Saja teine nädal ehk liiv, grill ja kokteil

Eelmisel nädalavahetusel otsustasime Kaspari ja YiYi jälle kokku lasta. Tähelepanelik ning mäluga lugeja teab, et YiYi on meie sekretäri nüüdseks pea kuueaastane tütar, kellega Kaspar kohtus esimest korda Qingdaos. YiYi oli siiani meie südametemurdjast salaja unistanud, aga enam ei pidanud vastu ja nõudis kohtingut. Seda enam, et Kaspari südamedaam altkorruselt on Eestisse tagasi kolinud. Mis silmist, see südamest. Mõtlesime nad siis kuskil ohutus kohas, näiteks pargis, kokku lasta. Helistaski siis sekretär mulle, et tema teab ühte parki, kus kokteilid vabalt ringi jalutavad. Igavene hea park pidi olema. Mina muidugi nõustusin, kuid polnud kindel, kas see lastele just parim park siiski on. On, on, kinnitas sekretär ja lisas, et peale kokteilide on seal teisigi, aga piiratud alal. No mis siis ikka. Asub see kokteilipark üsna meie töökoha lähedal, nii et sõit võttis suhteliselt palju aega.

Kohale jõudes selgus kurb tõsiasi: kokteilid meid ei oodanud, küll aga võis tõesti taga ajada ja kröpsudega sööta vabalt kulgevaid paabulinde.

Kokteilid, kes näuvad
Man is the only animal that blushes or needs to. Eriti see pildilolev loom
Muidu oli park nagu park ikka, aga veidi loomaaia sugemetega, lisaks paabudele oli seal ka palju veelinde ning igasugu sõralisi, kaasa arvatud Xinjiangi provintsist püütud (viimased?) metshobused. Loomade olukord oli õnneks tunduvalt parem kui Pekingi loomaaias ja sel päeval oli ka inimesi vähe, kuna oli jube tuuline. Ja tuul kasvas välja liivatormiks. Sel aastal oleme neid õnneks vaid kergelt nuusutada saanud, päris oranžiks pole läinud. Eelmisel aastal jäime küll korraks tõsise liivaduši alla ning isegi kodu oli kergelt liivakasti mõõte võtmas. Siis kallas tuul Pekingisse maha 300 000 tonni liiva ja õhusaaste oli maksimumi peal. Nüüd pääsesime vaid mustade ninasõõrmete ning neegrinägudega.
Kaspari timukamask tormi kaitseks
Foto eelmise aasta liivatormist (allikas: internet)
Kogu see liiv ja tolm tuleb tuhandete kilomeetrite kauguselt Xinjiangi Taklimakani kõrbest, aga ka lähemalt Gobi kõrbest. Hiina ambitsioonikad agrikultuuriplaanid muidugi kaasa ei aita. Ka Põhja-Hiinasse mahaistutatud 40 miljardit puud võivad pikas perspektiivis asja hoopis hullemaks teha, kui tõmbavad maa tühjaks sellestki niiskusest, mis sinna veel jäänud on. Ja Pekingi ehitusbuum, mis kuidagi vaibuda ei taha, tekitab kohalikke liivatorme. Kõik kenamad vaated linnas varjavad ära kraanad. Ühes kohas lugesime Kauriga kiirelt ära vähemalt sada kraanat...
Õhtuks suurem liivatuisk õnneks vaibus, nii et saime eestlaste grillhooaja avada. Juba eelmisest aastast tuttav grill ja sel aastal avastatud ülihead saksa vorstid ootamas, paigutasime ennast siseaeda.
Mustlaslaager
Kultuursetele eurooplastele paistsime ehk sissetunginud mustlaste moodi, kes ennast tule ääres soojendavad. Eks meie peame selle põlguse nüüd enda peale võtma, kuna Kaidi ja Jaanus on kallile kodumaale tagasi kolinud ja neid enam huvita ning Triinu ja Ardo elavad kõrvalmajas.