Üheksakümne kolmas nädal ehk korralik tüdruk ütleb ei, korralik hiinlane mitte

Mis võiksid olla esimesed sõnad, mis õpitakse ära võõrkeeles? Üsna tõenäoliselt on nendeks tere, tänan, ei ja ja, ükskõik siis, mis järjekorras.

"Tere" (ni hao) ja "tänan" (xie xie) olid vist minugi nimekirjas esimesel kohal, kui välja arvata numbrite õppimine, mida Finnairi meelelahutusprogramm muuseas välja pakub. Oli mul ju numbreid suhteliselt lihtne õppida, kuna jaapani 1-10 oli kunagisest karate rividrillist juba pähe jäänud. Ülejäänud kahega on raskem lugu. Eelmisel nädalal küsis üks rootslasest töökaaslane rootsist minult, et kuidas on hiina keeles "ei". Teate, peale kaht aastat siinolemist ei oska ma sellele pealtnäha lihtsale küsimusele vastata, mis sest, et enamikes teistes keeltes piisaks vastuseks vaid ühest sõnast. Hullem veel, isegi hiinlane, kellele selle küsimuse edasi adresseerisime, jäi veidi mõttesse ja ütles, et hiina keeles on mitmeid võimalusi eitavalt vastata, aga ükski neist ei tähenda otseselt universaalset ei'd.

Niisiis, mismoodi hiinlased oma (mitte)nõustumist väljendavad? Jaatuseks kasutavad nad enamasti sellist sõna nagu dui, mis tähendab "nõus" või "õige". Selle sõna abil saad siis vestluskaaslase jutule kaasa noogutada, päris tihti korratakse seda mitu korda järjest. See on nii käpas, et olen isegi üsna tihti dui'tanud ka inglise- või rootsikeelse jutu peale.

Veel võib öelda shi, aga see on tegusõna ja tähendab "on". Ja igasugusele küsimusele sellega järelikult vastata ei saa. Üldiselt ongi kõige lihtsam jaatada sellesama tegusõnaga, mis küsimuses esineb. Kas tahad lõkke peal viinerit küpsetada? Tahan.

"Ei'ga" on lood keerulisemad. Põhiliselt on olemas kolm sõna (bu, bie ja mei), mida eitustes kasutatakse, aga need on adverbid, mida kasutatakse koos tegusõnaga. Ehk siis esiteks pead teadma, millist neist millal kasutada.

Miks on hiinlased asja nii keeruliseks ajanud? Või õigemini, miks ei ole nad kasutusele võtnud kaht universaalselt sõna, millega eitada või jaatada. Vastus on kultuuris. Hiinlased vaatavad äraütlemisele kui millelegi negatiivsele (mida ta ju tegelikult ongi), lausa ebaviisakale, mis lõhub harmooniat ja mis võib vestluskaaslase endast välja viia. Mulle ei tule praegusel hetkel meelde ühtegi korda, kui mulle oleks esimesel korral kohe "ei" öeldud. Meenus aga juhtum, kui võtsin tööle kaasa musta leiba ja andsin oma töökaaslastele proovida. Küsisin ka kohe, mis nad sellest arvavad. Keegi loomulikult ei öelnud, et päh. Alles mitu kuud üle küsides sain teada, et ega nad sellest eriti vaimustuses just ei olnud. Mis ei ole ka kuidagipidi üllatav. Mina olen nende jaoks vist küll jõhkralt otsekohene. Pooled pakutavad kohalikud snäkid jätan üldse proovimata (vastus on: tänan, ei) ja teise poole laidan peale proovimist maha.

Hiinlane pehmendab oma eitust tihtipeale "võibolla'ga". Juhul, kui lauses on sees nii eitus ja võibolla, siis võid üsna kindlalt selle "võibolla" sealt vahelt julgelt ära kaotada. Isegi minu hiina keele õpetaja saadab mulle sõnumi, kus teatab, et homme ta võibolla tundi anda ei saa. No milleks see "võibolla" seal??? Läänes on vastupidi, "võibolla't" kasutatakse juhul, kui on tõesti olemas võimalus, et midagi teoks saab.

Seesama "ei" ütlemise raskus tuleb kõige paremini välja töö juures. Ülemused annavad alluvatele ülesanded, mis on kas liiga keerulised lahendada või siis on tähtaeg liiga lühike. Selle asemel, et koheselt asi paika panna (ning hiljem probleeme vältida), asub hiinlane asja kallale ja tunnistab läbikukkumist alles siis, kui tähtaeg käes või probleem juba nii suureks paisunud, et temal ei õnnestu seda enam üksi kuidagi varjata.

Valge inimese jaoks raskendab konkreetse vastuse puudumine olukorda tublisti. Ainuüksi ajaraisk, mis kulub arusaamisele, mida hiinlane ikkagi oma vastusega mõtleb, on märkimisväärne. Rääkimata sellest, et peale seda kulutatud aega ei pruugigi sa asjast õigesti aru saada. Ja vastupidi ka. Hiinlased üldiselt ei taha välja näidata, kui nemad millestki aru ei saa. Üleküsimine näitaks nende rumalust. Ja lõpuks lõpeb arusaamatus suurema või väiksema katastroofiga. See muidugi ei pane hiinlast kuidagi teistmoodi käituma, võibolla järgmine kord läheb õnneks ja ta saab õigesti aru. Ega üldiselt hiinlastel polegi omavahel arusaamisega probleeme, probleem on ju valgetel. Ja kuna meid on siin nii palju vähem ning hiinlasi pole suutnud muuta ei mongoollased ega ka Mao valitsus, siis oleks asjatu loota, et käputäis pikkninasid siin midagi suudaks ära teha.

Üheksakümne esimene ja üheksakümne teine nädal ehk Land With the Golden Sun

Algatuseks kõigepealt nii palju, et paar päeva tagasi sadas Pekingis lumi maha. Selle aasta ja selle talve esimene muideks. Mingi hetk ütlesin soomlasest töökaaslasele, et päris palju lund on maas. Oli oma kaks-kolm sentimeetrit ehk. Näed siis, kuidas üks maa ja kliima võib inimese arusaamu muuta.

Aga tegelikult on üsna masendav, ei jõua kuidagi ära oodata, millal soojemaks hakkab minema. Peale hiina uut aastat peaks justkui kevad tulema, aga mida pole, seda pole. Hommikul on oma miinus viis ära ja tundub veel kõvasti külmemana. Aga ega me tegelikult ei kurda, Eesti ja Soomega võrreldes on isegi hästi.

Aga alles mõned päevad tagasi nautisime Tai mõnusat kliimat ja sooja ookeani. Kuna me olime taaskord teel röövlikarjaga, siis otsustasime kõigi mugavuste kasuks ning võtsime otselennu Phuketisse ning hea hotelli Surini ranna lähedal.
Rand oli ilus, rahvast mitte väga palju (oluliselt vähem kui hooajal mistahes eesti rannas), ja mis kõige tähtsam, hiinlasi EI OLNUD. Kõik need lennukitäied pilusilmi olid pagendatud kuskile mujale randadesse. Tabasime nad jälle teolt, kui ringi ekskurseerisime. Ja siis oli neid palju. Aga randasid nad ju ei armasta, siis on oht päikest saada või ära uppuda.
Uppuja päästmine on uppuja enese asi. Või siis kaader filmist "Ring"
Ega meie ka päris tegevusetult ei istunud. Lisaks igapäevasele ujumisele nii ookeanis kui ka hotellibasseinis tegelesime ka heade ja paremate söögikohtade otsimisega. Tai söögil pole viga, aga minu meelest on hiina oma parem. Tai köök on kuidagi veidi üheülbaline. Kuna mulle ei meeldi ei magushapud ega ka väga vürtsikad toidud, siis jäi valik üsna kesiseks. Nii et mõnel õhtul eelistasime vahelduseks ka pizzat, grillribi (mis oli parim!) ja pastat.
See ilmselgete eesti rahvussugemetega roog jäi proovimata
Magustoit kohaliku kaupluse trepil
Kohustuslikku programmi võtsime kaks asja: elevantsiralli ning Phang Nga Bay saarehoppingu. Alguses küll kartsime, kuidas poisid need kaks asja vastu peavad, aga keegi eriti ei virisenud, kui välja arvata see, et Kaur hakkas elevanti kartma. Aga looma selga ta istus ja varem maha ka ei hüpanud, pidas oma pool tundi kõikumist vastu. Nagu ikka, toimus peale tsirkust loomade söötmine. Mis siis tähendas seda, et võis osta hingehinnaga korvitäie peaaegu pahaks läinud puuvilja ja selle lontidele jagada. Poisid olid sellest nii sillas, et käisid tädi käest salaja korve rabamas ja papadel ei jäänud siis muud midagi üle, kui käia järel ja rahakotti kergendada.
Kaspari lemmikloom
Paadiralli jaoks võtsime ka terve päeva, enne seda käisime õige mitmes kohas luurel, et kus parimad hinnad ja programm on. Jällegi, kui ilma lasteta oleks, siis võiks ise mõne vanamehe paadiga rentida, kes siis vähese raha eest kõik need kohad läbi põristab. Meie aga, nagu õiged turistid kunagi, võtsie kalli kiirpaadi versiooni koos karastusjookide ja küpsistega. Tuuril polnud viga, viidi kõigisse lubatud kohtadesse, ainult et iga asja jaoks jäi aega suhteliselt napiks. Viimane lõõgastav ujumine pidi kestma kaks tundi, aga poole tunni pärast pidime juba oma asjad krabama ja paati ronima. Aga viidi meid nii James Bondi saarele, merekajakkidega (kuigi nendest oli asi kaugel, pigem oli tegu täispuhutavate paatidega) sõitma kui ka ujuvkülla lõunat sööma. Sellest esimesest, Bondi saarest on küll veidi kahju. Kaugelt vaadata on ok, aga saarel käimine on piin mis piin. Müügiputkasid täis ehitatud, kusjuures ega ma Bondiga seotud kraami ei näinudki, rohkem pärleid ja muid iluvidinaid. Muidu, peab tõele au andes ütlema, oli see saareloodus väga ilus. Ja jällegi, kui oleks omapäi, siis saaks lasta ennast viia kuhu iganes ja kui kauaks iganes.
Ainus vaade, mis Bondi saarel silma ei riivanud
Tai longtail boat
Merekajakisõit oli omamoodi vahva. Onu muudkui aerutas taga, koopasse sisse, koopast välja. Vahepeal üritas teada saada, kust me päris oleme ja muud. Sõbralik onu. Hiljem aga muidugi tahtis see sõbralik onu jootraha ka saada. Aga kuna ta seda nii ahnelt ise küsis, siis lõpuks ei andnudki midagi. Ta kusjuures tahtis 40 min sõidu eest saada umbes 50-100 krooni. Ja sõitjaid on tal päev otsa. No ei meeldi mulle see kerjakultuur, ei meeldi. Tingida ma veel võin, aga et ma pean ka kokkulepitud tasule midagi peale maksma, see käib mul üle mõistuse. Ses suhtes on Hiina veel mõnusalt rikkumata. Mõnikord on mõned agarad (eriti USAst tulnud) tegelased hakanud välismaalaste foorumis uurima, kui palju ühe või teise asja eest tippi peaks jätma. Selle peale üldiselt tahetakse küsija suu pihta lüüa. Ei ole vaja tulla siia hiinlasi ka ära rikkuma. Niigi on Peking üks maailma kallemaid linnu ja igal sammul peab tingima. Ärge tehke meie elu veel raskemaks, palun.
Siis kui sõudja-onu veel lahkelt pilti tegi meist

Kaspar ja Kaur nautisid ehk õhtuseid basseiniringe vaat et kõige rohkem. Liumäest alla ja uuele ringile. Väikeseks nuhtluseks olid õhtused sääsed, needsamad, kes siin Pekingiski meid suviti kimbutamas käivad, aga võrreldes Eestiga on see muidugi köki-möki. Samas, praegu oleks pigem kõige vihasemate sääskedega koos Eestis kui ilma sääskedeta siin. Kole koduigatsus on peal. 5 kuud veel.
Kaspar õppis muuseas ära ka tai poksi