevariandi valisime ka just sellepärast, et seal sai veidi pikemalt olla, ilma et poisid oleks koos mingeid rumalusi välja hakanud mõtlema. Kui neil laua ääres istumisest kõrini sai, ronisid nad lavale tantsima. Ja populaarsus aina kasvas.

Filipiinidel olles võtsime vastu ka hiina uue aasta. Kohustusliku osana etendatakse pidustustel draakoni- ja lõvitantsu. Filipiinidel oli see küll suhteliselt väikeses formaadis, aga kolistamine ja lärm piisavad, et panna Kaspar tagantreast (ees ei julgenud olla) mulle sülle ronima.

Hiinlasi oli puhkajate hulgas ka parasjagu, tõenäoliselt enamik neist Hong-Kongi piirkonnast, sealt saab Cebusse nimelt otselennuga. Väga mugav. Veel oli palju jaapanlasi. Kusjuures jaapanlased tunneb juba kaugelt ära, kuna nad ei viibi kunagi päikese käes. Ega kõik pole nii hullud nagu meie, kes me ennast esimesel päeval ikka ära suutsime kärsatada. Kasutasime küll päikesekreemi, aga tundub, et üks oli mul juba hapuks läinud, selle viskasin karistuseks minema.

Mis seal aga fantastiliselt head olid, olid mangod. Siin Hiinas müüakse neid ka ja hooajal pole nad mitte pahad, aga Filipiinide omadega ei anna võrreldagi. Neid keelatud vilju (kõik väljastpoolt puhkekeskust saadav kaup oli salakaup, mille pealt pidi hotelli reeglite järgi tollimaksu maksma ja mitte vähe) ja muudki smuugeldasime siis käekottides sisse.

Ei jõua sellesse nädalasse enam kirjutada, mis elu nägime väljaspool puhkekeskust. Sellest järgmisel korral siis.
Ka nii võib blogi kirjutada

Neljakümnes neljas nädal ehk tiigri aasta tulekul

Sel aastal pääseme õnneks sellest kärtsust ja mürtsust (ja majade mahapõlemisest), mille saatel uus aasta saabub. Kuigi, Triinu Ayi rääkis, et tema kodu lähedal oli üks mürsumüügiputka õhku lennanud. Nii see algab ja nihkub siia CBD poole.
Meie oleme tinglikult uue aasta tähistamisega algust juba teinud, nimelt oli paar nädalat tagasi Enics Beijingi uue aasta pidu. Kuna sel aastal tahtsin ka mina kogu peost osa saada, siis Kasparit seekord kaasa ei võtnud. Hea oligi, kuna saal oli jube külm. Olin lolli peaga kostüümi juurde sobivad lahtised kingad pannud ning kolm tundi istumist muutsid mu varbad kringliteks. Kaur üritas küll mu jalgu vahepeal oma käte vahel soojendada, kuid ta pidi pidevalt lava vahet käima, nii et sellest ei tulnud ka suures plaanis midagi välja.

Etteasted olid küll suurepärased. Hiina tehases töötab ikka üks ports talenttöölisi. Lauljad ja tantsijad on tavalised, aga sel aastal demonstreeris oma oskusi ka näiteks üks paberilõikuja. Täiesti uskumatu, millised pilte nad treivad. Kaur sai ka kingiks ühe.
Õhtu naelaks osutus kahtlemata mustkunst. Mulle öeldi, et see inimene oli ainult 3-4 korda tunde võtnud ja no täiesti uskumatu, et nii väikese ajaga saab sellist silmapetet korraldada. Kõige rohkem meeldis mulle ajalehetrikk, kus vanast katkikäristatud ajalehest sai jälle uus ja kõige naljakam oli kindlasti Kauri-trikk. Viimast vaadake ise.



Muidu on mõtted ja tegevused olnud põhiliselt eesootava reisi peal. Vähemalt seekord peaks ilmaga vedama. Ilmaennustused lubavad igatahes mõnusat kolmekümnekraadist kuumust, mida siis mere lähedus peaks veidi leevendama. Mõte on igatahes veidi praetud saada, veel võiks snorgeldada (sukeldumiseks puuduvad meil kahjuks vajalikud oskused/koolitus) ja Kaur tahab kindlasti mõne masinaga vees jõudu katsuda. Sellest siis kahe nädala pärast.

Head tiigri aasta algust!