Saja teine nädal ehk liiv, grill ja kokteil

Eelmisel nädalavahetusel otsustasime Kaspari ja YiYi jälle kokku lasta. Tähelepanelik ning mäluga lugeja teab, et YiYi on meie sekretäri nüüdseks pea kuueaastane tütar, kellega Kaspar kohtus esimest korda Qingdaos. YiYi oli siiani meie südametemurdjast salaja unistanud, aga enam ei pidanud vastu ja nõudis kohtingut. Seda enam, et Kaspari südamedaam altkorruselt on Eestisse tagasi kolinud. Mis silmist, see südamest. Mõtlesime nad siis kuskil ohutus kohas, näiteks pargis, kokku lasta. Helistaski siis sekretär mulle, et tema teab ühte parki, kus kokteilid vabalt ringi jalutavad. Igavene hea park pidi olema. Mina muidugi nõustusin, kuid polnud kindel, kas see lastele just parim park siiski on. On, on, kinnitas sekretär ja lisas, et peale kokteilide on seal teisigi, aga piiratud alal. No mis siis ikka. Asub see kokteilipark üsna meie töökoha lähedal, nii et sõit võttis suhteliselt palju aega.

Kohale jõudes selgus kurb tõsiasi: kokteilid meid ei oodanud, küll aga võis tõesti taga ajada ja kröpsudega sööta vabalt kulgevaid paabulinde.

Kokteilid, kes näuvad
Man is the only animal that blushes or needs to. Eriti see pildilolev loom
Muidu oli park nagu park ikka, aga veidi loomaaia sugemetega, lisaks paabudele oli seal ka palju veelinde ning igasugu sõralisi, kaasa arvatud Xinjiangi provintsist püütud (viimased?) metshobused. Loomade olukord oli õnneks tunduvalt parem kui Pekingi loomaaias ja sel päeval oli ka inimesi vähe, kuna oli jube tuuline. Ja tuul kasvas välja liivatormiks. Sel aastal oleme neid õnneks vaid kergelt nuusutada saanud, päris oranžiks pole läinud. Eelmisel aastal jäime küll korraks tõsise liivaduši alla ning isegi kodu oli kergelt liivakasti mõõte võtmas. Siis kallas tuul Pekingisse maha 300 000 tonni liiva ja õhusaaste oli maksimumi peal. Nüüd pääsesime vaid mustade ninasõõrmete ning neegrinägudega.
Kaspari timukamask tormi kaitseks
Foto eelmise aasta liivatormist (allikas: internet)
Kogu see liiv ja tolm tuleb tuhandete kilomeetrite kauguselt Xinjiangi Taklimakani kõrbest, aga ka lähemalt Gobi kõrbest. Hiina ambitsioonikad agrikultuuriplaanid muidugi kaasa ei aita. Ka Põhja-Hiinasse mahaistutatud 40 miljardit puud võivad pikas perspektiivis asja hoopis hullemaks teha, kui tõmbavad maa tühjaks sellestki niiskusest, mis sinna veel jäänud on. Ja Pekingi ehitusbuum, mis kuidagi vaibuda ei taha, tekitab kohalikke liivatorme. Kõik kenamad vaated linnas varjavad ära kraanad. Ühes kohas lugesime Kauriga kiirelt ära vähemalt sada kraanat...
Õhtuks suurem liivatuisk õnneks vaibus, nii et saime eestlaste grillhooaja avada. Juba eelmisest aastast tuttav grill ja sel aastal avastatud ülihead saksa vorstid ootamas, paigutasime ennast siseaeda.
Mustlaslaager
Kultuursetele eurooplastele paistsime ehk sissetunginud mustlaste moodi, kes ennast tule ääres soojendavad. Eks meie peame selle põlguse nüüd enda peale võtma, kuna Kaidi ja Jaanus on kallile kodumaale tagasi kolinud ja neid enam huvita ning Triinu ja Ardo elavad kõrvalmajas.

Saja esimene nädal ehk oleks tiivad..või aerud

Täna sisustasin oma aja Jarek Jõepera fotoblogiga. Kuna oli uimane tööpaev (ärgake, Euroopa!), siis sain terve blogi ara vaadatud. Pilte vaadates ärge unustage allkirju lugemast. Annab juurde poole, kui mitte rohkem.

Kohe tuli selline suur-suur Eesti igatsus südamesse, et kui ülemus oleks läheduses olnud, oleksin vist suulise lahkumisavalduse esitanud, pileti juulist aprilli üheotsapiletiks ümber vormistanud ja aidaa. Eile õhtul küsis ka õde, et mis varustust on kanuumatkal Soomaale vaja. See on täpselt see aastaaeg, kui ka minu käed aeg ajalt õhku haaravad, lootes, et paar aere pihku jääb. Südamekloppimine ja vappekülm on möödanik ning kes see ikka vana asja mäletab, kuid mõnus adrenaliin ning karge vee ja õhu lõhn kraabivad kuskil ajusopis. Võhandule!

Mul on ka suvel kindel plaan proovida väikest viisi rohkem looduspildistamist. Lööks oma vanale punasele öösel-varahommikul hääled sisse, Elva lähistel on ilusaid kohti küllaga. Aega peaks jätkuma, kavatsen üle kuu aja eestis veeta. Kahjuks need kõige-kõigemad ajad jäävad kevadesse ja sügisesse, kuid siis mind veel/enam pole. Eestis 8. juuli-21. august.

Enne seda aga lõpuspurt Hiinas. Kui ühel eriti nigelal talveõhtul järjekordses ummikus istudes tuli meil korraga Kauriga tahtmine siit minema saada, siis nüüd, kui Pekingi pilvelõhkujate vahel praeb juba suvi, kipub seljakott ise selga. Ei saa aru, kuidas Kaurile sellised asjad ei istu. Mul on nii, et mida vanemaks saan, seda rohkem rändama kisub. Kevad ON kohe selline minekuaeg. Kunagi üks sõber ütles, et temale meeldib septembri alguses Tartu Ülikooli raamatukogu juures istuda ja vaadata, kuidas linn (kooli)minejatega täitub. Ja tunda isegi väikest nukrust, et temal enam pole kuhugi minna. Õnneks matkamine on selline asi, et alati on kuhugi minna. Ja minu puhul on nii, et mida sopasem, seda parem, mida metsikum, seda mõnusam. Aga plaanidest lähemalt siis, kui k6ik selge.

Enne, kui minust rändlind saab, peab aga üle elama raske nädala töö juures. Järgmised hinnaläbirääkimised on ukse ees, toimuvad mai alguses Pekingis. Siis on siia oodata suuremat karja skandinaavlasi, nimetagem neid nii seekord, ma tean, et soomlased ka kangesti Skandinaaviasse kuuluda tahavad. Mul on harjumuseks saanud neid siin natuke tögada. Töökaaslase Juuso näite varal olen välja selgitanud, kuidas soomlased üldse siia ilma said. Minu teooria on selline, et nad arenesid tsirkuses karudest ning keel on ka eesti keele pealt maha vuhitud, kuigi kehvavõitu kombel.

Külalistest rääkides ei saa mainimata jätta, et üleüldse on Pekingis kolm ärireisivööndit. Esimene on kevadel. Just siis, kui põhja suvi siin veel talvitub, aga põhja talv veel põhjas kingapaelu seob. Kui see aeg saab mööda, siis jääb kahtlaselt vaikseks, aga ega ei olegi mõtet Pekingisse saunatama tulla, kui omal kodus kasevihad leos. Edasi september. Minu meelest parim aeg Pekingis. Õhu lööb enamasti klaariks, õhtud on soojad, aga päeval enam nii ei kõrveta. Ja viimane rännuaeg on enne jõule, teadagi miks.

Üheksakümne üheksas ja sajas nädal ehk kuhu küll kõik surnud jäid?

Nonii, sada saab täis. Lugemine on mul küll vahepeal veidi sassi läinud, aga minu blogi ja ise tean, kuidas arvutan. Niisiis sajas.

Eelmine nädal oli meil pikk ja see nädal lühike, ainult üks asi suudab Hiinas sellist asja põhjustada ja selleks on riiklik püha. Seekordne oli Qing Ming Jie ehk hauapühkimispüha. See on järjekordne igivana traditsioon, maa peal eksisteerinud kõvasti kauem kui ristiusu mõni püha või isegi ristiusk ise. Pühitseti elu edasiminekut ning avaldati austust esivanematele, korrastades nende hauad ning tuues kalmule annetusi lemmiktoidu näol. See muide on kombeks ka praegu, kuigi mina ühtegi hauda riisikausiga lokaliseerida ei suutnud. Tegelikult pole ma siin Hiinas üldse surnuaedasid näinud. Ühte ma tean, et olemas on, ja see on ilmselt Hiina suurim.
Allikas: internet
Tavainimestega on asi keerulisem. Pekingis on küll olemas üle 30 surnuaia, aga mina ei ole veel ühtegi oma silmaga näinud. Tõele au andes peab muidugi lisama, et ei ole ekstra otsinud ka. Ühel päeval aga avastasime tööle minnes tee ääres kümmekond hauda. Ega alguses ei saanudki aru, et hauad, kuna nad nägid välja nagu suured mutimullahunnikud sibula- ja kapsapõldude vahel. Sel nädalal aga lisandusid hunnikutele lilleõied. Selge siis. Maad ei ole raisata ja miks mitte matta kallis kadunuke tagaaeda juurikate keskele? Kaks kärbest ühe hoobiga, huumus olemas ning raha ei pea ka välja käima. Eriti kuna Pekingi matuseplatside hinnad on, nagu muu kinnisvara hindki, taevasse kerkinud. Ühel prestiižseimal, Pekingi Babaoshan'i surnuaial, algavad hauaplatside hinnad 70 000 RMBst ruutmeetri kohta!!! Hauaplatsi saab rentida 20 aastaks, peale mida peab uuesti rahakotti kergendama või siis peab kadunuke oma koha loovutama uuele sissekolijale. Ja sellele vaatamata on see surnuaed praktiliselt täiesti "välja renditud", nii et uus kohataotleja peab järjekorranumbri võtma. Võrdluseks, korterihinnad linnas on ca 30 000 RMB ruutmeetri kohta.
Pekingi surnuaed. Allikas: internet
Igal aastal sureb Hiinas umbes 9 miljonit elanikku ning vaid pooled neist tuhastatakse. Tuhastamine pole hiinlastel kombeks olnud, kuigi praegused hauaplatsihinnad on juba traditsioonidest jagu saamas.