Saja kuues ja saja seitsmes nädal ehk haigus murrab jälle

Kuidagi ei saa järje peale, nii kiire on. Aga kuna ema ja Kaspar on nüüd kenasti Eestis ja meil rohkem aega ringi tormata, siis ehk hakkavad asjad laabuma. Kõik meie plaanid nurjas muidugi ka haigustelaine, millest siiani ravime ennast. Kõigepealt jäi ema tõbiseks, seejärel ka mina ja Kaspar. Meie haigus oli muidugi kökimöki selle kõrval, mis Kauril õnnestus hankida. Tema sai endale mingi kahtlase kurgutõve, mille vastu antibiootikume kirjutati. Tema enda sõnade kohaselt pole ta kunagi varem AB sisse söönud. Ju nii vanalt alustades varitsevadki ohud. Igatahes sai Kaur AB ühe päeva süüa, misjärel ta üle kere paiste ja täpiliseks läks. Ja ikka nii paiste, et tööl ta nädala jagu ei käinud. Arstide sõnul reaktsioon rohule, pidavat üsna tavaline olema. Kodus käis Kaur ringi nagu Frankenstein, käpad püsti, et rohkem paiste ei läheks. Minu teada hankis ta toitu ka nii, et helistas Mäkdonaldsi-mehele, lasi kulleril ukse taha tulla, tõmbas siis ukse lahti ja tegi böö. Kuller põgenes ummisjalu. Nüüd, nädal aega hiljem, hakkab ta juba inimese moodi välja nägema, ainult on veel üle kere punane. Töö juures arvavad nagunii, et kuskil rannas lebotamas käinud.

Kui minust rääkida, siis mul on ka jäänud nädal puhkuseni. Seekordne reis saab siis olema Hiina suurimasse provintsi, Xinjiangi. Nagu ikka, olen mina reisikorraldaja ja matkajuht ühes isikus. Teised peavad rahul olema ja ei mingit viginat. Ma lähemalt plaanidest ei räägi, siis on hiljem ehk huvitavam lugeda. Aga reis tõotab tulla vähemalt sama huvitav kui eelnevad.

Korraldusliku poole pealt seekord kõik nii ludinal ei läinudki. Nagu teada, on Hiinas rongipiletite põud, seega tegin kindlaks päeva, millal piletid müüki tulevad ja palusin sekretäril keegi järjekorratama saata. Saatiski. Enne seda aga palusin, et ostaks kindlasti kolm piletit ühte kupeesse ning kui võimalik valida, siis kaks alumist ja ühe ülemise magamiskoha. Järgmisel päeval selgus, et kuna oli saadaval KAKS ülemist ja ÜKS alumine koht, siis ta pileteid ära ei ostnud. Sel hetkel karjus mu sisikond: "Tuhapea! Sulepea! Tainapea". Päästsime, mis päästa andis, ostsime siis kaks kohta ühte kupeesse ning ühe kõrvalkupeesse (kuna kolme ühte kupeesse enam saada polnud) ning plaan on mõnele hiinlasele altkäemaksu pakkuda, et see siis Triinuga kohad ära vahetaks. Nüüdseks olen muidugi aru saanud, et oli ikka minu viga ka. Kunagi ära anna hiinlasele ülemääraseid juhiseid ega selgitusi. Mida vähem infot, seda parem.

Üle-eelmisel nädalavahetusel kutsusid töökaaslased mind endaga raftingule. Pildid internetis olid paljutõotavad, seega otsustasin minna. Kuna olime emaga ikka veel tõbised, siis kutsusin tema ka kaasa, nii et ta pidi vandeseltslasena suu pidama ning Kaur sai plaanitavast alles tagantjärgi teada. Varahommikul korjas Mr Wu meid peale ning kolme tunniga jõudsime 150 km kaugusele mägedesse. Oleks ka kahe tunniga tõenäoliselt saanud, aga samal nädalavahetusel oli Hiina müüri maraton ning kõik Pekingi bussid samas suunas teel.

Kui kohale jõudsime, selgus kurb tõsiasi, et pulbitseva ja ohtusid täis jõe asemel (ootasin ikka vähemalt Võhandu tammisid) oli väike inimkätega kaevatud sängike, kintsuni nire sees. Petukaup, ma ütlen! Ja mulle räägiti, kuidas seal võib isegi ümber minna ja märjaks saab päris kindlasti. Ainuke märg plekk, mis mul õnnestus oma külge saada, tuli ka sellest, et tõstsin märja mõla üle kõhu.
Mr Wu kahe-mõla-tehnika oli jäädvustamist väärt.
Aga hiinlastel oli mässamist küll. Paatides olime kahekaupa, näod vastamisi, aga teadagi, mis juhtub, kui kaks hiinlast korraga mõlaga tõmbavad. Juhtub see, et paat hakkab keerlema, kuna nad tõmbavad mõlemad samas suunas. Õpetasin, mis ma õpetasin, külge ei hakanud midagi. Ainuke põnevam moment tekkis siis, kui märkasin taevas suuri linde liuglemas. Hiinas on vabalt kulgevad elusolendid paras haruldus, kui varblased, tuvid ja harakad välja arvata. Lisaks oli igati ilus ilm, nii et matka võis kordaläinuks lugeda. Kahju on ainult suurlinna hiinlastest, kes ei saa kunagi kogeda täiesti puutumatut loodust ning inimtühjust. Aga nad vist ei tea tahtagi.
Rohkem inimesi, rohkem teid, vähem loodust. Uus kiirrongitee.

Saja kolmas, saja neljas ja saja viies nädal ehk kiire, kiire, kuai, kuai

Iga asi saab ükskord otsa, nii ka mu elu kaks kõige kiiremat nädalat peale ülikooli lõpetamist. Mina sobisin oma läbirääkija, toidutellija, transpordi organiseerija ning eskortteenuse pakkuja rolli suurepäraselt :) Hommikul kell 8 korjasin tegelased hotellist peale ja õhtul 12 paiku (kui hästi läks) jõudsin ise ka koju kotile.

Q2 globaalsed hinnaläbirääkimised toimusid siis meil Pekingis. Esimest korda. Kuna mina olen varemgi sellega kokku puutunud, siis õnneks teadsin, mida oodata. Nii korralduslikust poolest kui ka muust. Samas ega Hiinas ilma viperusteta ei saa, kohe esimesel hommikul rabasime oma seltskonnaga kogemata ära kellegi teise auto koos juhiga. Kuulsin hiljem, et üks euroopa töökaaslane, kes siis hiljem taksoga pidi ringi ekslema, oli valjuhäälselt vigisenud ja küsinud, et kes see Eva on, kes julgeb tema auto ära ajada. Kes ees, see mees. Hiinas käib niimoodi.

Kogu meie sourcing'u üritus oli kokku kasvatatud Enics Fair'iga. See on korra aastas toimuv tähtsündmus, mis toob kokku nii meid, meie kliendid, tarnijad kui ka teised partnerid. Ja seegi oli esimene kord Hiina jaoks. Kogu see ürituste, koosolekute ning õhtusöökide virvarr pani meie hiina tarnijate pead keerlema nagu öökullidel ja kõik nad segi ajasidki. Igatahes kolleegid Euroopast pööritasid silmi iga kord, kui neil tuli hiinlastega tegemist teha. Minu esimene koosolek möödus igatahes tõlgi vahendusel, kuna "hello" oli enam-vähem ainuke sõna, mida tarnija inglise keeles oskas. Aga sellega oleme juba harjunud. Teine probleem oli selles, et isegi kui asja tõsidusest ette hoiatasin, saabus noormees Enicsisse väikese musta märkmiku saatel ning iga kord, kui üritasin mõnest hinnast juttu teha, siis kirjutas noormees selle musta pastakaga oma musta märkmikku ning ütles, et vaatab hiljem järele ja vastab. Kujutasin juba ette, kuidas ta läheb oma kontorisse, võtab märkmiku ja kataloogid välja, otsib vastused ning siis vudib kas kirja posti viima või heal juhul postkontorisse faksi saatma.

Teine tarnija ajas lootusetult segi kõik üritused. Hinnaläbirääkimistele jättis ta üldse tulemata, kuna arvas, et üritus oli juba eelmisel õhtul läbi saanud. Eelmisel õhtul toimus nimelt väike mittemidagiütlev workshop ja suuremat sorti pugimisüritus. Läbirääkimistega oli neil sama palju pistmist kui uksematil tennisereketiga.

Igal õhtul oli siis ka mõni meelelahutusüritus ja peaaegu võin pea anda, et minu orgunnitud olid need kõige paremad. Peaaegu seetõttu, et ühel üritusel ma ei osalenud, seega ei tea kaasa rääkida. Aga üks meeldejäävamaid oli kahtlemata kokandusvõistlus Hook'n'Cook The Hutongis. Paarikaupa (hiinlane+hiinlane ja valge+valge) kokkasime hiinlased euroopa ja eurooplased hiina toite. Välja tuli nagu ikka ehk siis meie hiina roog euroopalikult kuivavõitu ning hiinlaste oma veidi vesisevõitu. See aga ei seganud hiinlasi oma vesisevõitu roaga võitmast. Maitse oli suurepärane ja nii see lemmikuks hääletatigi.
Hiinlaste üllitis - õunakook pabulatega :)

Ühel teisel õhtul oli meil suurem dinee hiina tarnijatega. Selle korraldas puhast verd hiinlane ja tahaks peaaegu öelda, et asi lõppes surmaga, vesise ja kurvaga. Mida ikka arvata sellest, kui kõik see rahvas veetakse küsitava kvaliteediga bufeerestorani (hiinlaste meelest siiski über, sest kõik suur ja sillerdav ju peab hea olema), kus söök on kuivanud ja külm? Jooke see-eest voolas ojadena, kuna kõik ju pidid gan bei'tama. Mina pääsesin veel suhteliselt hästi, kuna valasin klaasi veini täis ja tinksutasin siis sealt. Soomlased aga pidid seda va kanget tarbima ja ikka põhjani. Ja kui üks ganbeitaja läks, siis teine saabus. Kõigiga pidi kokku lööma, muud juttugi pole.
Gan bei!
Õnneks kustuvad hiinlased suhteliselt ruttu ära, nii et paari tunni pärast saime väiksema kambaga juba edasi minna. Vaid kaks kanget hiinlast jõudsid meiega sammu pidada. Tundub, et nemad pidasid seda auasjaks, kuna nad suutsid välja kannatada veel järgnevad kolm tundi Pekingi kõrgeimas baaris, kuhu ma külalised viisin. Mina kui ainuke naisinimene kambas sain loomulikult erilise tähelepanu osaliseks ja isegi tantsida. Kuna see polnud diskoteek vaid pigem svingisalong, siis olime ainuke paar tantsuplatsil ja teenisime ülebaariaplausi oma kahe meistertantsu eest.

Ühel viimastest õhtustest mõtlesin, et mis Pekingis käik see ikka on, kui pole karaokes käinud. Ei arvanud, et see nii libedalt läheb, aga kõik olid üllatuslikult valmis kaasa tulema ja umbes pooled olid ka nõus laulma. Laulusokus oli riigiti erinev. Hiinlased laulsid peaaegu ainult hiinakeelseid laule, aga seda väga hästi ja hingestatult. Aplaus. Rootslased üldiselt mörisesid, rohkem tossasid ja jõid. Kuskil ABBA ja WHAMi kandis (vanad mehed ka juba) lõid aga nendegi silmad särama. Ma ei saa enam üldistada, kuna soomlasi oli ainult üks, aga minu meelest käitus see küll rahvusliku eripära silmas pidades. Laulis nimelt hiina laule soome keeles.

Kui kõik see gäng eelmise nädala lõpus lõpuks lahkus, jäeti mulle maha üks pisik ja haigeks ma jäingi.