Seitsmekümnes nädal ehk how high (can you fly)?

Sel nädalal käisime Pekingi kõrgeimaid punkte kaardistamas. Esimene vallutus: teletorn. See on Pekingi kõrgeim ehitis oma 405 meetriga. Vaateplatvorm on küll hulga madalamal, 238 m kõrgusel. Ülespääs maksab 70 raha. Kallis, ma ütleks. Tegelikult on kõik atraktsioonid Hiinas üle hinnatud, aga nad saavad seda endale lubada - rahvast jagub igale poole.
Ühest Central Parkist teiseni on pea 20 000 km.
Meie elame seal kaugel, kus uduselt on näha kõrghooneidCBD, ehk Central Business District'i kõrghooned lähemalt, seal kusagil tornide vahel asub ka meie Central Park.
Kõrgelt vaadates ei tundugi Peking nii suur, võibolla ka sellepärast, et mäed tulevad vastu. Suureks teevad linna need kuramuse ummikud, mida nüüd tööl käies olen õppinud veel rohkem kiruma. Reeded on eriti hullud, töölt tuleku peale võib rõõmsalt arvestada vähemalt tunni.

Teine punkt oli vastavatud China World Trade Center Tower III, 330 m kõrge. See on Pekingi kõrgeim hoone ja kõrgeim punkt, kuhu tasuta võimalik pääseda. Eelviimasel korrusel asub mõnus baar, dringid pole küll just odavad, aga ka mitte kallimad, kui sissepääs teletorni. Ja seal on selgelt vähem rahvast, kui viimatimainitus. Meie üritasime pääseda päikeseloojangut vaatama, aga ootasime veidi liiga kaua ja nägime ainult lõppu. Igatahes on meie kodust 10 min jalutustee kaugusel asuv hoone nüüdsest kantud meie poolt soovitatud vaatamisväärsuste nimekirja.
Meie maja
Meie selja taga on pikksilm, millega võib naabrite akendesse piiluda.
Üks jube hea drink, rasmopolitan nimeks
Sel nädalal sai mul ka täis nädal töökäimisest. Õigemini tegelikult alustasin peale nädalat töölkäimist "tööluusi", st et jäin haigeks. Ja täna jäin rolleri alla. Elu küll otseselt silme eest läbi ei jooksnud, aga jõudsin ühe mõtte küll mõelda ja oma lendu ka näha. Õnneks suuremaid vigastusi pole, kintsud on küll sinised ja kriibitud ning pool nägu paistes ja silm sinine, aga vähemalt kondid on terved. Nii et meie tänane puhkepäev möödus brunch'iga kõrvalhotellis (siin on sellised mõnusad nädalavahetusepakkumised, söö, palju tahad, ja toidud on super), taksosõiduga Yashow turule ja kohe ka tagasi. Vahepeal tegin mina oma kõrglennu muidugi ka ära. Ja nüüd ütles Kaur, et ta ei taha, et ma homme tööle lähen. Jõudsin juba mõelda, et oi kui hoolitsev, aga siis järgnes midagi sellist, et "muidu hakkavad jutud levima". Nojah, kardab, et hiinlased mõtlevad, et peksab kodus naist.

Loodan igatahes, et mu väljanägemine ei takista meil nädalavahetusel Shanghaisse lendamast, see on meie viimane võimalus EXPOl ära käia.

Kuuekümne üheksas nädal ehk kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Nagu arvata oligi, sai Laisk-Liisu Virk-Evast võitu ja blogi jäi päris mitmel nädalal täiendamata. Nüüd aga on Eesti suvi (mis oli muide imeilus, kui tagantjärgi vaadata, ja põrgupalav, kui momendis mõelda) kahjuks läbi ja Hiina suvi alanud. Jajaa, siin vahelduvad siiski veel vihmaperioodid kuumusega, st et need eksisteerivad koos. Eile näiteks oli 32 kraadi sooja ja tuli padukat, seoses millega oli kõik see rahvas oma kärud kuuri alt välja ajanud ja teed umbes. Töölt kojusõit võttis aega 45 minutit. Pärast läksime veel Kauriga välja sööma ja pidime hiljem veel vettima, kuna taksosid polnud saada ja rikšasse keeldus Kaur istumast.

Nii et jah, rahvas, minust on saanud proletariaat: ma käin Hiinas palgatööl. Täna just kuulsin, kui keegi oli hiinlasest ülemus-kupja juures vaibal ja lasi ennast sõimata. Mul on siiani veel hästi läinud, pole millegagi viltu pannud. Aga samas, millega annab üldse vildu panna, kui harjutamiseks on käes programmi testversioon. Tervelt kaks päeva olen saanud testida.

Astusin ka ametiühingu liikmeks. Hiinas ei ole see muidugi midagi erilist, üle 200 miljoni inimese kuuluvad ühte või teise a/ü-sse. Maksad oma 10 kuaid kuus ja saad selle eest kingitusi, spordipäevi ja reise. Kaur sai näiteks eelmisel aastal suure riisikeetja, mis on isegi eesti paljulapselistele peredele liiga suur, rääkimata siis hiina ühelapselisest.

Mis siis veel? Sain omale ka hiina nime. Või õigemini, see oli mul juba algusest peale tööloas olemas (ilma selleta ei saagi tööluba), aga ma polnud asja lähemalt uurinud. Niisiis, minu nimi on 艾娃, pinyinis on see ai wa. Tähendust otseselt ei ole, lihtsalt kõlab hästi hiinlaste meelest.

Töökaaslased on kõik hästi sõbralikud ja uudishimulikud. Muidugi, see võib ka ainult fassaad olla. Kunagi ei tea, kusagil võib üks omakasu mängus olla. Üldine tähelepanek on aga, et hiinlased on väga vaiksed ja tagasihoidlikud töölised. Ei lärmata, ei vaielda vastu, ei kirjutata kaebekirju juhtkonna pihta. Samas jälle, kui jamaks läheb, siis on põhjused nelja tuule poole jalga lasta tagataskust võtta.

Enne tööle asumist pidin käima tervisekontrollis. See on siin kohustuslik. Ega ma täpselt ei teagi, mida nad kõike kontrollivad, aga protseduurid olid järgnevad:
1. Vererõhu mõõtmine. 100/60, vist tundus korras olevat.
2. Veenivere võtmine. Sinikat ei jäänud, järelikult korras.
3. Röntgen. Kapiuksed tehti lahti ja mind lasti välja, järelikult korras.
4. Pissiproov. Vot see oli kõige väljakutsuvam ala. Kust mina pidin teadma, et neil seda ka vaja läheb. Igatahes oli mul põis tühi mis tühi. Naeratasin kitlis õele totakalt ja laiutasin käsi, et "mei you". Ütlesin, siis, et istun ja ootan siin, kuni häda tuleb. Õnneks oli neil joogivesi ka majas. Kulistasin oma poolteist liitrit kõrist alla ja sain nii pool tundi hiljem oma sõrmkübaratäie kätte. Ehk läks asja ette.