Ja rääkimata sellest hullumeelsusest, mis siis linna pühade esimesel päeval tabab. Ummikud igal pool, kõik üritavad linnast välja saada. Rongipileteid pole normaalsel moel kassadest osta võimalik, kuna need on enne müüki jõudmist juba ammu spekulantidele edasi parseldatud, kes siis rahvarände pealt kaks korda aastas hiigelkasumeid teenivad.
Sel korral oli ka meil plaan linnast lahkuda. Kuna pikema reisi võtame loodetavasti ette järgmise kuldse nädala aegu, siis seekord üle paari päeva ära olla ei plaaninud. Mina tahtsin lihtsalt linnast välja loodusesse saada ja kuna Kaur ei tahtnud mind üksi lasta, siis läksime juba kolmekesi. See tähendab küll, et kuuekesi, meiega ühines veel varasemast ajast tuttav soomlane ja tema naine ning meie truu härra Wu. Põhimõtteliselt oleks seekord ka ilma autojuhita saanud, kuna töökaaslasel Juusol on hiina juhiload lõpuks ometi tehtud, aga mõtlesime siiski, et on mugavam, kui meil sohver kaasas.

Sõit pidi kirjade järgi kestma kuskil kuus tundi, aga see, kes tahab kuue tunniga hakkama saada, peab küll MÕViga liikuma. Meie istusime juba ühe tunni Pekingis ummikus, edasi kütsime päris hea kiirusega mööda kiirteed Chengde poole. Siis oli pool maad läbitud ning tee muutus kitsamaks ja käänulisemaks. Kuna olime kiirteelt maha keeranud, siis hakkasid jalgu jääma ka bussid, koormaveokid (oli saagikoristusaeg) ning igasugu pisemad põrinad. Koos metsapeatuste ja teeküsimispausidega kestis meie autoreis kokku 8 ja pool tundi.

Juba poole maa peal tundsime, kuidas välistemperatuur hakkab tasapisi langema. Pekingis oli veel väga suvine ilm, kuskil +27 kraadi. Chengdesse jõudes vast nii +18 ja kui juba õigesse kohta lähenema hakkasime, olid kraadid juba üsna krõbedad. Õnneks olid meil soojad riided kaasas, ainuke külmetaja oli Kaur, kes oli oma koti ise kokku pakkinud. Sellegipoolest läks peale päikeseloojangut ikka jube külmaks. Autoaknast arvasime isegi kohati lund nägevat. Ööseks langes temperatuur igatahes alla nulli, eks sealt see lumigi.


Eks ma tundsin ennast natuke süüdi ka, et raseda naise (mitte mina siis), lapse ja ühe hädalise mehe sellisesse hädaorgu tirisin. Kaur oli terve õhtu vait, mis tema puhul tähendab seda, et ta mitte rahul pole. Õnneks on nüüd pea nädal möödas ja suuremaid etteheiteid pole kuulnud. Aga ise ta vabatahtlikult kaasa tuli, ma pakkusin, et jäägu ta Kaspariga linna. Ei tahtnud. Kasparile muide seal väga meeldis. Külmast polnud tal sooja ega külma, paarutas seal ringi nagu õige maamees kunagi.

Öö elasime kuidagi üle, õnneks suutis Kaur mind veenda ka, et ma mitte ei läheks varahommikul päikesetõusu pildistama. Ma ei tea, kuidas kell viis oleksin teki alt suutnud välja saada, kell üheksagi oli seda raske teha. Päeva peale aga läks ilm täitsa mõnusaks, päike hakkas soojendama ja sai selgavisatud vatte veidi vähemakski võtta. Tuul jäi siiski päris suureks, nii et mütsid olid kogu aeg kasutuses.
Eelmisel õhtul leppisime ühe kohaliku mongoollasega kokku, et ta tuleb ja võtab meid oma džiibiga peale. Me ei julgenud oma madalapõhjalise Hondaga rohumaad äestama minna ja õigesti tegime, päris paljud kohad oleksid raskesti läbitavad olnud. Hobuste rent aga seevastu oleks täiesti asja ette läinud. Seekord jätsime hobused siiski kõrvale, kuna mina olin ainuke huvitatu.
Niisiis tegime umbes neljatunnise ringsõidu mööda rohumaid. Ei jõua jälle ära kiita! Sügisesed värvid olid ütlemata ilusad, piltidelt ei paistagi kogu see värvidegamma välja. Meenutas natuke Soomet, natuke Rootsit ja õige pisut meie enda Lõuna-Eesti maastikkugi.


Mina olin loomulikult see fotohuviline, kes tahtis igasse kohta minna, kaasa arvatud ligipääsmatutesse. Ühes kohas siis otsustasingi üksi ühe mäe otsa ronida, aga poolel teel tuli heina sees salajärv vastu. Üritasin küll mättalt mättale hüpeldes edasi liikuda, aga kuna kummikuid mul polnud, siis mõtlesin, et jama kah, kui nüüd kuskil jalg/mätas alt kaob ja mina külili vees vettin. Või mis veel hullem, äkki kuskil jala murran. Niisiis jäi see mägi ainult unistuseks.
Unistuseks jäi ka loojangu pildistamine, sest rääkiv enamus (Kasparile sõna ei antud) otsustas teiseks ööks mitte jääda ja koju minna. Igatahes on mul kindel plaan järgmisel suvel uuesti Sise-Mongooliasse minna, siis saab ehk ka neid kuulsaid lõkkeõhtuid nautida ning ratsutada ka.


Me polnud ka terve päeva suurt miskit söönud, tagasi tulles plaanisime Chengdes peatuda, kuid kuna me sinna iialgi ei jõudnud, siis jäi ka söömata. Õnneks oli meil kaasa paar jogurtit ja kuivikuid, nii et vähemalt raseda ja Kaspari saime kuidagiviisi ära toidetud. Kaspar siiski on teadupärast hoopis suurema söömaga, nii et kui ükskord jälle miskist kummitusasulast läbi sõitsime, siis vaatas Kaspar aknast välja ja ütles lootusrikka häälega, et siin majas saab vist süüa..
Igatahes suur oli meie rõõm, kui kuskil nägime silti, mis näitas Pekingi poole. Vähemalt mingite näitude järgi olime õigel teel. Tee ise oli küll selline, et ... ütleme nii, et oleks teadnud, et meie Honda suudab selle jama läbida, siis oleks ka džiibi rentimata jätnud. Aga pean ütlema, et tee oli siiski õige, jõudsime kiirteele välja ja olime päästetud. Kui jõudsime kohta, kus pidime kiirteemaksu maksma, siis vaatas putkaonu meid küll väga kahtlustava näoga. Umbes nii, et kuidas te, lillekesed siia sattusite. Tõenäoliselt olime esimesed valged inimesed üldse sellel teel. Noh, omamoodi Marco Polod siis. Ja selleks hetkeks ka väga lõbusad.